Tänane, esmaspäevane, päev algas hommikusöögiga kell 7 meie hotelli kohvikus. Perenaine tegi soovi järgi erinevaid kohvijooke, me tellisime vastavalt kellaajale siis cappuccinod. Lisaks veel värsked mahlad, singid, juustud, keedumuna jne. Suht klassika, aga juurikaid oli vähe, kiivi oligi vist ainuke, mille Kati endale taldrikule sai. Väike hotell, ilmselt selle pärast, aga kõhu saime kenasti täis ja häda ei mingisugust. Huvitava eripärana olid kõikidel laudadel plastmassist prügikastid, natuke isegi räpased, sinna sai pabereid ja munakoori näiteks panna…

Meie plaan oli hakata Genovo aukonsulile Kati reisidokumendi pärast helistama, aga saime aru, et need asjad siiski nii kiiresti ei pruugi käia. Meil oleks mõistlik hommikul hakata edasi sõitma ja kui isegi härra aukonsul kohe tahaks meie teemaga tegelema hakata, siis ka tema peab tegema erinevaid päringuid ja see kõik võtab aega. Saatsime kirja hoopis Rooma, Eesti suursaatkonda ja kirjeldasime oma probleemi, et Katile on vaja kodumaale tagasipöördumiseks ajutist reisidokumenti. Saatsime sinna ka Milano politsei tõendi, Kati ID-kaardi foto jne.

Tulemuseks on see, et meid oodatakse Roomas, 01.08.2024 kell 9:30 Eesti suursaatkonnas. Ja Kati saab siis peale riigilõivu maksmist endale ajutise reisidokumendi.

Üks õnnetu inimene teenib endale sedasi elatist ja meie ja politseis nähtu järgi otsustades paljud teised samuti peavad olulise osa oma puhkusest ja meelerahust hoopis mingi bürokraatia ja asjaajamise peale raiskama. Aga ega midagi teha ka pole. Ise ju loll, et oma asju rahvarohkes kohas ei valva. Sind on ju hoiatatud. Kui peale seda sündmust sõitsime taas nendel legendaarsetel eskalaatoritel, siis no ega seal midagi rasket tõesti pole, paljudel kotilukud pool avatud ja koti sisu vaatab vastu.

Meiega on nüüd niimoodi, et pingutame ise ka üle oma vara valvamisega, aga Kati on ikka veel tundlik sel teemal. Näiteks oli meil plaan minna täna Toomase soovitusel üle vaatama teele jäävat Chinque Terre linnakest, mis on selline mereäärne kuurort ja imeilus koht. Sõitsime juba tema suunas ja jäänud oli paarkümmend kilomeetrit, kui selgus, et me oleme niipalju katki, et me ei saa autot koos meie kottide ja arvutite ja muu kraamiga üksi jätta. Ja minna sinna mere äärde parklast, mille me kusagil merest kaugel ehk oleks ka leidnud koos kõigi asjadega, see poleks ka mõnus olnud.

Katiga on ühendust võtnud mõnedki tema saatust alles jaganud inimesed, kellel on Itaalias autosse jõhkralt sisse murtud ja kas auto lihtsalt lõhutud või ka kogu vara öra viidud. Kusagil väikeses maakohas ilmselt on kõik korras, aga suuremates linnades ja turistide lõksudes on see lihtsalt küsimus, et mitmes sa parasjagu järjekorras oled ja suudad enne järjekorra täitumist sealt jalga lasta. Ok, eks me oleme praegu pisut paranoilised, aga lihtsalt liiga värske on see lugu veel …

Ja siis sõites sinna Chinque Terre linna poole, tuleb mulle peale kohvi isu, tahaks jalgu sirutada ja väike espresso kuluks ka ära. Pisike küla, mingi kohviku moodi majakene, paar lauda maja ees ja lauad on hõivanud kohalik meeste jõuk, kes nn. vene ajal olid maapoodide taga kase all murul aega veetmas ja maailma parandamas.

