Ma pole kunagi varem olnud Bratislavas. Aga ma olen alati teadnud tema olemasolust. See on natuke imelik lugu, aga mu lapsepõlves olid meil kodus raadiod, sellised suuremad, puukasti sees ja rohelise silmaga, mis näitas, kui hästi raadio on jaamale häälestatud. Vot ja sellel raadiol olid vist CB (vene keeles – srednaja volna, ehk kesklainepikkusel) klaasplaadil, mille taga punane traat liikus, euroopa paljude linnade nimed. Ja see Bratislava oli neist kõige ilusam… See tuli mulle täna linna sisse sõites mingil põhjusel meelde. Sellepärast on ekstra fotode hulgas ka linna panoraami ilmestav antenni pilt. Tõsi, mitte kõige õnnestunum, aga siiski olemas. Ring sai täis!

Meie hommik algas kella 6 ajal Zagrebis, kus võtsime oma kotid ja läksime parklasse autole järele. Parkla all pean silmas sellist korrusparklat, kus on palju autosid väga lähestikku pargitud ja paremat neil suurlinnas pakkuda polegi. Kui auto eile sinna viisime, siis parkisin ta sellise nurga alla ühe teise auto ja tugiposti vahele, et välja sai ainult juhiuksest ja tagaluugist. Peeglid oli vaja sisse pöörata, et sinna üldse mahtuda jne. Täna siis ajasin massina kõigepealt õrnalt parkla koridori ja siis kotid peale ja teele. 5 meetrit eemal oli kohalik talumees oma Opel Zafira 1999.a. mudeli parkinud ja laadis tagaluugist kärusse arbuuse, et neid siis 100 meetri kaugusele turule viia. Parkimine selles majas maksis 84 Horvaatia kuna, ehk ca. 10 euri 36 tunni kohta.

Eile sai šamaanitatud vihmaga ja tõesti kuni hommikuni oli vihmavaba aeg. Aga nagu linnast välja saime, tõmbas laealuse tumeks ja hakkas korralikult kastma. Sõitsime kaardi järgi ja saime ikka õigetest kohtadest ära keeratud (Kati oli roolis).

 Korraga on Horvaatia otsas ja Ungari piir. Piirivalve küsis Horvaatia – Ungari piiril ID kaarte lausa kahel korral. Vaatas neid korra ja lasi siis edasi. Vaadati üle ka salong, et liigset rahvast riiki ei toimetaks. Iseenesest läks üsna sujuvalt. See on siis 9-s piiriületus ja teine kord, kus on tegemist dokumendikontrolliga. Aga kõik läks libedasti. 

Ungari poole peale jõudes on kindlasti on vaja osta Ungari kiirtee vinjett. Selle saime esimeset bensukast. Esimene asi mis silma torkas, et maske keegi ei kanna siseruumides, ega üldse. Seda vinjetti soetades on hea teada, et tegemist on digitaalse vinjetiga. See tähendab, et seda vinjetti pole vaja kellelegi näidata, ega seda sulle ka ei anta. Lihtsalt vinjetti ostes küsitakse auto numbrit ja auto registri riiki. Vestlus selle vinjetimüüjaga oli ses mõttes huvitav, et tema küsib ja mina annan infot. Alguses uuris, mis auto number on, ma andsin vabatahtlikult info ära. Siis hakkab uurima minu geograafilisi teadmisi (kogu vestlus käib sellises pudi-inglise keeles). Kati on mul selja taga, tema kuuleb, mina üritan ka ree peal püsida. Siis korraga hakkab ta mulle kassatseki tagaküljele tähti kirjutama: A, D, CH, SK jne. Sain aru, et tahab teada, kuskohast meie tuleme… Vastan talle: Estonia, EST. Tema teeb näo, et ei usu, et selline kombinatsioon (ma hakkasin sel hetkel juba arvama, et kas selline riik) olemas on… Tal oli selja taga suur tabel kõikide riikidega ja 20 sekundi pärast tuli tagasi võiduka ilmega, mida ta jagas oma kolleegiga, et ongi olemas Estonia ja EST. Nii sama lihtsalt saimegi oma vinjeti 15 euroga 10-ks päevaks (miinimum) soetatud. Ungari oli valla me ees, sõida kuhu tahad.  

Täna täpselt 3 aastat tagasi olime ka automatkal ja sel korral Budapestis, ehk Ungari pealinnas. Parimad mälestused ja tollane kogemus oli ka põhjus, miks me ka sellel korral oma maršruudi ikka üle Ungari serva ajasime.

Vaatamata faktile, et neil on paks pühapäev käimas, tahaks midagi süüa. Ja mitte seda tanklate tüüpilist jura enam. Ma ei olnud väga optimistlik sellise restoranitoidu osas, kuna meil suuri linnasid ega festivale ees omateada polnud. Aga Katil oli terav silm. Ise veel roolis ka ja teatab, et nägi söögikohta. Keeras auto ringi ja sõitsime mingisse minu meelest täitsa külakohta sööma. Aga julge hundi rind on teatavasti haavleid täis. Pargime ära ja trambime sisse. Uje neiuke tuleb ühelt poolt meile vastu ja ma küsin, kas süüa saab. Tema noogutab. Hiljem sain aru, et ta arvas, et ma küsisin, kas ta töötab siin vms… Pani tagaruumidesse peitu ja saatis enda asemel ühe noorema julge mehe. Tal olid menüüd ka kaasas. Minu ja tema sõnavaras oli ainult 5 sõna, millest me ilmselt sarnaselt aru saime. Aga me mõlemad olime tulemusele orienteeritud.

