Eelmisel aastal käisime sõber Heinole osanikuna kuuluval alusel “Tuuli” Võrtsjärvel sõitmas. Luunja sadamast Võrtsjärvele, ööbisime Tondisaarel ja sõitsime sealt koju tagasi. Parajalt pikk ja muljete rohke väljasõit, et saada kätte see “oma mullist välja” tunne, mis on vajalik puhkuse õnnestumisele. See lugu asub siin.

Plaan teha sel aastal sarnane laevaretk Peipsi järvele oli meil kuupäeva täpsusega paigas juba 3-4 kuud tagasi. Reisiseltskond on sel aastal täienenud ja meid on juba 5 meest. Heino, Ove, Erik, Allan ja Rain. Siin on sugulasi ja lapsepõlvesõpru, äripartnereid ja trennikaaslasi. Omavahel hästi sobiv seltskond, igal meist oma krutskid ja eripärad.

Heino on mu parim sõber, aga ka paberitega väikelaeva kapten. See, et ta viib oma sõpru ja sugulasi sedasi erinevatele laevareisidele, on meile olnud puhas rõõm. Kapten vastutab ja peab asjad eelnevalt põhjalikult läbi mõtlema. Et meie tänane reis lõppes edukalt, siis oli kapten oma töö teinud väga hästi..

Meil oli plaan startida Luunja sadamast, kus on “Tuuli” kodu, ja kulgeda pärivett Peipsile. Meie reisil polnud selles mõttes eesmärki, et kusagile jõuda või midagi ära teha. Meie eesmärk oli see uhke merereis, kui protsess. Tahtsime laevaga sõita, laeva roolis olla, tunda ennast natuke stiihia meelevallas ja omavahel suhelda. Plaan oli leida kusagilt Nina ja Kallaste vahelt lihtne liivarand, kuhu kohalikud harva satuvad. Seal ankrusse jääda ja sõltuvalt kalaõnnest endale süüa valmistada ja mõnusasti aega veeta. Ööbime laevas ja peale ärkamist ning hommikusööki hakkame taas kodu suunas kulgema.

Ove oli eelmisel aastal ka Võrtsu reisil ja seal sain teda esimest korda lähemalt tundma. Kõige optimistlikum meie seast – seda kahtlemata. Ta on heas mõttes pidurdamatu. Muudkui sebib ja ajab asju, lootusetu kalamees, teeb miskeid erinevaid rakendusi, kuidas oma õngedega kala püüda, kombineerib lante ja nii edasi. Vihmaussid olid ka kaasas ja hiljem leos. Tema soovitusel sõitsime eile päris pikalt 5 km/h kiirusega, et latikaid püüda. Võimalus oli ka angerjaid saada ja Peipsi ahvenad on ka hea saak. Ta on sellest kambast kõige noorem ja kohe oskab hoida meeste silmavaate optimistliku ja pidevalt tegusa. Ilma Ove’ta oleks see lihtsalt keskealiste meeste “Walk in the park” turvalise laevaga vee peal. Kui tegime lõket eile õhtul ja lõkkemeister Erik muudkui varus metsakuiva materjali, aeg-ajalt öeldes, et kui oleks saag või kirves, siis oleks meie lõkkematerjali kogumine märksa mõnusam. Kui materjali hankimisse sekkus Ove, siis tema sai ka tööriistadeta ja palja optimismiga jämedamad oksad pooleks tehtud. Lubas enne mitte magama minna, kui kalapoja kätte saab. Ja mees pidas oma sõna. Ma olin juba oma koikus, kui kuulsin Ove rõõmuhõikeid, et sai kala, pärast teise veel. Pisikesed olid, lasi merre tagasi.

Nendel päevadel on erakordselt soojad ilmad. Emajõe vesi – 22 kraadi ja Peipsi vesi – 26 kraadi soe. Meil muidugi kuum ja soovime esimesel võimalusel ujuma minna. Peale Kavastut oli väga ilus, hooldatud rannaribaga koht koos laevasillaga. Kedagi seal polnud ja otsustasime enda aluse sellesamuse silla külge kinnitada. Polnud öeldud, et ei tohi, polnud mingit infot, et kas või mis. Saame oma “Tuuli” ära kinnitatud ja ise kohe vette, ujuma. Vesi oli ülimõnus. Parme oli vee all ka suht vähe. Hullame ja naudime, kui sõidab meie suunas üks mootorpaat, kes tegi meile ühemõtteliselt selgeks, et me asume eramaal ja me pole sinna oodatud. Vabandasime ja sõitsime edasi. Saan aru, et inimesed on sinna rajanud oma raha eest uhke taristu jne. Meil paadis käis pärast mõnda aega see “igamehe” õiguste jutt. Ega me kusagile kaugele välja ei jõudnudki. Me oleksime nõus väikest renti maksma sellise heas korras paadisilla rendikoha eest, et ujuda jne. Neid laevasildasid jõel on, aga siiski vähe. Väiksemates kohtades (RMK laadsetes) on ka nii, et kui seal juba mõni laev on ankrus, siis ei hakka nendele kohe külje alla ajama. Võib-olla oleme rikutud, eestlastest individualistid, aga täna mõni selline koht jäi meil seetõttu peatumata.

