12. silla matk Tartus (iga-aastane)

Oleme ikka käinud Katiga Tartu sildasid avastamas. Tartu on pisike (puust) linn otse Emajõe kaldal ja siia on läbi aegade ehitatud erinevaid jõest ülemineku võimalusi, ehk sildu.

Sel korral siis sõidame jalgratastel ja lootus on, et kesklinnas saab Rain (traditsiooniliselt Rotundi kohvikust) ploomimahlaga jäätisekokteili ja Kati Capuusino (Cappuccino). Inime nagu ikka teeb plaane ja jumalal on ka omad mõtted varuks.

Olen Tartu poiss, siin sündinud ja mõningaste vahedega siin ka kogu aeg elanud. Minu lapsepõlve traumad olid peamiselt seotud sellega, et Komsomoli tänava (praeguse Kroonuaia tänava) sild oli kevadeti alalõpmata sõitnud Luunja silla alla… Jää viis vaesekest, tolleaegset pontoonsilda, kogu aeg minema. Mu ema töötas üle jõe metallifirma Mehises raamatupidajana ja meil oli selle sillaga seetõttu väga isiklik suhe. Täpselt üle silla minnes oli seal ka jäätiseputka, mida mu poisikese aju veel mäletab, mahlajäätis maksis 7 või 9 kopikat, eskimo tuub oli 21 kopikat väärt. Vahepeale jäi 12 kopika raskune vahvlijäätis kriitpaberist ümbrisega.

Eile oli Võidupüha ja täna on varajane Jaanipäev, kell on 9 hommikul, kui alustame oma matka. Koduväraval teeme pisikese “endli” ja Kati juhtimisel suundume oma 2 tunnisele matkale. Meie soov on läbida mõned kilomeetrid ja seda teemapõhiselt – Tartu sillad.

Linn on sel kellaajal veel üsna vaikne. igast ristmikust saab rahulikult ratta seljast maha tulemata üle sõita, üksikud autod ja inimesed tänavatel on harv nähtus, linn tudub veel…

Meie juurest on alla Emajõe äärde vaatamata vastutuulele mõnus minna, ikkagi allamäge ja hoog on sees. Tegime eile ka jaanituld oma koduaias, aga see oli selline rahulik omaette jaanituli ja suurt pidu ei pidanud. Peab ütlema, et söögid olid siiski head, suitsuahjust saime päeval head saaki ja Mathias oli õhtu grillmeister, valmistas Leopoldi lihaletist (Tartu turg) soetatud kana kintsuliha küüslaugu marinaadis ja endale veel vahukomme. Ehh, elu on lill! Nuriseda oleks patt!

Sillamatk aga käib edasi ja üsna alguses läks lappama see sildade järjekord. Varasematest aastatest on kombeks, et Kati näitab sõrmedega iga silla juures, mitmes sild on… No kolmanda juures tekkis juba väike võbelus. Oli seal miski sild või tunnel, kes seda enam teab, aga kokku sai ikkagi 12 silda läbi käidud. 22 kilomeetrit ja peaaegu 2 tundi. Saime sellise hea aja, kuna suurte Jaanipühade tõttu üksik kohvik sel kellaajal veel kohvi ega jäätise kokteile ei pakkunud.

Kokkuvõtteks – Tartu on ilus, puhas, vahva linn, isegi peale suuri pühasid, lipud lehvivad ja kõik on kaunis. Kergliiklusteed, mis siia on viimaste aastate jooksul ehitatud, võimaldavad linnas liikuda kondijõul mõnusasti ja autodele ette jäämata. Ainult sõida ja naudi!

Parim linn eestlasele elamiseks – Tartu!

Euroopa Kultuuripealinn 2024!