Oleme õnnelikult jõudnud Poola ja meie esimene öömaja asub imearmsas väikelinnas – Suwalki’s. Tõenäoliselt pole olemas Eestis inimest kes on Poolas käinud, aga pole Suwalkis käinud. Võimalus teoreetiliselt ju on, aga traditsioonilise teekonna puhul sellest linnast juba mööda ei sõida. Samas usun, et neid kes selle linnaga enam tutvunud on, pole eriti palju. Aga mine sa tea.

Igatahes on meil siin sisuliselt 200 meetri kaugusel kesväljakust täitsa ok korter ja esmamulje on päris hea. 

Suwalki – Centrum park Marii Konopnickiej – 47.- raha öömaja eest

Kummaline asi on see, et Bookingus ja mõnes teises reisiplaneerimise keskkonnas ei ole võimalik aru saada kaardi pealt, ega ka iseseisvalt näiteks Google mapsist otsides, kus see öömaja asub. Alati näitab mitte kaugel asuva ringtee keskpaika. Mingi müstika. Aga perenaine Ljudmilla saatis päeval mulle sõnumi ja seal oli see aadress selliselt kirjas, et Waze tõi meid kohale. Veidike andis seda maja teiste seast otsida, aga siinkohal sai Kati naiselik vaist kohe teisel katsel aru, milline see õige maja on. 

OK, algus on paljutõotav! Edasi läks huvitavaks, perenaine saatis sõnumis teate, et:

“Aadress 1, Casa 8A, m5, sissepääsukood 5 “võti” 3065″ – see on GT tõlge poola keelest eesti keelde.
Majas on 2 sektsiooni, hakkasime ukse kõrval nupustikul siis koodi 3065 sisestama. Lõpuni ei õnnestunudki, sest korter 3 hakkas meiega läbi selle süsteemi suhtlema. 
Pika jutu kokkuvõte – ma polnud enne näinud, et taolisel ukse nupustikul oleks “tärni” asemel “võtme sümbol” Prille sel hetkel muidugi peas ka polnud ja sellest need jamad. Kõne perenaisele ja see rääkis vene keeles nagu oma emakeeles, mis ta ilmselt oligi. Samas vestluse alguses inglise keele peale läks ta kergelt segadusse.
 
Algas meie reis aga lubadusega naabrimehele, et me sõidame välja päikesetõusul, ehk siis 04.16 vms. Kati on oma iseloomult lõoke ja läheb vara tuttu, aga siis ärkab vara üles. Mina olen iseloomult see teine – öökull ja valmis hommikul veidike pikemalt unenägusid vaatlema. Tegime siis kompromissi, et kui Kati ärkab ja oma hommikused riitused ära teeb, siis ajab minu ka üles ja hakkame toimetama. Nii läkski, et alles peale viit hommikul saime kodust minema. Temperatuuri näitas Tartus siis 13 kraadi.
Sõita oli väga mõnus. Kati tegi esimese osa ja mina siis teise poole rehkendusest. Valga Olerex oli juba avatud, kui me nende õuepeale saabusime ja siis sai kohe ka kohvijoogid ja saiake endale lubatud – traditsiooni vastu ei saa.
Veel üks kohvipaus Ragana Cirkel K jõujaamas ja olimegi lummatud Karuputkede vaadetest Riia linna ringteel. Sellel ringil ja mujal ikka ka on seda va pahalast päris palju näha. Eestis pole seda näinud, Leedus oli ka ühe koha peal veidike kasvamas.

Asjade kokkupanekul reisiks eelmisel õhtul olime pigem konservatiivsed ja püüdsime vähem asju kaasa võtta. Mõtlen riideid ja igasugu asju, mida äkki veel reisil vaja võib minna.

Meil on aastatega tekkinud selline nimekiri, mis on lihtne läbi käia ja siis loodetavasti ei jää maha vältimatult olulised asjad. 

Kõige olulisemad on dokumendid ja tabletid! Jah, see on nagu väike paratamatus, et mida enam on reisikogemust aastatega juurde kogunenud, seda tõenäolisemalt on vaja ravumit võtta. 🙂

Kati sõnul on tema slogan peale Itaalia reisi – “Mul pole seljakotti, rahakotti ega sularaha!” Arukas tüdruk – ma räägin!

Meie esimene suurem planeeritud peatus oli Jelgavas. Jelgava loss ja promenaad jne. Meie jaoks taas üks seni avastamata linn.

