Oleme Lvivis.
Hommikul käisime Lutski turul. Riidevärgid turu vääriliselt suht odavad. Saab osta ka kaaluga (lahtiselt) suhkrut, jahu, külmutatud kalu (EU terviseametnikud minestavad seda nähes nagu 1 mees) 
Turul uuris üks sokitädi, kuskaugelt me tuleme. Iz Estoni. U vas tam vsjo harašo… Hästi lihtsustatult oli see sama Eestis ka ca 25 aastat tagasi. Võin eksida… Noored on nagu meilgi, nutitelo külge aheldatud, aga muidu rõõmsad ja roosad igati. Vanemad on ehk pisut nagu seisma jäänud ajas.
Muide, kui oled Lutskis, siis peab ära käima nende uhkuses – Lutski kindluses. Läksime ja tegime tiiru peale – sisse ei saanud. Eks selleks ta ju omal ajal ehitatigi
Siis sõitsime Lvivi. Ukrainas on meile üsna kallis andmeside ja selleks, et GPS ikka vunkaks, laadisin alla Nokia Here ja kahe oblasti kaardid. Sõit sujus ilusti. Apartemendi aadress oli sisse pandud ja Lvivi lähedal hakkas jama peale.
Viis meid äärelinna, söitsime mingis uusrikaste rajoonis peaaegu põhja alt ära. Nii hullu teed polnudki vist enne näinud. Hea uudis oli see, et ainult 3 km. Kohale jõudes ei suutnud uskuda, et siin see ongi. Ja nagu heas muinasjutus ikka, selles linnas ongi 2 sama nimega tänavat.
Tegelikult oleme nüüd sisuliselt kesklinnas, küllalt kobedas apartemendis, 2 päeva, 32€ eest.
Sõime lähedal asuvas Steigi restoranis. Ei jõudnud me sellest kõigest jagu saada. Pidime suure osa söögist tagasi saatma.
Käisime kesklinna suunas ka jalutamas. Suur linn ja inimesed on ka nagu suures linnas. Alates kerjustest, tänavamuusikutest ja igasugu väikese äri ajajatest, kuni pereemade ja väsind tööinimesteni. Vahele mahuvad lahedalt EMU (või EMO) inimesed, lahedad noored omi asju ajamas, turistid ja meie. Kõigil tundus olema kusagile minna ja paljudel ka kiire.
Homme läheme vanalinna uudistama.
