Hommikul alustasime oma reisi Salvatore majast ja võtsime suuna Rooma peale. Meil on Roomas 2 ööd ja päeva plaanis viibida. Lahkusime Salvatore juurest nagu parimad sõbrad – silmaveega. Tõotas tulla kena päev.
Lõunaks jõudsime Rooma linna ja pisikeste seiklustega saime kätte korteri, linnasüdamest küll kaugemal, aga metroo peatus on 200 meetri kaugusel ja auto parkimine tasuta (kui koha leiad).
Meil oli Eesti Suursaatkonnaga kokkulepe, et saame homme kell 9:30 Kati ajutise reisidokumendi kätte. Sõitsime metrooga saatkonda otsima, et homme teaks täpselt ja jõuaks õigeks ajaks. Saatkonna leidsime kenasti ülesse ja läks koguni nii hästi, et Kati võetigi kohe sisse ja sai oma dokumendi kätte. Homme jääb enam aega linnaga tutvumiseks.
Ja jällegi oli praegu peakohalt kosta tasast naeruturtsatust…
Rõõmsad reisisellid võtsid nüüd suuna Colosseumile, kuna selle metrooliini ühe peatuse nimi ongi Colosseo. Alustame siis linnaga tutvumist sealt. Võimas vaatepilt avaneb kohe metroost väljudes. Vaatasime, tutvusime ja tegime pilte. Läheme uuesti metroosse, et sellega kesklinnale lähemale sõita.
Ainult 2 peatust ja Rain väljub metroovagunist ilma raha ja dokumentideta. Ma tean, et ma panin rahakoti pükste taskusse ja veel surusin ta laiuti sisse, et ma seda ise ka pingutamata kätte ei saanud. Nööbi panin ka kinni pealt. Kätt hoian tasku peal. Vagun oli pilgeni rahvast täis, igalt poolt suruti peale ja minu kõrval oli mees lahases käega, püüdsin talle ruumi anda ja see pidi mingi sekundiga juhtuma. Tulen vagunist perroonile ja voilaa, mind truult 40 aastat teeninud rahakott otsustas ennast Rooma jätta. Või siis keegi teine arvas, et see peab nii minema. Ei tea, aga nii on.
Samas keskuses on politsei jaoskond, nendel on server maas. Minge mõnda teise jaoskonda. Palju õnne!
Suure surmaga õnnestus ühte politseinikku küsitleda ja sundida teda üles tunnistama, kus on lähim järgmine politsei jaoskond.
See oli õnneks ainult 1,2 km kaugusel. Jõuame kohale, seal muidugi saba juba ees. Toredad inimesed Kreekast, Hispaaniast, hiinlased ja nii edasi, kõikidel täpselt sama lugu rääkida…
2 tundi istusime seal ja lihtsalt ootasime, kuna asjaga tegeleb vaid üks politseinik ja tööd tal juba on, ta on nii tülpinud näoga, et päris kahju hakkas temast. Aga igaüks peab oma risti ise kandma… Saime lõpuks ka mulle vastava politseitõendi.
Tegelikult peaks politseil olema igas metroovagunis oma nurgake, kus kannatanuid saaks üle kuulata ja neile dokumente röövi toimumise kohta väljastada. Oleme aru saanud, et see on siin nii tavaline, et ei vääri isegi mainimist. Politseid ei huvita näiteks milline su kotike oli jne. See on juba ammu realiseeritud ja kusagil prügis.
Hispaania vanem härra näitas oma särgi all olevat vöökotti, kuskohast temal rahakott ära varastati. Hiinlastel võeti käekott märkamatult ära. Nad on ikka nii proffid siin, et sul pole lootust ka mitte. Ja politsei lihtsalt konstateerib fakte ja väljastab aeglases tempos vastavaid õiendeid.
Kajukäsitleja ütles Katile, et neil ei ole lubatud inimestele seda öealda, aga minnes Itaalia suurlinnadesse juhtub see väga tõenäoliselt. Neil on sellega palju tegelemist…
Kati suhtleb juba kindlustusega, vaatame asjale otsa ja tundub, et meie vahva merereis hakkab ühele poole saama. 🙂
Meil pole juhilube, aga on rendiauto. Meil pole kahjuks enam võimalik edasi liikuda oma plaani järele, kuna maksekaarte pole ühtegi ja sularaha on vaid ca. 200 raha…
Homme suhtleme autorendiga, Eesti suursaatkonnaga ja kindlustusega.
Alati on nii, kas õpid või võidad… Sel korral siis õppisime.
Tänase päeva tuju on selline, et Trevi purskkaevu me münti ei viska…
