Hommikul, kui aknast välja vaatasime, siis sadas paksu ladinaga vihma. Kohe hästi mõnusalt sadas. Vanemad tartlased ehk veel mäletavad seda, mis tunne on, kui vihma sajab, raskete rammusate piiskadena, rahulikult. Ja loodus lööb nurru. Selline hommik täna siin, Zagrebis.
Erinevalt eelmainit tartlastest tegi see meid alguses pisut murelikuks, sest meil oli täna plaanis linnaga tutvumise päev. Varahommikune ilmateade lubas lõuna ajal 1-2 tundi kas kuivemat või kuiva ilma ja siis jälle kuni õhtuni paksu vihmasadu…
Endise suitsumehena tean mõnda loodusseadust ikka veel peast. Näiteks kui ootad taksot (vanasti oodati tänavanurgal lootuses, et äkki ta siiski tuleb siitkaudu) või bussi, siis ta ei tule ja ei plaanigi tulla. Aga pane suits ette ja põlema ka ja siis on ta kohe kohal.
Egas inimesed ei tee kindlustusi selleks, et võimalike kahjude puhul rahalist kompensatsiooni saada, ikka selleks, et häda ei näeks tulla… Nii meiegi panime oma šamaanivõimed mängu, pealegi on üks meist äriühingu Vihmategija ametlik esindaja. Mul oli autos 2 vihmavarju. Enne mu teeleminekut kattis Kati hommikusöögilaua, et mees rasketes ilmastikuoludes ikka vastu peaks ja varjudega õnnelikult apartementi tagasi jõuaks. Ega meil muud sööki käepärast polnud, kui 3 m-tähega algavat toiduainet: melon, mahl ja mandliküpsised, Muustu oli ka natuke, aga Kati ei hakanud lauda liiga rikkalikuks ajama. 🙂
Kui vihm korraks rahulikumaks jäi, tõin 100 meetri kauguselt autoparklast meie vihmavarjud ja maagilisel kombel jäi vihm järgi ja paari tunni pärast ei lubanud ilmateenistus tänaseks Zagrebisse tilkagi vihma. Mandliküpsised ja usk aitasid sel korral… 🙂
Kuigi usk kuiva ilma jätkumisse oli tugev, otsustasime siiski hommikul kohe teele asuda. Kell polnud veel 8.00, kui me juba kesklinna jalutanud ja vaatasime turgudel ja platsidel ringi. Laupäeva hommik, kohalikud külastavad turgusid ja veavad igasuguseid juurikaid suurte kottidega koju. Kesklinna maapealsel turul on müügis põlluviljad, selle turu all, maa sees, on suur liha ja muuasjaturg. Väga populaarne kohalike seas. Välismaalasi või turiste oli üsna vähe. Nii suure linna kohta ikka häbematult vähe. Linnapildis oleme näinud Saksa, Austria ja Tšehhi autonumbreid, Poolat vähekene, 2 korda Leedut ja 1 kord Eesti autot. Aadria mere ääres oli küll rohkem, aga usun, et parematel aegadel ikka palju rohkem, kui praegu.
Zagreb on Horvaatia pealinn ja ainus miljoni elanikuga linn, seda koos eeslinnadega. Siin kesklinnas kõndides oli näha palju muuseume ja galeriisid, valitsusasutusi ja uhkeid kirikuid. Kõige vägevam muidugi Zagrebi katedraal (wiki). Seal olla olnud 2020 aastal maaväring, mille tagajärjel sai 1 tornidest kannatada. Praegu on katedraal aiaga piiratud ja tehakse remonti. Aga väljast näha suursugune ja võimas hoone.
Kuningas Tomislavi ratsamonument temanimelise väljaku ääres, purskaevad ja igasugused maamärgid ja monumendid olid avastamist väärt. Nüüd jääb üle veel Dr. Googlet pinnida ja nende lugusid ja omavahelisi seoseid otsida.
Zagreb on väga puhas linn. Kõik kohad on täis prügikonteinereid (eri liikde järgi). Isegi kui tahaks kangesti midagi maha visata, siis tegelikult polegi see nii lihtne, sest koht, kuhu prügi visata on kogu aeg olemas.
Siin on veel selline lugu, et kohvikutes ja restoranides kliente siseruumides ei tohi teenindada. Terrassidel on kirjas, kui mitu inimest kusagil tohib istuda. Ja terrassid on üldjuhul kenasti täis. Oleme linnas jalutades jälginud, et mida siis inimesed endale tellivad. Vahet pole, mis kell on, laual on espresso, tuhatoos suitseva sigaretiga, valdavalt õlu või harvem vein (daamid seltskonnas!). Ja päris söögi söömist ei näe eriti ka lõuna ajal. Otsisime kesklinnas köögiga kohti, et ise lõunastada. Pizzat pakutakse paljudes kohtades. Tahtsime kohalikku kööki proovida. Inglise keelseid menüüsid esineb, aga paljudes kohtades on ainult kohalikus murdes ja eriti aru ei saanud pakutavast. Täna sattusime slaavi köögi otsa, kus oli hea borš ja isetehtud pelmeenid erinevate sisudega. Mulle meeldis. Üks huvitav fakt ainult pani mõtlema. Olen kirjutanud, et kõik vohmivad siin saia süüa, sai on päeva algus ja päeva lõpp. Toodi meile seal siis borsi supp ja saia ei toodud. Mulle meeldiks selle supi juurde just valge sai… Küsime kelnerilt saia ja ta ütleb, et neil kahjuks valget saia (white bread) pole, aga on leiba. Ja tõi siis leiva. Vot, kus lops!
Teenindajad räägivad üldjuhul head inglise keelt ja on väga sõbralikud.
Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi! Meil sai 20 000 sammu juba lõunaks tehtud!
Homme varakult alustame sõitu üle Ungari, Slovakkia pealinna – Bratislava peale.
