Turistimekades käib õhtul ja öösel vilgas seltsielu. Maitsev toit, karastavad joogid, rõõmsad inimesed, joviaalne seltskond ja hea tuju võimendub õhtu arenedes kordades. Kati lisas juurde, et romantikat annab juurde hämaruse saabudes laudadele süüdatud küünlad, loojuv õhtupäike ja malbe ritsikahelin kõrvus. Meie oleme turistid ja tahtsime eile õhtul (reedel) seda kõike saada Heraklioni linnasüdames.

Läheme Katiga, ülesvuntsitult ja täis entusiasmi seda kogema. Astume oma hotellist välja ja meie ees asuval väljakul on 3 kohalikku vanameest tühjas kohvikus maailma parandamas. Me ei hakanud nendega liituma vaid otsustasime minna kesklinna poole. Et oleks ikka nagu peab ja õigesti. Imelik oli aga see, et meie populaarne tänav sulgeb aga uksi ja rahvast ka peaaegu pole. Väljas on reede ja sedasi siis… Kõndisime ringi ära ja tulime hotelli tagasi. Ei tea miks, aga selle suure pidustuse me magasime kuidagi maha. Vahepeal peab puhkama ka, läheme ära tuttu.

Meie hotell on 3 tärniga, pisut kulunud ja tema suurimaks eeliseks oleks ehk asukoht kesklinna suhtes. Meie tuba on selline tavaline väike tuba. Vanakesest õhk-õhk soojuspump ajab aeglaselt oma asja, vetsu pean ma minema külg ees, et ukse vahele mitte kinni jääda. Vesi jääb potis alati jooksma ja seda tuleb tundlikult taasvajutada, et see veevulin peatuks. 

Niipalju nutikad me ikka olime, et lasime endale anda kaks magnetkaardiga võtit. Hotellides pead selle panema ukse kõrval olevasse auku ja siis on toas vool ja jahutus. Muidu oleks pidanud näiteks Coopi säästukaardi kaasa võtma, et elekter säiliks ka ajal, kui oleme linnas asjatamas. Oma pangakaarti poleks ehk söendanud siia niimoodi jätta. 

Ja nutikust jagus veel – panime väljudes uksele sildi – “Do not disturbe”. Muidu tulevad koristama ja avastavad meie vandenõu.

Aga meil on komplektis ka hommikusöök ja läksime siis alla seda nautima. Oligi suht klassika. Muna saime, putru mitte. Kohvimasin oli ka äge. Kaks auku kohvitasside jaoks, nuppe oli 4. Panime Katiga oma tassid mõlema augu alla ja vajutame nuppu. Kati muidugi lootis, et saame mõlemad tassid täis, aga sel korral soosis saatus mind. Kusjuures sisuliselt sekundiga. Ma pole varem näinud, et masin doseerib jummala elegantselt sekundiga tassi kohvi ja maha ka ei lähe midagi. Kohv oli selline kõva kolm, koor oli nendes vanasti populaarsetes 5 grammistes foolimtotsikutes. Suhkur on siinmail lauast võtta.

Kõige tähtsam on leida turg!

See turu jutt on meil teemaks juba mõnda aega, täna hommikul uuesti. 🙂

Kohalikud ise ka ei tea, kus see turg on. Küsisime ja seletasime, et talunikud oma kaubaga peavad turgu jne. Vaatavad otsa, küsivad kolleegilt ja vastust ei ole…

Ega Heraklioni turg ennast liiga lihtsalt meilegi ei reetnud. Googeldamine ka huvitaval kombel kohe ei pakkunud õiget tulemust. Siin on meie hotelli (Olympic Hotel) juures algaval tänaval kuni sadamani terve tänav kilomeetri ulatuses puhas turg, kus kaubeldakse suveniiridega, riietega, ehetega, kelleadega, looduslikud kehakreemid ja seerumid, kotid, amuletid kaitsva silmaga, käterätid ja linad Kreeta sümboolikaga, toitlustus jne. Ilmselt jäi palju ka siin nimetamata.

Ja see on täielik copy-paste järgmisse suvalisse Kreeta turistilõksu. Ainult hinnad natuke muutuvad.

Meie tahtsime üle vaadata just sellist taluturgu, kus on Kati lemmik juurikad ja muud sedasorti kaubad.

FB foorumites on küsimused, kus on Heraklioni turg. kus saab osta juurikaid, maitseaineid, õli, liha ja kala jne. Vastuseid väga ei leidnud. Komplitseerib natuke olukorda, et see turg on olemas, aga avatud ainult teatavatel nädalapäevadel ja valitud kellaaegadel. Täna turg töötas ja saime turule. Seega laupäeval on turg hommikust kuni kella 15-ni avatud ja asub siin. 

See oli päris tore turg ja päris suur ka. Seal on miski lage plats, kuhu siis kogunevad talunikud oma kraamiga ja müüvad neid improviseeritud lettidelt, autoodest, kastidelt jne. Peale on tõmmatud suured telgid ja muud katted. Müügis on ehtne talukaup. Tagapool oli ka kalaosakond. Ja keskel müüdi “firmariideid” kiloga (2-10 euroga). Ostsime Katile kokku juurikaid, natuke õli kaasatoomiseks, taluveini õhtuks ja rakit. Poes maksab pool liitrit rakit 10-12 eurot, turul 3.-. Eeldatavasti on sisu enam-vähem sama, aga pakend on poes kallim.

