Täna oli koolipäev ja sealjuures puhkusel viibijale ikka üsna karm. Aga kõigest järgemööda…
Ööd on siin soojad, meie kliimaseade vuhistab 24H 17 kraadist õhku passi järgi, aga ööd on meil siin soojad. Päevad samuti – 32 kraadised soojalained viludas on tavalised. Mulle kohe meeldib kõndida tänava viludamal küljel. Ja mis siin salata, kui tänaval on põlispuud, siis nende all on ikka ekstra hea kulgeda…
Teeme plaane, täna on Milano päev. Kati teeb vastuvaidlemist mitte taluva ettepaneku, et läheme ja vallutame selle Milano ära. Vaatame kõik korralikult üle ja koju enne 20.00 ei tule. Mina kohe nõus. Väljas on ju tore, saame linnaga sõbraks ja mekutame vahel mõnes baaris või söögikohas natuke sööki ja jooki. Puhkus selleks ongi… Oma soovidega peab ikka ettevaatlik olema, vahel nad täituvad ja üsna ootamatul moel. Etteruttavalt ütlen, et kodutänavale jõudsime, kell oli 21 läbi.
Me oleme varajased ärkajad – kell 7:30 juba trallame, seljakotid seljas, linnapoole. Rõhk sõnal – seljakotid. Hommikul vara on hea minna, rahvast tänavatel vähe, ilm on veel mõnusalt värske ja jahedam. Jalg liigub jala järel kenasti ja naeratus kolib suule. Kuna oleme siiski puhkusel, siis lubame endale ikka kõike ja mõnuga.
Meie siinses kodus on espressomasin olemas. Tegime endale ja lisasime külmikust piima ka peale ja Kati tegi oma nn. sünnipäeva puhul mehele ka kohalikust ciabatta’st ja singist eilse soovikontserdi singirullid juustuga. No sai priima.
Aga linnas on avatud kohvikuid palju ja me ei saa ju öelda, et meie suu oleks mingi seinapragu, kui me puhkame. Murrame ka ühte popularsemasse kohvikusse sisse ja seal on käimas pisike koerte arveteõiendamine. Väike kohvik, rahvast täis, aga põrandal toimetavad pisikesed koerakesed. Neil on oma asi ajada ja peremehed kaitsta. Peremeestel on aga käed kinni espressode ja croissantidega ja rihma otsas olev koer ja enamast tegelikult 2 koera teevad põrmandul, mis tahavad. mida pisem kuts, seda enam peab lärmi tegema (teaduslikud vaatlused).
Itaalias peale kella 11.00 ei ole sünnis cappuccinot tellida, vaatavad imelikult. Tuleb juua espressot. Mina kohe nõus ja tellin juba 8 ajal endale espresso ja Katile cappuccino. Pisike kohvik ja peremees tõmbab ennast alles käima. Cati sai omale imelise cappuccino, aga Raien jäi ilma külmast klaasist veest. Surmapatt ju! Küsin baristalt ka klaasi vett ja ta oli nõus mulle selle suuremeelselt müüma – 0,5 liitrit plastik pudelis vesi – 1 euro. Palju õnne! 5 minutit hiljem tuleb camraad, bonjorno ja see saab oma éspresso kõrvale klaasiga vee. Ma ei tea, kas ta sai kohe aru, et me oleme ju ikkagi 5 rikkama euroopa rahva seast ja siin ei ole vaja peenutseda või mis, ma hetkel veel ei tea…
Jõuame oma matkaga Milano kindlusse, ilus, võimas, XIII-XV sajand ja ajalugu missugune. väljakaevatud kindluse sambad ja muud osad kenasti presenteeritud. Kilpkonnad ujuvad koos kalade ja partidega ojas, no mis sa veel tahad…
Sujuvalt jõudsime olulise kohani – väliselt tagasihoidlik, Milano Santa Maria delle Grazie kirik, kus sees peidab ennast Leonardo Da Vinci maal “Püha õhtusöömaaeg”. Rahvast jagub ja tunglevad, panevad ennast giidide juurde kirja ja kogunevad parvedesse. Aga trikk on selles, et pileti peaks varakult internetist ära ostma, tänasel päeval oli seal kohapeal müük kinni. Vaatasime siis väljaspoolt.