Pargime auto kuidagi nii ära, et teistele ette ei jääks ja läheme sisse. Meestega vahetame väikese bonjorno ja sees on selline memmeke, kes peab seda asutust. No mitte ühtegi sõna ta muidugi ei teadnud muus, kui itaalia keeles. Küsin siis uno espresso ja memmeke teeb selle kohe valmis, alustassi ka pani espressotassile alla. Vett muidugi traditsiooniliselt ei saanud. Küsin seda kehakeeles ja mõistame teineteist poolelt viipelt. Ajas sipelga klaasist minema ja laskis tilkuvast kraanist mulle klaasitäie vett. All good! Vaatan, et memmekesel klaasist kapis ka croissanti hunnik alusel. Küsin nendest endale ühe. Memm näitab salvrätiku hunniku peale ja ütleb itaaliakeelses kehakeeles, et võta see salfakas ja vali endale sobiv saiake. Teen seda. Soovin teada, et palju ma võlgu olen ja maksma pean. Vastus itaalia keelne ja aru ma ei saa. Ajasin siis käe tasku ja ulatasin memmele seal olnud mündid peopeal, et ta endale ise sobivad leiaks. See meetod töötas ja ma arvan, et mul kulus selle kõige peale kokku natuke üle 2 euro. Väikest äri peab toetama ja kõik ongi kenasti. Viin oma croisanti  ja veeklaasi eesruumi lauale ja suundun oma espresso järele. Aga seda pole enam letil. Memm oli juba tassi ära pesnud. Ma muidugi arvasin, et itaallane saab vahest aru, kas tassis on espresso alles või see on sealt juba ära joodud. Kogus ei ole espressol ju kuigi suur 🙂 Tegi mulle siis uue espresso, ma olin juba valmis selle eest ka maksma, aga raha ta siiski ei tahtnud. Kohv oli hea ja vesi maitses ka kenasti, croissant oli oma parimad ajad juba mõni aeg tagasi ületanud.

SEB kandis Katile pättide poolt peale rahakoti vargust tehtud ostusumma tagasi, kokku 38,60 ja Kati kohe õnnelikum. Pisiasi, aga teeb palju rõõmu. Ka ERGO kindlustusega vahetame kirju ja püüame tehtud reisikindlustuse valguses oma kahju minimeerida.
Meie Firenze nö. öömaja kaheks ööks asub hoopis Firenze eeslinnas – Prato’s. Rongijaama kõrval, tasuta parkimisega rahulikus linnaosas. Pole ju mõtet autoturistina endale öömaja võtta Firenze katedraali kõrvale, kui seal ei saa isegi jala normaalselt käia. See oleks mõttetult palju kallim ja tülikam. Aga kui linnas on metroo, siis pargi ja ööbi linna servas või eeslinnas, metroopeatuse kõrval.
Mõned kuud tagasi ööbimisi valides ja lukku pannes sedasi mõtlesin, et Prato on poole tunni rongisõidu kaugusel Firenze turistide lõksust ja nii saab õigem (mitte õigestim!) See on meie igapäevane maajagamine Katiga, kes teab et tegelikult on õige öelda õigesti, aga mine ikka räägin rahvakeeles – õieti 🙂  )
Aga igal juhul sai tol ajal õieti tehtud. Sest me ööbime Pratos, Loft Florentia apartmendis. Peremees on Salvatore. Ta ei oska sõnagi inglise keelt (soovis minuga rääkida itaalia või prantsuse keelt), aga vastuvõtt oli täiesti omanäoline. Salvatore heatahtlikus, lihtsus ja sõbralikkus lihtsalt vajavad seletamist.
Me olime seda korterit broneerides arvanud, et me jõuame kusagil 16 ja pisut peale kohale. Tegelikult tulime kell 14.00. Kuna meil ühiseid kõnekeeli polnud, siis natuke läks aega, et veenduda, et ma olen see, kes peab täna siia tulema. Kui see sai selgeks, siis toogu ma kohe naine ja kohvrid sisse, sest ta juba ootas meid. Tuppa minnes näitas kohe, et ta on meile laua katnud (chappata ja singilõigud, juustulõigud rätiku all ootamas. Lisaks veel 2 liitrit külma vett klaaspudelites, 2 aperitiivi ja liiter kohalikku punaveini karafinis). Kasutasime Google translate appi tema telefonis ja saime oma jutud suurepäraselt aetud. Me teadsime, et sellel kohal pole hommikusööki ette nähtud. Tema ütleb, et ta on Napoli päritolu ja seda kapslikohvi (mis on korteris kaasavarana täitsa olemas) ta eriti ei armasta, kas ta tohib meile tuua homme kell 8.00 ukse taha lauale kannukese korralikku kohvi Napoli moodi? No ja ise on selline headuse kehastus ja tagasihoidlik ja … . Katil taas liigutusest silmad märjad. Et see rally peab ka käima nii servast serva. Ühel päeval varastatakse sult rahakott ja hingerahu, teisel tuleb peaingel ise külla…