Päike oli turgu minnes veel madalal ja õues vaid 25 kraadi sooja. Hea oli kohe käia, Tagasiteel oli olukord soojemaks muutunud ja veenire veeres sisseharjunud sängides nägu mööda alla. Et see soe vesi ka peab just lagipea kaudu välja tulema 🙂

Turult tagasi, hakkasime päeva plaane tegema. Kuna auto on garaazi sisse müüritud, siis seda me ei saa kätte enne homme hommikut. Linnas on mõni muuseum ja kirik, enamus turisti aktiviteete on seotud kusagile mujale minemisega – Santoriini saare külastus, paljud kohad, mida me oma reisi jooksul iseseisvalt nagunii külastame, jne. Isegi rand on siit päris kaugel, kuhu ujuma saaks minna. No täitsa ideede kriis, ei oskagi midagi muud teha, kui oma mere äärde viivat kauplemise tänavat pidi üles-alla käia. Ja jumala pärast, et kõrvale ei astu, paralleeltänav on peaaegu inimtühi ja vaikne. 

Linnas elab ca. 200 000 elanikku. Ma kahtlustan, et me teeme midagi valesti või ei oska otsida, aga paraku on meie viimase Heraklioni päeva õhtu ja selline on meie järeldus. Sellel meie kaubandustänaval on muidugi lõbus. Kõik linnas viibivad tegelased peaksid selle kord päevas ikka läbima. Kati tuuseldas mingis naiste kosmeetika kaubamajas ja mina lubasin endale külma õlle, vaatan mööduvaid inimesi ja ise vaikselt loodan, et Aivar Juuse, kes ka peaks siinkandis praegu olema, mööda läheb ja saaks talle tere öelda. Ei jõudnud sel korral ära oodata… Tervitused Aivarile!

Kui see pole tavern või meie keeles kõrts, kus saab igasugust head sööki, siis on veel olemas kohvikud ja pagariärid ja saiasöömine on siinmail ikka võimas. Horvaatias me ka ei suutnud ära imestada, kui palju mahub inimese sisse saia. 🙂

Lonkisime Katiga väljaspool seda turistiala, sattusime bussijaama ja vist mingisse sadamasse seal lähedal. Turiste pole seal näha. Aga leidsime MC Donaldsi. Pagana kuum oli olla juba ja seal MC Donaldsis oli jahe, võtsime kohvi ja jäätise. Jäätis ja piimatooted on siinmail meiega võrreldes kallid. Nautisime jahutatud ruumis viibimist. Mäkk nagu Mäkk ikka, aga noori ei hängi, rahvast ka ainult mõned paarikesed. Imelik lugu. Läheme tänavale ja siis Kati näeb mingit hiinlaste hulgilao ust kaugelt, “Kõik kaubad 1 euro”. Ok, vaatame siis üle ja tegingi investeeringu. Ma olen märganud, et ilma lugemise prillideta on juba enamus tegevusi rasked või võimatud. Näiteks telefoniga saab veel kuidagi hakkama, aga prillidega saab ikka aru ka mida parasjagu tegemas oled. Või näiteks poes, ostad kaupa ja lugeda ei näe, mis seal peenes kirjas on. Ühesõnaga toetasin hiinlaste businessi 2,50 euroga ja väljusin majast nagu dzentelman, kinkisin Katile elegantse Kreeta teemalise lehviku ja endale nööridega kaela käivad šikid prillid. Nüüd olen tegija ja Kati ka jahedamas. 🙂

Nii see päevake läks, tuterdasime edasi-tagasi ja tegime järeldusi.

  • Esimene järeldus – me ei saa paljustki aru
  • Teine – siin on kerjuseid üksjagu näha. Kahe päeva jooksul tekkis tunne, et see on selline amet kohe. Kõrtsid lubavad kundede vahel kerjata. jne.
  • Kolmas – ilmselt on kusagil “Maitsev Heraklion” tüüpi sündmus käimas, mille tõttu inimesed kogunevad kusagil mujal.
  • Neljas – Igas toidupoes müüakse ja mitte ainult, ostetakse samuti suurte kottide kaupa kuivikuid. Tavaline sepik või sai kuivab ära ja siis alles läheb hinda. Siis seda ostetakse ja suurtes kogustes. Meie vastust ei tea, miks ja kellele.
  • Viies – ilmselt oleme vanaks jäämas ja suurlinnamelu me enam ei igatse ja ei oska nautida.

Homme plaanis sõita sellisel maršruudil: vaata kaarti , ehk siis plaanis jälle minna lõuna-osariikidesse. Ierapetra linnake ootab ja seal teeme 2 ööbimist. Plaan on sealt ringi sõita ja ida-Kreeta põhilised asjad ka üle vaadata.

Nendes väiksemates linnades on Kreeta saarel tegelikult palju toredam olla ja asjatada. Kati lisas, et seal on seda ehtsat Kreeta hõngu ja mina olen sellega nõus. 🙂