Menüü oli selline turistidele mõeldud ja neljas keeles tõlgitud teabeleht. Enne tema laekumist jäi mulle silma menüüst Guljašš supp (peaks olema kohalik toode) ja praadidest oli tuttav veel Viini šnitsel. Aga seal oli ca 10+ pearooga… 

Tuleb see tšigitt ja hakkab müügitööd tegema ja jupp aega puterdame omaette. Siis saame ühisele lainele ja ma ütlen talle, et ma tean, mis on Viini snitsel, aga me sooviksime kohalikku tavalist toitu. Ta ei saa aru. Ma ütlen, et ma tahan sellist toitu, mida tema sööb. See oligi võlusõna, sest ta vaeseke oli selle ujeda tütarlapse poolt, kes meid uksel tervitas, just oma söögilauast ära kutsutud, et meid teenindada. Ja siis laulis nagu raamatust, et tal on praegu küüslaugu supp pooleli ja siis sööb kastmes sealiha mingil omal moel tehtuna. Kati kuulab ja imestab, siis arvab, et ta siiski küüslaugu suppi ei taha. Tema võtaks selle Guljašš supi. Mina jään sellele Küüslaugu supile kindlaks. Tellime mõlemad Katiga samad praed, mida müügimees praegu sööb, kui tagasi laua taha naaseb. Vaatab mulle kelmikalt otsa ja ütleb: “pommes” ja kusagilt kukla tagant tuli see ette tuttava sõnana, mida ma kartuliga seostasin ja loomulikult olin ma valmis lisandiks valima kartuli (selgus, et friikartuli, aga nii peeneks ma asja ei ajaks).

Kohe näha, et elukutseline müügimees. Aga salat? on järgmine küsimus… Kati pomiseb omaette, kas siis prael salatit kaasas polegi? Müügimees ei saa aru, tellime siis kapsasalatid mõlemale. Pealegi on siin hinnad soodsad…

Aga mis me joome? Sellega oli ka kino, tahtsime mahla. Sõnad: juice, sok jne. ei tekita mingeid emotsioone. Hoiame mõlemad joogikaardist kinni ja vaatame Fanta pildile otsa. Seletan, et Fanta peaks olema apelsini mahlast, aga Fantat me võimalusel ei taha… Müügimees mõtleb ja ütleb sõna: “Saft” ja siis meie maailmad kohtusid. Saime apelsini mahlad.

Toodi supid, nägid välja ja maitsesid väga ok. Võtame Katiga kumbki oma supist esimese lusikatäie ja maitseme. Väga hea, kodune selline ja mõnusa maitsega. Vaatame teineteisele otsa ja vahetasime supid ära,. Mulle meeldib liha enam, kui Katile ja Kati on köögivilja sõber. 

Prae laekumiseks oli täiskõhutunne meid juba tabanud, kuna supp oli suur. Aga ei saanud ju pererahvale pettumust valmistada. Sõime vapralt palju jõudsime ja siis seda kapsasalatit ka jõudu mööda. 🙂 Mingil hetkel sai jõud otsa ja maksime arve. 

Horvaatia on ilus maa ja seda peab kogema. Aga ta pole odav (bensiin, kiirteemaksud, muud teenused). Kati pani tähele veel seda, et fassaadid olid tihti väsinud ja lilli oli vähe. Ungaris oli vähemalt lillede poolest kohe parem ja hinnad ka ikka kõigele, mida vaid vajasime, soodsad…

Tankisime Ungaris ja bensiin A95 maksab siin 1,22 eurot. Tanklasse jõudes tuli üks noormees ja hakkas minu eest tankima. Kati oli roolis. Kui maksma läksin, pesi ta auto tuuleklaasi ka püüdlikult ära. Aimasin, et tegemist võib olla teatava jootraha ootusega, aga kuna ma ei tellinud teenust, siis ei hakanud ka pakkuma. Meil kohalikku Forintit vahetatud polnud ja euroga teda solvata ei tahtnud ka… Natuke selline piinlik olukord, aga mis teha…

Slovakkiasse sissesõidul ostsin Slovakkia vinjeti (10 päeva – 10 eurot) ja piirivalvurid lihtsalt jälgisid autode voogu. Dokumente ei küsitud, kinni ei peetud. Kõik läks ludinal.

Oma Bratislava vanalinnas oleva apartemendi olime broneerinud Booking.com kaudu. Mõned varasemad kirjavahetused hostiga eelnevalt tehtud, saime värava küljest koodi teades oma toa võtme kätte ja selgus, et meie elamine on uhke vanalinna maja keldris. Siiski heas korras, aga selline pisut kopitanud lõhnaga alguses sisse minnes. Muidu igati vinks-vonks. Siis meenus, et meil on ju pardal Eestist kaasa võetud ventilaator Tuuleke, kes oligi seni ainult parklates tagaaknast ilmetul pilgul pidanud välja vaatama. Nüüd sööb Slovakkia elektrit ja puhub mõnusat briisi tuppa laiali igasse suunda. 

Voodi on meil ka tänaseks ööks selline raudkonstrukruktsiooniga ja OSB plaadi peale asetatud madratsiga. Ühesõnaga meenutab see siin keldrikakandi elu, akendel on turvalisuse pärast trellid (aknad on sisehoovi) ja magame ka plate peal.

Homme on viimane selle reisu öömaja plaanis Bialystokis ja ülehomme ootab kodu, päike ja heinamaa…