Edasi jõudsime Milano kuulsa katedraali juurde. Rahvast muidugi palju, aga sisse ikka ei saanud, meil mõlemil õlad paljad ja salli kaasas polnud. Mõned asjad peavad jääma järgmiseks korraks. Aga ilus, võimas ja igati imposantne, külastust kindlasti väärt. Iga natukese aja pärast oli näha tegelasi, kes tegid samast kohe live intervjuud kes tik-tokki, kes Milano TV-sse.
Samast kohast algab udupeen kaubandustänav, teadlike inimeste meka. Meil muidugi taas kompassiga pahasti. Söögikohtade hinnad ootuspäraselt kallimad. Isu otse ära ei võtnud, aga isutama ka ei ajanud. Kuum oli ja kuna igas korralikus majas on olemas Mc Donalds, siis jäätise kokteile nad teha juba oskavad ja raha ka hullusti ei küsi selle eest. Meie olime sel korral tänulikud neile.
Insener Leonardo da Vinci muuseum oli iga raha (15.-/nägu) väärt. Uskumatu geenius, kes oli omast ajast ikka mitu sajandit rahulikult ees. Kuulus kunstnik veel sellele lisaks. Soovitame selle muuseumi külastuse ikka ette võtta.
Kõht oli hele ja sattusime mingisse teeäärsesse Itaalia köögiga kohta sööma. Kell oli 12:06, kui pildistasime omi tellitud sööke. See oli ka hetk, kus Kati rahakotti koos dokumentidega viimast korda oma silmadega nägime.
Kõht täis, läksime turgu otsima ja sattusime keskvaksalisse (Milan Central Railway station). Suur ja võimas asutus, kus on rahvast palju. Vaatasime seal ringi, toidutänav on väga äge. Läksime vetsu otsima ja siis ühel järjekordsel eskalaatoril see ilmselt juhtus.
Peale väljumist suundume taas mingit turgu otsima, kui Kati otsustab ühe ilusa linnaosa juures seda ka kodus pojaga jagada, võtab kotist telefoni ja märkab, et rahakotist pole enam lõhnagi. Koti lukk, mis muidu on ikka kinni, on ka sel korral avatud asendis…
Paras shokk ja hakkame aega tagasi kerima, kuna me viimati maksime ja rahakotti vajasime. Aga hilja kõik. Mis läinud, see läinud. Katil olid seal kotis ca. 800 raha sula ja pangakaart, millelt oli selleks hetkeks juba kusagil tubakakioskite juures 2 ostu tehtud kokku 40 euro eest. Kati sulges kaardi koheselt.
Dokumentideta võõras linnas… Hea, et telefon alles jäi. Kuradi proffid elavad siinses vaksalimajas.
Kell on 13.30 umbes ja koju saime 21.00. Milega siis vahepeal aega sisustavad dokumentideta turistid? Mul on dokud veel alles… Loodan, et suudan neid siiski valvata uue teadmise pealt.
Läheme tagasi sinna vaksalihoonesse ja räägime kohaliku politseiga – carabineeridega. Annavad nõu, et mine sisse ja seal rongide perroonide 21. raja juures on politsei staap, tee seal vajaminev avaldus. Meil on olemas ERGO reisikindlustus ja välisministeeriumile on ka vaja dokumenti dokumentide kadumise kohta. Ei hakanud vaidlema ja läheme sinna politsei staabi poole teele. Maja on ülisuur. Seda, et kus see vajalik asutus asub tean ma praegu, aga see carabineeride suunamine oli segases inglise-itaalia segakeelesumbes selline, et minge siit sisse ja minge järgmisele tasandile ja seal on politsei kohalik staap. See polnudki nii lihtne. Sisse me läksime ja nüüdsest alates kaitseme oma seljatagust igasuguse terrori eest. Katil on kõik vabad käed üle kõhu peal oleva koti laotunud, minul on kott tühi, seal oli ainult akupank juhtmega, aga värisen juba sellegi pärast. Telefoni aku oli aktiivselt kasutusel ja panka oli ikka lõpus vaja.
