Pühapäeval otsustasime minna linna peale ennast tuulutama ja uusi kohti avastama. Otsisin natuke infot netist juurde ja otsustasime alustada kohast, nimega Sanctuary of Truth (Tõe pühamu)
Pildi järgi tundus selline suur, muljetavaldav puidust nikerdustega tempel.
Meil oli üks hull plaan veel. Nimelt elame me merest 1,5 km kaugusel vaiksemas piirkonnas. Oleme siia üks kord ka jalutanud, aga valdavalt ikka taksoga ja siis alati hinda eelnevalt kokku leppides. Ühe erandiga on hind olnud alati 200 bahti.
Eile linnast “koju” tulema hakates peatasime takso ja peale sihtkoha väljaselgitamist pakkus juht, et sôit maksab 200 bahti. Me ütlesime, et ok, aga paneme taksomeetri ka käima, siis keeldus juht. Kati arvas, et 200 on sulaselge röövimine ja siis lonkisime edasi. Aga aeg õhtune, pime ja väsinud ka ja nagu alatuse seaduse järgi ikka, teisi taxosid ei paista kusagilt tulema ka. Hakkasime juba kahetsema oma upsakust, et ei saanud siis tipptunnil lasta ennast koju sõidutada. Siis hakkavad silmad pimeduses ja muus tuledemöllus nägema taxo plafooni, mille peale on keegi irooniline logomeister teinud logo, mis koosneb sellistest tähtedest: TAXI-METER.
Meil muidugi suurest rõõmust käsi püsti ja taxo jääb aralt seisma…seesama juht laseb akna alla ja vaatab küsivalt meile otsa… Me muidugi tahtsime väga seekord selle 200 bahti eest koju saada. 🙂
Täitsa puhas turumajandus…
Aga täna hommikul palusime meie villa koristajal meile takso kutsuda. Leppisime omavahel kokku, et teeme nagu Eestis. Teeme ukse lahti, istume sisse, räägime, kuhu tahame ja vaatame mis saab.
Täitsa lollikindel värk ju! Pealegi ennelôunane aeg ja pool Pattayat nagunii magab peale eilset tralli…
Eesmärk oli teada saada, palju see sôit siis taxomeetriga ikkagi maksab…
Avame ukse, juht viipab armsasti, istume ja seletan juhile, et tahame sinna Tõe pühamusse minna.
Juht noogutab môistvalt ja alustab sôitu.
Mône hetke pärast ei pea mu närv vastu ja küsin, ega ta seda tolmust kasti (eriti tolmused olid nuppude kohad 🙂 ), mille peale on taxi-meter kirjutatud ei tahaks tööle panna. Meil oli palav ja kuiv ilm ja sama pilgu oleks ma saanud ka siis, kui oleksin tal palunud kogu reisiks kojamehed täiel kiirusel sisse lülitada.
Küsin, et palju siis reis maksab, vastus oli 300 bahti.
Kati muidugi hakkas juba maha minema, aga siis surusime selle vereimeja paigale kokkuleppehinnaga -250 bahti.
See tempel on muidugi pôhja Pattayas ja maad sinna sôita tegelikult on…
Olime taxomeeste tsunftiau nii maha teinud ja endast samuti jätnud sellise odava mulje, et siis hakkas tulema vabandusi, et tagasi sealt saad taksoga hinnaga 400-500 bahti jne. Ühtlasi teatas, et linnas on ka tuktukid liikumas…
Kohale jôudes saime aru, et see oli pikk maa küll ja mees sai oma 300 raha kätte. Ta oli üllatunud ja pakkus ennast kohe uuteks sôitudeks välja. 🙂
Olime seega Tôe templis vôi pühamus, õieti küll alles pileteid ostmas.
Sissepääs oli 500 bahti (12,50€), aga igati seda ka väärt. Kuna templi külastaja ei tohi seal näidata paljaid ôlgu, ega pôlvi, siis sai Kati tagatisraha eest omale ühe lôbusavärvilise hôlsti kasutada. Kui ta selle omale ümber sidus, siis sobis see täitsa kenasti tema muu outfitiga.
