Kati sai närvivapustuse.
Kõik algas nagu ikka hästi ja parimate kavatsustega.
Alustasime Viinist sõitu kell 7.00. Oleme kokku leppinud, et hommikuinimene Kati juhib hommikul ja mina siis teise poole.
Välja saime Viinist ilusti, GPS on ikka üliäge asi, vs. paberkaardil näpuga järge ajada… Auto navi muidugi teedeinseneride viimaste aastate tegudest suurt ei tea, aga abiks ikka. Täpissõidud (ööbimiskoha leidmine) teeme telefoniga, Google maps – kõigega kursis. 
🙂
Meie sõidame, aga auto avastas, et kütust juurde vaja. Uurisin internetist asja ja selgus, et Ungaris on kütus isegi kallim… otsustasime tankida veel Austrias, enne Ungarisse jõudmist.
Elu on lill, Shelli jaam kutsub tee äärest külla, kütusele lisaks veel parim kohv ja mis veel…
Mõeldud – tehtud! Keerasime ennast Shelli ja diisel maksab 1.55€ ………
Austrias maksis vast 1.19€ ja etteruttavalt Ungaris maksab ca 1.33€.
Aga igaks juhuks võtsime 10 liitrit. Plaan oli ka kohvi võtta ja midagi ampsata (olime hommikusöögita).
Tankimine käis seal umbes nii: sõidan automaadi juurde, tangin, lähen maksma, ostan kohvi ja saiakese, söön rahulikult oma saia, kui söönud sain, siis väike vetsuring, sigaret, easy talk semljakiga, istun autosse ja sõidan edasi… siis tuleb järgmine auto tankima sama koha peale. 🙂 Raske uskuda, et see on Shelli poliitika, aga meie puhul nii oli.
Kati on roolis ja ainult jalg tõmbles paar korda…
Me tegime vormeli tankimise, 10 liitrit, ma padavai kohe maksma ja siis sõitsime tankla taha parkima, et minna sisse kohvi ja ampsu saama.
Ja siis sai Kati oma vapustuse. Ta tuli autost välja… miljon ja enam suitsukoni igal pool paksu kihina, prügi ja paberid lendavad (tuuline oli), räpane olek, ja igal pool ainult rättidega naised, tumedad mehed, väga palju kaootilisi lapsi jne. Söövad, ajavad omi asju, prügi visati lihtsalt autost välja.
Neid oli palju ja kuidagi teise maailma sattumise tunne tekkis.
Meil kadus söögiisu. Sõitsime edasi ja selgus, et see oligi Austria-Ungari piir. Läksime kohe järgmisesse söömakohta, poole km pärast ja ka seal olid kallid hinnad ja asi imelik. Käis juba mõte läbi, et kas oli ikka hea mõte tulla Ungarisse…
Hiljem mägede vaated rahustasid Kati maha…
Paagi saime täis Ungaris liitrihinnaga 406 HUF, ehk 1,26€/liiter. Ungaris on bensiin veidi odavam, kui diisel.
Viinist Budapesti on otse 250 km kiirteed. Seniste päevasõitudega võrreldes köki-möki… Teele jääks ka Bratislava, Slovakia pealinn, aga otsustasime sinna sel korral mitte minna.
Et elu huvitavamaks teha, pöörasime nina veidi lõuna poole, et Balatoni järvele pilk peale visata. Tegemist ikkagi kesk-euroopa suurima järvega. Allikad väidavad, et pindala 5174 m2. Minule on see Balatoni nimi jäänud meelde lapsepõlvest, aga millega, ei tea… Teine põhjus oli ka see, et saada kiirteede pealt minema, sõita küladest läbi ja näha midagi. Lilled aedades on lopsakad, enamus vilja on koristatud, esineb veel koristamata päevalillepõlde ja maisipõlde.
Jõudsime Balatoni äärde, Balatonalmádi linnakesse. Internetist loetu järgi on Balatoni teema üle haibitud, sogane vesi jne. Aga meil oli missioon, varvas vette panna, olgu ta või sogane. Mis saab siin keerulist olla?
Inimene mõtleb, jumal juhib – seal on mitmeid kohti, kuhu saab auto parkida, et siis minna randa suvitama. Kahel korral parkisime meiegi, varvast märjaks ei saanud. Süsteem on huvitav, auto võid parkida tasuta, järve äärde saab ainult piletiga… 1300 HUF = 4€. Pärast ära sõites mõtlesime, et ega me tegelikult tahtnudki varvast vette kasta, üle aia järve vaatamine oligi vahvam, puhtam, kuivem ja muretum…
Sõitsime Budapesti, saime oma apartmendi kätte, üllatus meeldiv. Oleme kohe Budapesti remondisoleva ooperiteatri taga, heas asukohas, auto pargitud ja elu lill.
Sõime ümber nurga baaris väikese snitsli ja panime linna peale. Metrooga.
Budapest võtab keeletuks, nii palju ilusaid maju polegi vist koos näinud. Ainult ahmid õhku ja viitad igale poole, kas seda nägid jne.
Läksime üle Doonau kettsilla (Chain bridge) kaudu, imetlesime mäel kõrguvat Buda kindlust, jalutasime edasi, et vaadelda Ungari parlamendihoonet jne.
Uskumatult ilusad majad on Budapestis.
Homme jätkame!