See politsei asutus asub perroonide alal ja sinna lastakse ainult kehtiva sõidupiletiga. Meil seda muidugi pole. Leidsime koha, kus üks carabinjeeride junga oli hädas sissepääsu soovivate kodanikega ja saime tähelepanu mujale hajutamise võttega tema kaudu soovitud alale. Leiame selle õnnetu politsei kabiini ja istume seal koos musta ja helemustanahaliste tegelastega, nende lapsed, imikud ja muu hullus. Nagu muinasjutus, aga seekord oleme selles unelmas osalised ka meie…
Tunnike läks mööda ja siis tuleb kabinetist tegelane, kes kuulab kõik kaebajad üle ja meile teatab, et mingu me metrooga sõtitma. Kogu raha eest oleme seda püüdnud vältida, aga nüüd tuleb minna. Nõuanne on lihtne – kollase metrooga 2 peatust ja siis saate teha inglise või saksa keeles kaebuse.
Millises suunas metrooga, see jäi täpsustamata, hiljem võimalust üle küsida enam ei tekkinud. Küsimusele, et millises metroopeatuses peaksime maha tulema, seda me ka teada ei saanud keelte probleemide tõttu ennekõike…
Siis sõidame igat värvi metroodega tund aega ja maapeale tulles Google maps lahti, et kus on Polizai?
Leidsime koha, pidime natuke sinna ikka ka jala käima (ca 4 km) ja sealt alles väraval olev vangla tunnimees annab meile õige aadressi. Taas mõned metrood ja ümberistumised ja olimegi kohal – seal kogunevad selle linna pättide ja varaste kätte jäänud elanikud ja valdavalt turistid.
Algus on salapärane. Väraval olev sauaga tunnimees muudkui ajab mingi metallist tara taha ja räägib kõikidele inglise keeles, et kohe tuleb tema sõber, kes kõikidega kohe tegeleb. Ootame, päike paistab tänaval otse kümnesse ja vetevulina kuulamiseks pole vaja isegi teab-mis head kõrvakuulmist.
Lõpuks saame siseruumidesse. Enne tuleb läbida metallidetektor, Ebaolulised faktid jätan praegu vahele, saime sisse ja kohe istuma, number anti ka – 036.
Istume – tore on. Rahvast muudkui koguneb. Soome hiinlastel on pagasnikust kõik kuni aluspesuni ära viidud. Bernis koos abikaasaga elaval aafrika naisel võeti seljakotist, nagu Katiltki – 700 eurot. You name it!
Meil on veevarud otsa saamas ja politsei jaamas avalikku veekohta pole. Aga milleks siis Google on? Küsin, kas Milaano kraanivesi on joodav? Googel teatab, et see tuleb otse mägedest. Parim vesi, mida tasuta saad. Kati ei usu ja küsib chat GPT käest üle ja seal sama vastus.
Meil on WC olemas ja seal lasen pudeli värsket mägede vett täis ja kriis sai lahendatud.
Kui olime politseis istunud tegevusetult 2,5 tundi, siis hakkas midagi ometi liikuma, õhtune vahetus jõudis kohale. Saime avalduse tehtud ja vajalikud paberid kindlustusele ja välisministeeriumile, et Kati ikka koju tuua. Et meie puhkuse reis saab jätkuda.
Teine päev ikkagi…
Kas kellegi on kogemusi asendusdokumendi saamisega, mismoodi ja kuidas see käib?
Homme saame endale rendiauto ja liigume edasi Genuasse. Me oleme otsustanud, et me puhkame edasi. sadagu taevast või sarvesaiu!
Rahad ja dokumendi hoiame edaspidi eraldi ja lahus, jne.
Täna tegime 35000 sammu ja ca 25+ kilomeetrit jala. Puhkus ju! 🙂
