Tänane hommik tabas meid mõlemaid mõttelt, et siit linnast (Heraklion’ist) tuleb kohe edasi sõita. Eilses loos ma kirjeldasin, et ootused olid suuremad ja tegelikkus ootusega kuidagi ei kattunud. Ja et see on ilmselt meie miski tegemata töö või mis veel, aga nüüd läheme oma tsirkusega edasi.

Karupoeg Puhh küsis ikka, et kas täna midagi huvitavat ka juhtub? Ise muidugi mõtles, et mis täna süüa antakse? Me elame hotellis ja meile on ette nähtud ka hommikusöök, läheme kell 7 seda manustama. Sel korral me polnudki esimesed. Kati avastas enda jaoks kreeka jogurti, see pidi siin parem olema, kui meil saada olev, lisas sinna kaussi veel 3 totsikut vabapidamisel olevate Kreeka mesilaste mett, mis on korjatud keemiavabadelt aasadelt ja mäenõlvadelt jne. Kati sõnul oli selle segu tagajärg – vapustav, siidine ja maitsev.

Kotid olid Katil juba varakult pakitud, teeme aega parajaks, et minna lähedal asuvasse autoparki, mille uksed avanevad täna kell 8.00. Tavalisematel päevadel saab juba 7.30 oma sõiduvahendi kätte. Aga täna on ju pühapäev. 

See autopargi asutus on meie hotelli ametlik koostööpartner ja sellepärast meile väga usaldusväärne. Jõuame kohale juba 7.55 ja veendume et uksed on kinni. OK, täpsus on kuningate viisakus.  Selle 5 minutit me ikka ootame rahulikult ära. Kell 8.00 Kati hakkab rääkima, et äkki nad hilinevad vahemere kultuuri kohaselt ja meie nagu 2 lolli jälle oma kohvrihunniku otsas tänaval. 

Täpselt minut hiljem on mul hea meel, et ma ikka Kati ka reisile kaasa võtsin, sest Katil on loogilist mõtlemist. Ma tegin pildi ka sellest sildist, millele on kaunis Kreeka keeles kirjutatud, mis päevadel garaaz töötab ja mis aegadel. Ja saad aru, Kati, kes kreeka keelest eriti aru ei saa loeb kokku, mitu nädalapäeva sinna on kirjutaud ja teeb ainuõige järelduse, et pühapäeval on see pood siin kinni.

No meiega ikka juhtub vahel asju… Teen sellest avamisaegade sildist pildi ja jätan Kati kohvreid valvama, ise tagasi hotelli. Seletan seal receptionitädile, milline jama meil on ja nad on ju ametlikud koostööpartnerid ja äkki saavad siiski helistada kusagile, et erandkorras meile väravad lahti tehtaks. 

Tunne oli selline, et siin läheb tunde, et mitte öelda, et palun elage veel oma jooksva vetsuga toas päevakene ja nautige Heraklioni linna meelelahutust ja värve. 

Aga lahendus oli sel korral lihtne. Tädi ulatas mulle elegantselt puldi ja lihtsalt ütles, et me oleksime pidanud talle mainima, et meie auto on seal maa all peidus. Pult avab ja pärast peab veenduma, et tõstetav uks kinni ikka on. Ja et uks iseseisvalt paari minuti pärast nagunii sulgub. No mis ma vaidlen temaga…

Lippan tagasi garaaži ja oh imet, pult tõstabki garaažiukse üles. Ja imekombel on seal garaažis alles ainult 5 autot. Meie autol on võti ees, keera ainult ja sõida. Sõidangi. Aga see garaaž oli selline kitsas ja kole käänuline. Väljasõit garaažist oli selline täielik serpentiin eeldusel, et kõik töötab 100% ja miski riivakas tiivaga või põhjaga kusagile betooni vastu ei juhtuks. Sooritades seda väljumise manöövrit ja sidurit libistades, tasakene veendudes, et ikka igalt poolt mahub jne. Siis tuleb mulle meelde selle tädi jutt, et garaazi uks ise automaatselt sulgub paari minuti pärast. Kuna giljotiin polnud veel langenud, siis oli seda kohe oodata. Gaas põhja ja serpentiin umbes 40 kraadisele seinale õnnestus vahetult enne giljotiini langemist. 🙂 On vähemalt mida meenutada… 🙂