Paneme aga peale toibumist taas tühja seljakoti Rainile selga ja Katil on nüüd oma uus rihmaga üle õla käiv ja kätega kaitstav kott väärtasjade tarbeks. Ja liigume rongijaama, et sõita Toskaana pealinna – Firenzesse. Seda Toscana juuksenõela otsima.

Viludas on 36 kraadi sooja. Päris karm tegelikult liikuda päikese käes. Aga rongis on temperatuuriga hästi, sinna minnes oli rong ka suht tühi inimestest. Pileti ostsime Prato Central vaksali kassast ja tütarlaps oli nii tubli, et taipas küsida ka tagasisõidu pileti kohta. Muidugi vajasime ka seda. Rong tuli ka kohe loetud minutite pärast ja meie nagu õiged inimesed istume rongis ja aimame küll, et pileti peaks ehk kuidagi valideerima vms, aga ei oska. Panime siis piletid kotti ja käed koti peale ja sõidame nagu maainimesed ikka – Firenzesse. Kontrolli ei tulnudki ja saime ilusti kohale.

Etteruttavalt vaatasin Youtube videot rongis, kuidas see valideerimine peaks käima – selleks on vaksali perroonil vastav massin, mis piletile ajapitsati paneb. Meie piletid jäid ses mõttes süütuks. Tagasitulles proovisin seda masinat kasutada tagasisõidu piletitega, aga mats on mats, peene tehnika vastu ikka ei saa ja kuna oli hirm, et rong läheb kohe välja siis istusime kenasti rongis pingile ja ei lasknud ennast millestki segada. Raha olime igal juhul ära maksnud.

Kogu see viimaste päevade jahmerdamine nende varaste tehtud töö tagajärgedega ja miski veel, siiski vaatasime seal kuumas ja turiste täis Firenzes tuntumad hooned üle, aga otsustasime, et midagi peab jääma ka edaspidiseks. Tulime koju ära ja isegi ei läinud sööma mõnda tavernasse. Kohale jõudes astusime küll sisse Iiri pubisse (vana armastus), mis asub kohe Firenze katedraali kõrval, tegime seal kerged külmad joogid ja jahtusime pisut.

Mõned tunnid vaatasime ringi ja kuhu saime, astusime ikka sisse ka, aga siis tulime oma öömajja tagasi. Käisime veel kohalikust Coopist ka läbi, et endale suupäraseid asju varuda. Tegimegi seda. Aga kuna kassajärjekorrad olid pikad, otsustasime kasutada iseteeninduskassat. Eestis töötab see suurepäraselt. Olime ikka nii äpud, teenindaja käis meid 3 korda edasi aitamas. Aga ikka ei saa kõikidest itaalia keelsetest sõnadest aru…

Istume oma korteris laua taga, kui korraga saan Whatsappi sõnumi meie majutajalt, eesti keeles: “Tere õhtust kallis Rain, kui oled LOFTis õhtust söömas, kas tahaksid proovida Napoli Mozzarellat Ricottaga? Salvatore” . Me peatume ju praegu LOFT Florentias. Kirjutan talle vastu, et sellisele pakkumisele ei saa ju ei öelda. Varsti kuuleme koputust uksele ja Salvatore toob suurel taldrikul Mozzarella ja riccota, tomati ja oliivõliga, chappata viilud veel lisaks.
Selline Itaalia ja Napoli külalislahkus viis Kati taas pisarateni ja kahetseme, et meil pole talle midagi vastu anda. Otsustame talle saata koju jõudes väikese paki. ja loomulikut saab ta meilt Bookingu tagasisides 12 punkti 10-st!
 
Homme läheme autoga sõitma, läheme Pisat toetama ja Kati tahab mägesid ja kitsi ka näha. Aga ööbime taas peaingel Salvatore juures.