Täna tegime ära oma reiside ajaloo kõndimise sammude rekordi. Senine pärines Taist, seekordne siis Budapestist – üle 29000 sammukese saime kokku. Kusjuures bussiga sõitsime ka kahel korral. Kohe hommikul oli vaja Budapesti keskturg üle vaadata. Mitte, et sealt midagi erilist osta oleks, kuigi Kati sealt aprikoosid minu seljakotis ikkagi ära tõi. Leidsime ka mõne suveniiri kingituseks ja käisime poes, et vett osta. Siis sõitsime bussiga tagasi hotelli.
Täna on hotellivahetuse päev. Tänu meie varasematele seiklustele jõudsime Budapesti 2 päeva enne planeeritud aega ja olime siis sunnitud võtma plaanivälise hotelli. Verdi Grand hotell (asukoha viide) oli lõpuni hea hotell. Meil oli hotell võetud koos autoparkimisega nende keldriparklas.
Hotellist peab välja kolima kella 11-ks. Teise saab sisse alles kell 14.00. Kus autot vahepeal hoida ja kogu see majandamine võtab ka aega… Küsime Verdi Grand hotel administraatorilt luba autot kuni õhtuni parklas edasi hoida. No probleemo – sobis neile väga hästi ja meile samuti. Andsime toa üle, viisime asjad autosse, tegime keldris onu Andrese soovile vastu tulles pildi ärakaranud Muumimammast tolle peene ridiküliga ja siis panime kohe linna peale asju ajama.
Hommikuti on hea jalutada. Ilm ka selline pilvealune ja soe, aga mitte väga kuum. Parlamendihoones oleks tulnud inglisekeelset majasisest ekskursiooni oodata tund aega ja me leidsime, et selle lükkame edasi teisele korrale. Jalutame edasi, et Kettsilla kaudu Doonau jõge ületada ja Buda poolele minna. Selgub tõsiasi, et sild kogunisti remondis on… ja üle saavad vaid need, kellel on kollane kiiver peas. Meil polnud. Google maps jälle käima ja see juhatab meid järgmise, Elisabethi silla kaudu üle jõe.
See igatahes toimis ja saime peagi ka Buda kindluse juurde. Eelmisel korral tulime üle Kettsilla ja siis oli seal silla otsas selline müügimeeste parv , kes kõik oma teenust kiitsid, kuidas sinna mäe otsa ikka saab, kes mingi spetsell lahtise autoga, kes funikulööri abil, kes hoburakendis. Täna tuli lihtsalt kõne Eesti numbrilt ja küsiti, kas ma Apollo TV teenust ei soovi kuu aega tasuta kasutada…
Nüüd selgus, et sealt Elisabethi silla poolt lähenedes saab ka üles ja tegelikult lausa eskalaatori ja liftidega. See oli küll mõnusalt mugav viis ja keegi isegi kopikat ei küsinud selle eest. Aga Buda kindluses on suured ümberehitused käimas ja suur osa on kuidagi kaetud ja turiste suunatakse mingeid kindlaid radu pidi käima. Midagi siiski näeb ja enne kõike üle jõe, mis on silmale igati tore vaatamine.
Käisime veel Houdini majas mustkunstnikku vaatamas. 9 euro eest 30 minutit mustkunsti inglise keeles. Mõned numbrid olid päris head. Kati sai ka käe valgeks. Pidi mingit rõngast ja nööri hoidma, kusjuures nöör polnud läbi rõnga ja siis Kati korraks ainult hoidis neid oma käes ja ime sündiski, nöör oli läbi rõnga ja rahvas kole õnnelik.
Minule andis Ruubiku kuubiku (Ungari leiutaja Ernö Rubiku omaaegne leiutis) ja ma pidin selle omameelest piisavalt segi ajama. Andsin oma parima ja kuubik oli tõesti täitsa sassis. Siis mustkunstnik võttis selle minu poolt segi aetud kuubiku, pani publiku ette lauale.