Sain auto tasasele maale, kotid peale ja hakkasime tasakene minema. Kati mainis, et tal oli juba pisar silmas mõttest, et kui veel siia linna peaks jääma ja ei saa soovitud loodusesse siit minema. Õnneks ikka lahenes ära. Suurematest linnadest on hea lahkuda varahommikul, sest siis on liiklus vaiksem ja sujuvam. Oleme seda varasemalt korduvalt kogenud. Nii ka täna.

Meil on ju tänaseks plaanid tehtud. Nautida kõike seda mis teepeale jääb ja sõita võimalikult palju külaveheteid. Heraklionist läheb küll uhke magistraal,  mis ühendab Kissamost üle Chania, Rethymno ja Heraklioni Agios Nikolaose linnaga, aga soovisime kogeda pigem kohalikku elu. Ega seal kiirtee ääres paraku midagi eriti pole, kiiremini saab küll edasi, aga meil siin aega on ja kiiret pole kusagile. Selline mõnus puhkuse erivorm 🙂

Kui ma kodus plaane tegin ja reisi ette valmistasin, siis googeldasin ja uurisin, et mida kus piirkonnas võiks külastada jne. Ja ühena Heraklionist ida poole ja seega meie teele suurepäraselt ettevääva kohana pakuti välja Lasithi platoo ja tuuleveskid. Uhked Kreeta sümbolid, mida olime näinud erinevatel Kreeta suveniiridel, ennekõike külmkapi magnetitel. Asub veel  sisemaal ja läheme aga vaatama. Ausalt tunnistades oli eeltöö selline, et vaatame ja kui on huvitav, siis loeme juurde.

Ühesõnaga teen Katile ettepaneku minna külastama vanade aegade tuuleveskeid. Katile peaasi, et linnast eemale ja loodusesse. Mõte seega sobis. Panin oma telefonile maršruudi peale sõit võis alata. Koha nimi oli: Lasithi platoo ja tuuleveskid.

Kui paljud kasutavad oma sõidukis Tom Tom GPS seadet, siis meie autos on kasutusel Kati Kati GPS seade. Kohe seletan.

Kuna meie rendiautos, Skoda CityGo, pole võimalik panna telefonihoidikut, mille espetseell kodust kaasa võtsin, armatuuri külge, siis peab Kati seda käes hoidma. Reisile kaasa võtsin ka sigaretisüütaja auku käiva laadija, millel on 2 USB-A väljundit, et saaks kahte seadet korraga laadida, aga meie armsal sõidukil on ainult üks sigaretisüütaja auk ja selle kaitse on ilmselt läbi kärsatatud. Seega ei saa me laadida auto sõidu ajal mitte midagi. Ja kuna Kati hoiabki enamuse ajast minu telefoni oma käes, siis on ta mulle ka kaardilugejaks. Oleme juba tublid prohvid ja team toimib. Vahel on GPS levi mägedes halb, siis tuleb kriitilisel hetkel mälu järgi sõita. 

Muide meil autos on enimkasutatavaks sõnaks “õnnelik”. Me oleme juba üle 9 aasta tiimina töötanud, miks siis mitte? Aga lisainfoks seda, et ralli käigus (ma pean silmas kriitilistel serpentiinidele järgneval ristmikel, kus GPS’il vahel side ära kaob), küsin Katilt: “Õnnelik?” ja pean silmas, et kui GPS jälle side taastab, kas oleme õigel teel… 🙂

Ühesõnaga suundume tuuleveskeid avastama ja selleks tuli varsti kiirteelt maha pöörata ja mööda serpentiine hakata mägesid ületama. Pean tunnistama, et siin on ikka päris kõrged mäed ja see kerimine on kohati vaevaline, kuna meie autol on pisut lahja mootor aiste vahel. Allamäge läheb siiski päris nobedasti. 

Aga vaated, mis siin avanevad, neid ikka ei kirjelda, sellist sõnavara pole ja fotole jääb vaid 2D pilt. See on tõesti tulemist ja kogemist väärt.