Loss on imeline ja park seal ümber ja see jõeäärne promenaad ja igal pool lilled Kati rõõmuks. 
Paar murettekitavat muljet siiski oli – koerad ei tohi käia lossi pargis, see on keelatud, spetsiaalne märk on paljudes parginurkades murul olemas. Ja mingi teema on lossi aednikul puude ära tundmisega. Ta on paljudele pargi puudele kinnitanud tamme lehe kujutisega sildi. Isegi, kui see puu ei ole tamm. Kas tegemist on mingi leppemärgiga, millega juhitakse tähelepanu pargis olevatelt koertelt eemale… või midagi muud sarnast. Polnud kelleltki küsida ka, sest see üksik kalamees teisel pool jõge ei olnud ka kehakeele järele otsustades eriti kursis.
 
Järgmine suurem maamärk oli Rundale loss, mis samuti meile esimest korda elus alles ette jäi. Rahvast oli palju! Parkimiskoha leidmine oli väike väljakutse. Aga põhjus, miks seal käiakse suurte gruppidena oli ka täiesti olemas. Uhke loss, koos oma looga ja Katile meeldis eriti Prantsuse aed. Suur ja võimas. Tasub kindlasti üle vaadata.
 
Edasi oli plaanis minna sööma Leedu rahvusrooga Cepeliniai – ehk maakeeli Cepeliine. Leedukast sõber Laimis kunagi rääkis, et seda valmistatakse keedetud kartuli ja toore kartuli riivitud massi kokku segamisel ja siis sinna hakkliha massi sisse panemisega ja siis oli vist keetmisega jne. Täpselt ei tea, ei hakka praegu ka Googeldama, aga see oli täitsa vahva vaheldus igapäevasele köögile. Küüslaugune porgandi salat sinna kõrvale oli väga hea. Sõime seda kõike kohas nimega – Wrana cafe. See on peale Bauskat Leetu sõites vasakut kätt söögikoht, kus on mingi suur seikluspark ja mini – zoo juurde ehitatud. Söögikohas rahvast polnud eriti palju, samas see seikluspargi pool oli vägagi autosid ja rahvast täis. Ju seal siis midagi head külastajatele tehakse, me ei hakanud sel korral minema.
 
Mõned tähelepanekud veel:
  • Suuremate bensukate kohvi hind igas riigis peaaegu sama – 2,99 ja madalaim 2,79. 
  • Kohati on keeruline aru saada, kuna 70 ala teel lõpeb, sest sellekohaseid märke igal pool polnud, samas kaameraid jagus.
  • Ma läti keelt ei tunne hästi, aga kauge sugulaskeelena on Läti linna – Jelgava tõlge eesti keelde ilmsel Jälgima. Kes on käinud, see teab. Iga posti küljes ripub kaamera. Uskumatu kontsentratsioon. Iga foori küljes on kaamera. Ja igal pool muidu ka. Ma ei tea, kas nad ka kõik autonumbrid salvestavad, aga see oli ikka veel enam, kui aastaid tagasi Valgevenes kogetu. Uhhh…
  • Bensiini postihind Eestis oli 1,599, Lätis – 1,595, Leedus tankisime 1,34 ja Poolas oli postile kirjutatud 1,48 peale konverteerimist Poola zlotist. Kurss 1 Eur = 4,23 PLN.
  • Poolas on meie aladel täna sooja 29 kraadi. Väga hea reisimise ilm. Vihma saime ka ainult reisi alguses ja sedagi üsna vähe.

Meiega vahel ikka juhtub. Kati rääkis, et tal on ametlikult homme puhkuse algus ja teeks väikese pokaali valget veini. Kati nii harva ja vähe tarvitab, see julgustas mind omakorda tubli olema ja käisin välja lubaduse, et vali mis tahad ja mina korraldan selle maksmise poole ära. 🙂 

Kaunasesse ei hakanud sisse minema, läheme siis Marijampolisse ja teeme ostud seal. Teada oli, et Poolas pühapäeval poed kõik kinni ja seega vaja see ost ikka Leedu poes ära teha. 

Tehtud – Mõeldud! Mariampolis leidsime poe ja asume sealt siis sööki ja jooki oma öömajja kaasa ostma. Veiniriiul sai ilusti üle vaadatud ja sobilik kaup korvi laotud. Panin veel 2 õlut ka. Üks poes olev mitte Leedu kodanik pöördus alkoholiriiulite vahel minu poole ja küsis nõu korraliku viski valimisel kingituseks. Aitasin nagu oskasin. Sõbralik oleks ja ligimese aitamine – see mulle meeldib!

Vaatasime veel juustud üle ja panime õhtust näksilauda kokku. Ja siis kohe kassasse.

Saime sealse kassapidaja käest teada, et Leedu seadused ei võimalda alkohoolseid jooke müüa pühapäeviti peale kella 15.00.  

Ehh, raske on meesterahval vahel ennast suuremeelsena näidata… 🙂

Homme on plaanis minna Gdanskisse ja seal piirkonnas 2 päeva ringi vaadata.