Tondisaare jutud

Olin kunagi pisike poisike, suiti viidi meid vennaga Võrtsu lähedale maale ja nii juhtus igal aastal, kuni täisealiseks saamiseni. Ilus oli. Isa-ema ehitasid koos minu ja vennaga sinna mitu maja, veetsime kõik oma lapsepõlve suved Konnakülas ja ei osanud arvatagi, et see võiks kuidagi teisiti olla.

Võrtsjärveni oli meie Konnakülast linnulennul ca. kilomeeter, meil olid jalgrattad ja see polnud mingi suur vaev. Vaevaline oli hoopis sinna Võrtsjärve sisse minek. Parmud söövad elusast peast ära enne kui vööni vette jõuad… Hirmus lauge minek oli meie tolleaegses nn. Tartu Kaubandusvalitsuse rannas. Mõned betoonist jalusega metallpostid, mille külge sai paate lukuga kinnitada ja läbi kõrkjate vette minek. Madalas vees oli palju ahvena ja teiste kalade maime näha, vahel saime mõne kätte ka…

Aga silmapiiril peale kõrkjate taha minemist oli vastaskalda taustal siluett mitmest puust ja kõrgemast maast. Laps tahab teada ja esitab küsimusi. Vanad teadjamehed rääkisid, et see on Tondisaar, pisike saar, kus muud peale kajakate ja kajaka sita polegi. (Eile sain teada, et neil on ka 50+ aastat hiljem õigus!).

Aga kihk saarele minna ja see kajakavärk oma silmaga üle vaadata, ei kadunud kusagile. Kui ühes seltskondlikus vestluses sõber Heinoga, kes on imelise, Tuuli nimelise purjelaeva kaasomanik, tekkis mõte külastada Tondisaart, panime kuupäevad lukku ja nüüdseks on see juba ajalugu.

Kaks päeva, 4 sõpra ja ca. 200 vesist kilomeetrit 2 päevaga – tehtud. 

Tuulit hoitakse Luunja jõesadamas ja sealt meie uhke merereis alguse saigi. Eelmisel päeval käisime poed läbi ja kõik vajalik õnnestus kaasa osta. (Pärast selgus, et pooli asju me ei kasutanudki ja mõned vajalikud asjad siiski ei sattunud kaasa võetavate asjade nimekirja… See muidugi selgus alles kohapeal.)

Laupäeva hommikul kell 7.30 kogunevad reisisellid ja pooltel on naised ka toetuseks kaasas. Toovad kohale ja hoiavad pöialt.

Laadime kogu oma kaasavara laeva trümmi ja hakkame tasakene sõitma. Kapten Heino juhib. Osa seltskonnast muudkui vaidleb teemal, et kas Hispaania või Inglismaa juhib, meie laevas juhib kapten Heino ja tegelikult pika puuga ka võidab. Las need jalgpallihaiged teevad seal omi plaane edasi. 

Laevasõit Luunjast viib meid Tartu linnast läbi, mööda Emajõge, liigume tasakene, laineid ei tee, Hansalaat ja Kultuuripealinn 2024 kerib ennast käima. Meile lehvitatakse ja me lehvitame vastu. Vahel lehvitame ise ka ja siis jällegi lehvitatakse meile kaldalt vastu. Väga vahva tegevus, jõel liikuvate aluste kaptenid peaaegu alati tervitavad teineteist. Parematel juhtudel lüüakse ka laevakella (Arabella 1). Ilus kulgemine ja meeleolu on hea.

Linnast välja saanud, teeme kupsupeatuse. Oli selline pisike paadisild, päästerõngas ja kohalik elanik, kõik sobis ja saime naha jõemärjaks. Meie uhke merereis võis jätkuda.

Luunjast Võrtsjärveni mööda üsna käänulist jõesängi tuleb läbida umbes 70 km. Tuuli tegi vastu voolu kiirust ca. 13 km/h. Oleks ka kiiremini läinud, aga siis juba ebamõistlikult suure kütusekuluga. Purjelaeva Tuuli purjed ja mastid jätsime sel korral külge panemata. Sõidame bensiinimootoriga ja aerusid alusel ka polnud.

Ma läbin esimest korda elus Tartu ja Võrtsjärve vaheliselist Emajõe lõiku. Meie kambas oli ka teisi selliseid, neljast reisisellist kolm olid ka esimest korda läbimas seda Emajõe osa. Kapten Heino nende hulka ei kuulunud.

Nauditav sõit ja järjest kitsamaks muutuv jõesäng viis meid lähemale Võrtsjärvele. Vahepeal tekitasid elevust lihaveiste karjad kahel pool jõge, need nautisid seal oma elupaika ja ühtlasi kosutasid ennast ka vette (jõkke) kastes. Muidu suuresti soine ala, uhkeid elumaju oli näha peamiselt Tartust välja sõites ja enne Võrtsjärve. Kalamehi oli ka piisavalt, jõeliiklust oli tegelikult oodatust vähem. Peipsi suund Tartust tundub olema palju populaarsem.

Võrtsjärvele jõudes tegime taas väikese järvekupsu ja siis kohe Oiule bensiini tankima. Meie plaanidesse ei mahtunud võimalus kütuse otsa saamisest. Võrtsjärve põhjakaldal saab kütust ja süüa kaasa osta Oiult. Me võtsime ainult kütust, sest meie toiduvarud olid piisavad ja söögiga peab säärasel merereisil üleüldse rahulikult võtma. Isegi veepeale läinud maarotid teadsid, et Nr. 2 ei ole laevas üldse lihtne väljakutse.

Ja siis läkski ilmaga suht pahasti, tuul tõusis ja laine ei jäänud ka eriti maha. Jutust käis isegi läbi võimalus teekkonna kaldalähedasemaks muutmiseks. Aga meie nutika kapteni ja tema meeskonna otsus oli siiski edasi minna ja oma sihtmärk ära võtta. Harjusime lainega, vahetasime regulaarselt tüürimehi ja olimegi õhtuks kohal – Tondisaarel. Seal on selline vahva abajas – sadam, kuhu saab ka mitu alust samaaegselt maabuda. Panime end ankrusse. Õhtu jooksul käis seal meie ajal läbi vist 4 erinevat seltskonda oma erinevate alustega, aga ööbima jäime siiski ainult meie.

Kajakaid ja nende toodangut on saarel palju, see saar koosnebki vaatetornist (endine majakas vms.), mida kasutada ei saa nende kajakate toodangu pärast, umbes 8-st puust ja rohtu (nõgestesse) kasvanud saareümbrusest. Saare pikim läbimõõt on ca. 200 meetrit ja ta asub Võrtsjärve lõunaosas.

Mõned aastat tagasi käisin seal talvel, drooniga lendamas, seda lugu saab lugeda siit. Suvi ja talv on ikka erinevad aastaajad ja nüüd kohapeal käinuna olen rahul, et see valge laik sai mu maakaardil värviliseks tehtud.

Saarel on olemas täitsa toimiv, kuigi kajaka toodanguga üleni kaetud, rauast grill. Kui süsi kaasas oleks ja pang vee vedamiseks ja grilli pesemiseks, siis saab seal täitsa hästi grillida.