Templi juurde jôudes, sai igaüks omale tavalise, valge, (môtlesin, kas panen siia sulgude ette koma… eesti keel… 🙂 ) ehitaja kiivri. Jagati lihtsalt ja sônagi ei öeldud. Ega ma ei arvanudki, et see suveniir oli ja seega panime selle môlemad kohe pähe. Aga minna templini veel oli, vast paarsada meetrit… me oleme selle kuumaga juba nii ära harjunud, et kui kusagilt nire ei jookse vôi särk selja peal vabalt liigub, siis on kohe imelik olla… 🙂
Tempel on suur ja tõsiselt muljetavaldav.
https://www.sanctuaryoftruthmuseum.com/
Hoone ehitati vastavalt Tai iidsele leidlikusele ja oskustele. Kôrgeim osa on 105 m kôrge, laiust ka nelja suunda omajagu. Puunikerdustega on kaetud seinad väljast ja seest. Ikka täitsa vau…
Asja mõtte leiab huvi korral kodulehelt, mis ütleb, et: Siin môistavad külastajad iidset elu, inimeste vastutust, peamist elu môtet, elutsükli tähendust, elu suhteid universumi ja elu eesmärki utoopia suhtes.
Kui siiapoole asja, siis tasub kindlasti külastada. Ekstra sellepärast vist mitte 🙂
Tempel asub turismipiirkonnast veidi väljas, sellep sinna ja tagadi transpordiga on asjad nii ja naa.
Aga kui asjad on nii ja naa, siis on leidlikumad ja ettevôtlikumad kohe platsis…
Saame meie tänavale sealt templist tagasi, kui jälle motomehed (3 meest motikatega üle tee pôôsas sôid midagi) alustavad oma laulu suurushulluse viisi peal: taxooo ja taxooo (tai keeles ongi pikad lôpud: mangooo, wotermelooon, madaaam, sinjooor, spasibooo, da jeeest, tveestooo bahtiii, jne)
Meie muidugi arusaamatusest pööritame silmi, kui kôige julgem teatab, et mitte taxiii vaid mototaxiii.
Odav ka, kesklinna vaid 150 bahtii.
Kati arvas, et see vist ikka ei lähe mitte ja olime seega valmis jala selles kuumuses edasi vantsima.
Jahutasime end ühes suvalises söögimajad külma ôllega ja saimegi linna tuiksoonele. Sealt tuktukile ja venisime ummikus edasi linna poole. (Nädalavahetusel ja espetsell pühapäeval puhkavad ka kohalikud ja liiguvad rohkem ringi. Nii meile seletati)
Pattayas on tuktukil mitmeid maršruute, aga googeldades väga infot nende erisuste kohta ei leidnud. Vôib-olla sellep, et tuktuki moondumine taxoks käib vaid hetkega ja selletôttu vôib neid näha sôitmas suht igal pool linnas. Tuktuki muutumine taksoks käib nii, et patsient pöördub juhi poole mingi aadressiga ja kui ta peale istub, siis ongi taxo. 🙂 Ja hind selgub alles sôidu lôpus 🙂 Teine vôimalus on tühja tuktuki juhiga lihtsalt koht ja hind kokku leppida…
Meil on aga vaja saada Tuktukile, mis viib Jomteini Beachile…
Kesklinnas, ühel ristmikul ongi see maagiline koht, kus nad oma reisi alustavad. Alles eile öppisime selle triki ära.
See käib nii, et tänaval seisavad tühjad tuktukid reas.
Viimane tuktuk korjab rahvast peale ja sel hetkel pressitakse sinna sôna otseses môttes nii palju, kui mahub. Juhi juurde kabiini vôeti ka juhi kôrvale 2 inimest. Ja siis ongi lihtne, inimesed lasevad kella, lähevad maha, maksavad juhile 10 bahti ja tulevad uued peale jne…
Ostsime endale tänavalt riisi krevettidega kaasa ja vôtsin baarist mône ôlle, sest poest päeval 14-17 alkoholi ei müüda.
Helistasin eilsele naabrimehele (taxojuhile, kes lubas meid sôidutada 150 bahtiga üks ots) ja varsti olimegi kodus.
Oleme täna vist villas ainsad. Kogu kupatus on meie ja väikeste sisalikkude päralt (aegajalt näitavad ennast 🙂 )
Homme läheme Ko Samet saarele ujuma ja snorgeldama.
Ega inime pole ometi môni loom, et iga päev rassib, homme tuleb lebo päev. Kell 6.30 on äratus. Eestis on siis 02.30… 🙂
Head ööd!