Erik – käeosav mees. Kõik, mis oli vaja teha, tema juba leidis materjalid ja vahendid. Abivalmis ja empaatiline. Dianal on vedanud 🙂 . Eelmisel aastal, kui me Tondisaarel üritasime sealset püsielanikku – söegrilli puhtaks pesta ja käima saada, siis oli Erik, see, kes kastanid tulest välja tõi. Samuti eileõhtune lõkke idee, asukoht ja teostus – Erik tegi. Pärast Ove tuli veel appi. Kui me poleks neid piiranud, siis ma ei tea, kui suure lõkke me oleks nende kahe tõttu saanud. Erik on ka osav laevakinnitaja erinevate kaide ja paadisildade, tanklate kaide külge. Jutt jookseb, huumorisoon hea ja fantast kaaslane. Ja lainelises/tuulises tänases Peipsis oli tema juhitud laevatee kõige sirgem. Fakt!

Märksõna on parmud. Kas keegi teab, kes on parmust veel kurjem ja lihtsamini tabatav linnuke. Seda parmuõnne meil ikka oli. Kõige õudsem oli paadi kinni pidamine lihtsalt jõe kaldal – roostikus. Ankur sisse ja edulisemad meie seast (Heino, Ove jne) olid juba vette hüpanud. Aga samal ajal käis paadis päris hull võitlus Kurjade Parmude ja inimeste vahel. Neid on pagana palju ja nad on usinad. Umbes kilomeeter peale uuesti teele asumist saime laeva ja ümbruse enam-vähem talutavaks parmude rünnakute suhtes. Seal ööbimise kohal oli mingil põhjusel üllatavalt rahulik nende ebasõbralike kiletiivaliste suhtes. Aga kui oli vaja natuke kõrvale minna (hoidku taevas, number 2 näiteks), siis oli kohe totaalne rünnak. Ma detailidesse ei tahaks laskuda…

Allan – temaga oleme tuttavad juba ca. 40 aastat. Aus, põhjalik ja empaatiline mees! Mäletan, kui me kunagi ammu Raadi turul käisime autosid müümas, siis kõik püüdsid oma autode vigu varjata, aga Allan seda ei teinud ja müüs seetõttu suht-koht edulisemalt. Temas on see materjal olemas, et inimesed hakkavad teda kohe usaldama ja seda ta minu teada ära ka ei kasuta. Lisaks on ta abivalmis inimene, sportlik ja saab oma sitkuse tõttu ka ebameeldivamate asjadega hakkama. Peale reisi lõppu näiteks laeva kajutist (kus õhk ei liigu ja kuumus on 40+ kraadi) teiste reisiliste asjade välja tõstmisega, et “Kalda Crew” saaks asjad laevast eemale sadamakaile viia. Mulle on jäänud mulje, et kui oled tema klient ja loodad saada teenust 100%, siis üsna kindlasti saad enam, Allan lihtsalt on selline. Ma pole sealjuures tema klient 🙂

Läksin eile veidi varem magama ja ärkasin seetõttu ka varem – ja suisa õigeaegselt! 

Nimelt enne päikesetõusu, mis on suurema veekogu kaldalt ikka tore vaadata. Ilm ka soosis, peaaegu tuulevaikus. Mingid linnud siiski laulsid, aga sellist lindude “täiskontserti” polnud. Järve veel lõi ka keegi aeg-ajalt lupsu, selline rahulik hetk oli ja päike tõusis täna 04:48. Ma olin vaatluspostil – kaptenisillal juba 30 minutit varem. Kapten oli otsustanud ka värske õhu käes magada oma magamiskotis teiselpool roolisammast. Ta tuli minust hiljem ka magama. Aga mina vaatasin päikesetõusu.

Maarotil on alati miskid põõsad ja tüved ees. Kui päike tõuseb mu kodus 04:48, siis hakkab 30 minutit enne seda valgeks minema ja 04:48 ongi kõik juba valge ja päev on alanud.

Seal Nina küla all olevas rannas oli asi mu jaoks teisiti. Esiteks oli loodus veel suuresti ärkamata. Tavaliselt ma sellel kellaajal ei ole looduseimesid avastamas, vaid magan nagu õige mees. Aga täna istun seal kaptenisillal ja laen oma telefoni akut. Vaatan idasse ja seal on allosas selline pilvine, halvasti läbipaistev kiht. Selle sees on mingid punased horisontaalsed sakid ja jooned. Aja arenedes need tõusevad kõrgemale, päikest veel polnud. Ja siis 04:48 ta tulebki. 2 esimest minutit filmisin seda päikesetõusu ja päike oli vast 70 % selle ajaga horisondist üles tõusnud, 5 minuti pärast oli juba päris kõrges taevas see punane päikesekera. Linnapoisile oli see ilus meeldetuletus, mida veeäärsed inimesed ilmselt palju tihedamalt kogevad.