Siis võttis teise kuubiku ja ajas selle ka segi ja lubas siis selle oma kuubiku selja taga kahe käega kruttides korda teha. Noh krutib ja krutib ja siis korraga näitab oma kuubikut ja see jummala sassis. Rahvale see meeldis ja siis seletas mustkunstnik, et ta ei proovinudki seda korda teha. Ta proovis teha oma kuubiku sarnaseks minu segi aetud kuubikuga ja jummala eest, seda ta oli. Kõik kuus külge. Eks ta mingit trikki tegi, aga aru ei saanud ja ilus oli küll.
Mathiase kirik ja Kalameeste bastion olid ka rahvast täis ja pilte tehti seal päris palju. Pargis mängiti viiulit ja Dracula vangikong Buda koobastes olid ka avatud.
Mingil hetkel hakkasime tagasi sammuma ja ikka üle Elisabethi silla. Meile meeldis eilane Langos sedavõrd, et otsustasime samasse kohta seda uuesti sööma minna. Et saaks ikka isu täis. Koht ise kesklinnas ja vot täpselt ei mäletanud ka, kus siiski. Korraga plahvatas, et tegime seal ju pilte ja telefoniga pildistades jäävad pildile külge metaandmed, muuhulgas ka asukoht.
Nüüd oli juba nagu öeldakse lihtne. Koht teada ja kaardiga kohe kohale. Jagan seda ka siin: https://g.page/otkert?share
Söök ja õlu imeline, teenindus selline komsi-komsa. Meiega nagu ikka juhtub vahel asju, eile istume potsti sinna maha ja tuleb kena tütarlaps ühelt poolt ja ei hakka kiva loopima. Toob hoopis menüüd ja hakkab tellimust võtma. Menüü on seal ka seina peal olemas ja Langose erinevad variandid samuti ära nummerdatud, et ütle ainult number ja kõik toimib. Tütarlapsel on aga üks harva esinev eripära, ta ei saa inglise keelest aru. Kuulab ja paneb midagi kirja ja siis läheb ära. Tellisime õlle, siidri ja 2 ühesugust langossi. Varsti tuleb üks noormees meilt tellimuse joogiosa üle täpsustama (tema inglise keel oli väga ok). Poiss võttiski meie teenindamise üle, tõi joogid ja siis mulle ühe langossi ja Katile mitte midagi… Kui Kati seda minu langossi nägi (stuffed langos, ehk üleni taignas oleva sisuga), siis tema tahtis hoopis avatud, traditsioonilist. Ja kuna tüdruk oli midagi seal segi ajanud, siis kiiresti toodi Katile esimene valminud langos ja see oligi avatud ja Kati ka õnnelik. Maksta sai kaardiga ainult sisse minnes ja kõik sujus kenasti…
Täna siis me samas kohas ja kujutad ette sama tüdruku lauas. Istume ja puhkame oma surisevaid jalgu, aga meie juurde keegi ei tule. Sama tüdruku teised lauad täituvad meist hiljem tulnud klientidega, neil on menüüd ees ja juba asuvad sööma, meie vaatame ringi, et kas mustkunstnikuhärra meid nähtamatuteks ei teinud. Tüdruk käib meie lauast mööda nagu tühjast kohast. Koristab kõrvallaua puhtaks, toob meist hiljem tulnud lauaseltskonna koerale värske vee jne. Asi hakkas juba veidraks kiskuma…
Aga siis korraga tema möödudes pöördusime tema poole ja ta ei saanud meid enam ignoreerida, tõi menüü ja ma kohe lihtlausetega esitasin tellimuse. Siis läks kõik nagu lepase reega.
Asja moraal – vaata oma hirmudele silma. Siis saad sellest üle ja asjad saavad korda. Langos oli ikka ja jälle maitsev. Homme sööme midagi muud.
Vahetasime hotelli ka ära ja homme läheme laevaga sõitma.