Aga sõidame edasi ja märkame, et peaaegu kõik talud, trahterid, sildid ja nii edasi on kasutamas nende tuuleveskite sümboolikat või on endale need lausa ehitanud. Vanasti pumpasid need veskid vett mägedesse. Tänasel päeval on originaalid suuresti lagunenud, osad ka taastatud, aga tööd nad enam ei tee. Ilusad on küll. Me muudkui sõidame edasi ja korraga jõuame kohale – Diktaion Andron nimelise koopa juures asuvasse parklasse, kus muuhulgas on ka vilgas kaubandus ja trahterid olemas. 

Selgub, et tegemist on Zeusi sünnipaigaks peetava kuulsa koopaga, mille sees liikumist lihtsustavad terrassid ja trepid. Koopani peab tõusma jala mööda serpentiine, selle teekonna pikkus oli ehk 400 – 500 meetrit. Pärast veel koopas ka 200 trepiastet alla ja samapalju koopast üles maale. Kuuma ilmaga on selline mõnusa koormusega ettevõtmine. Aga igal juhul külastamist väärt.

Koopa suu juurde saab väikese lisaraha eest ka eeslisõitu teha. Loomake küll puistab pabulaid teele, et lihtrahvas ikka märkaks vahet, aga muidu olid vagurad loomakesed. Meie käisime seal ära oma kondiauruga.   

Tagasi all olles käis võitlus hingede pärast trahterite vahel. Valjuhäälselt kutsuti endale külla, me valisime selle, kellel oli WC ka menüüs olemas. Tegime jäätisekokteilid pistaatsiapähklitega, külm ja mõnus jook. Lisaks veel vaated terrassilt… Puhkus missugune…

Edasi liikudes ostsime ühe küla vahelt memmelt veel mett, õli ja rakit, et kõik ikka liiguks. Kati sai neid komponente ka enne ostmist proovida, mina ainult mett. Kui ikka pulga otsas tasuta pakutakse on väga mõnus ja magus mesi. Eks ta muidugi ongi. Kati uuringute järele on Kreekas väga hea ja tervislik mesi. Teised tooted samuti.

Edasi võtsime suuna Agios Nikolaos nimelise linna peale. See on ilus linnake mere ääres ja tegime seal lõunapausi. Valisime kanaga Gyrose. See oli nii suur, et mul reaalselt käed väsisid söömistest ära. 🙂 Pärast veel jalutasime natuke ümber strateegiliste objektide ja sõitsime edasi oma järgmise 2 öö ööbimise koha – Ierapetra peale.

Ierapetras on ca. 20 000 püsielanikku ja Lidl. Asub linnake Kreeta saare lõunakaldal, saare kagu osas. Meie hotell on mere kaldal, linna südames. Käisime õhtul veel jalutasime enamuse tähtsamast linnaosast läbi. Kõht oli sellest kanahiirosest veel nii täis, et sööma ei hakanudki. 

Terve kaldapealne on tavernaid täis, rahvast sel kellaajal veel palju liikumas polnud, aga melu oli olemas ja õhtu hakkas võtma jumet. Tagasi tulime läbi vanalinna, seal on selline kaootiline tänavate võrgustik, kus valdavalt elatakse või renditakse välja ruume. Kaubandust ja muud äri seal ei aetud.

Tahtisme teha väikese rummikokteili ja osta selleks tuppa väikese rummipudeli. Pühapäev ja peaaegu kogu (toidu)kaubandus on kinni. Läksime siis hotelli baari, mida pidas kohakaasluse alusel hotelli receptsioonitädi. Palusin tal panna õlletopsi 5 cl rummi, et meil on toas colat ja teeme kokteili ise toas valmis. See hea hing andis meile õlletopsi täis jääd ja ca. 8 cl valas silma järgi teise õlletopsi. Raha keeldus vastu võtmast – On the house! 🙂

Homme on plaanis külastada ida-Kreeta tuntumaid kohti ja tagasi tulla meie tänasesse hotelli. Selleks, et ülehomme alustada tagasiteed kodu poole.