Mõmmi – see on üks pigem lastele mõeldud riidest mängukaru. Tavaline selline. Kui meile kutsik Lonni tuli, siis tema kutsikapõlve esimesi lelusid oli ta samuti. Aastaid tagasi, kui Katiga maailma asju arutasime, siis oli kord teemaks, et mu armas Vihmategija OÜ on nö. “mees ja koer” tüüpi ettevõte. Ühemehe firma, kellel on vajadusel olemas partnerite võrgustik, et ka suuremaid asju teha. Aga kontoris peale minu töökäsi pole.

Ja siis korraga tõi Kati mu kontorisse Mõmmi, et mul oleks seal ka lisategelane, kes vajadusel mõne töökohustuse endale võtaks. Ega ma seda Mõmmit ei karda, las ta olla ja jagab pehmet energiat Vihmategija kontoris.

Kui ma sõitsin 2019.a. Hamburgi Rotary konvendile, et seal koos klubivend Erkki’ga samal aastal Tartus toimuvat Rotary tennise MM-i promoda, siis avastasin oma kohvrist selle Mõmmi. Sõitsin Hamburgi autoga ja 3 päeva. Et mul igav poleks ja seltsi ikka oleks, oli Kati ta mulle kaasa pannud sellise koduse talismanina. 🙂

Eile õhtul, kui oma aset laevas tegin, siis ronis sama Mõmmi märkamatult välja magamiskoti kotist. Palju õnne! Kati võit taas! Hea, kui keegi hoolib ja samas väikese vimka viskab 🙂 . Ma Mõmmit kaissu siiski ei võtnud, aga ega seal laevas, kus magamisasemeid on loetult, ilma sõbraliku külg-külje tundeta ei pääse nagunii 🙂 .

Tagasisõidu päeval oli tõusnud kerge tuul. See jahutas natuke paremini, kui eelmisel päeval päike lagipähe. Laeval oli seetõttu ka natuke rohkem jõudu vaja rakendada. Tuuli on madala süvisega laev. Heino sõnul lausa 0,3 meetri sügavusel saab ka rahulikumalt sõita. 

See andis meile ainest minna uurima ühte järve, mis seal Nina ja Kolkja küla vahel oma jõesuuet meile näitas – Lahepera järv. Tundus kaardilt vaadates küllalt suur, et sinna laevaga uudistama minna. Aga hakkasime ikka kartma sissesõidu madalat vett, kangesti oli see sissesõit roostikku kasvanud. Maanteesild, mis seda jõge ületas, paistis küll järvele ära, aga siiski lõime põnnama. Las jääb avastamise rõõmu ka tulevastele reisikordadele.

Mul on vist mingi lapsepõlve trauma probleem, et ma ei taipa kunagi päikesekreemi naise käest kaasa küsida, naine tegelikult ei taibanud pakkuda ka. Pean ühe korraliku tuubi ise poest ostma ja siis selle Mõmmi sisse kuidagi opereerime. Hea plaan tulevikuks!

Ühesõnaga olen korralikult päikesest ära põlenud. 2 päeva palava päikese käes, laevas, vee kohal – lootusetu mõte ilma kaitsevahenditeta normaalseks jääda. Kui juba sõbrad laevnikud juhtisid tähelepanu, et minu lähedal on kuidagi kahtlaselt soe istuda (laevas on variante vähe ka), siis lasin ennast Heinol sisse määrida, aga see oli juba tagantjärele tarkus. Öö laevas andis ikka oluliselt tunda. Teised juba mõnda aega rääkisid, et temperatuur on õnneks alla tulnud, minuni see mingil põhjusel ei ulatunud. Olen võimas soojaaku!

Tagasisõidul püüdsin ennast kaitsta suure rätikuga, mille lapsed mulle viimati kinkisid. Kastsin seda jõe vette ja siis ümber enda paljukannatanud keha. Sellest oli ikka palju abi, ka parmude suhtes. Nad said kõrvalt võtta paljaste õlgadega söögilaudadelt oma palukesi.

Kodus tõmmati mulle peale korralik kiht Aloe Vera (Taist 7 aastat! (juba) tagasi toodud) ollust. Küll oli hea ja vajalik! Naabrinaine, kuuldes mu kurba saatust tõi ka oma vahendid välja – seesmiselt tugevaks tegevad pillid ja peale päikesevõttu peale määritava kreemi. Ja tead – aitas, magasin nagu noor ingel. Ainult külge keerates meenus me uhke merereis 🙂 .

Tänan Heinot ja kõiki meie reisikaaslasi ja meile kaasaelanud pereliikmeid!