Selline on Pattaya mitteametlik (ma loodan) slogan. Selle kirjaga saab siit särke omale osta ja selline kiri tervitab Sind ka Pattaya öötänaval, ehk Walking Streedil. Viitab selgelt Pattaya pahelisele poolele, mida siin ajalooliselt ja ilmselt ka täna on piisavalt olemas.
Väidetavalt on Pattaya lugu selline, et kuni 1960-ndateni oli siin selline tavaline mereäärne kaluriküla. Ega ta merest palju kaugemal saanukski olla…
Siis aga Vietnami sõja ajal, kui Ameeriklased siinkandis sõdisid, tegid nad Pattaya lähedale 500 sõdurile baaslaagri. Sõdurid elasid siin palju aastaid ja eks nende pärast ja nende juurde hakkasid lisaks leivaautodele käima veel ka kohalikud tütarlapsed. Jutt läks sellest mõnusast elust liikvele alguses USA-sse ja hiljem juba mujale ja asi muudkui kasvas ja arenes. Täna nägime ka kalamehi, seega traditsioonid on siin ikka au sees.
Elanikke oli Pattayal 2010. aastal 320 000 inimest. Täna ilmselt ikka enam, ehitatakse hoolega kõrghooneid ja uhkeid suuri maju, ladusid ja firmade kontoreid. Turiste on linnas palju. Varem oleme käinud ikka oktoobris, praeguse aja kohta öeldakse, et pole turismihooaeg. Ma ei näe mingit vahet, kogu turismiala on inimesi täis ja ilmad on seni olnud ka head. Pilvealune 30-32 kraadi sooja. Vihma peaaegu pole veel saanud.
Hommik algas sellega, et pidime kell 8 ärkama, pakkima ja sööma ja siis tuleb takso meile hotelli järele.
Kõik juhtus, aga järjekord oli veidi teistsugune: ärkasime, siis tuli takso, siis pakkisime, sõime ja siis alles läksime takso peale.
Kui kõik tahta ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et ma astusin eile veelompi. Selle tagajärjel sattus sandaalis varba alla liivatera ja hõõrus mulle 5 km läbides ühe villihakatise. Plaastrit vaja osta. Leidsimegi apteegi, aga uks on kinni. Üle tänava hõikab üks tädi, et apteekritädi läks pissile või sööma, aga kohe tuleb… Olgu, ega meil kiiret pole. Vaatame siis ringi ja selgub, et sellel hõikajal-tädil on katus ka peakohal ja selle all peab ta reisibürood. Aega meil on, ootame… Küsime ilma igasuguse tagamõtteta, et palju siis tavaliselt maksab taksosõit siit Pattayale… Enne olime ka siit-sealt küsinud. Eelmine aasta saime säästukaarti ettenäidates hea hinna lõpuks – 1600 bahti. Sel aastal taksistid rääkisid alguses 2200 ja 2000 bahti. Madalaim hind enne seda tädiga kohtumist oli 1800 bahti ja siis ka umbes nagu heateo korras.
Ja nüüd lajatab tädi, et saab ikka ja saab 1300 bahtiga. Kati close’is asja kohe ära. Tegime ettemaksu ja saime tšeki, tädi veel rääkis, et see on lõplik hind ja mingeid lisatasusid enam ei lisandu jne.
Mis te arvate, kas lisandus või ei? Tegelikult ei lisandunud tõesti…
Kogu see protseduur võttis aega pea 10 minutit ja kui sellega maha saime, siis apteeker oli ikka veel oma asja ajamas. Ostsime plaastri hoopis poest.
Huvitav fakt oli veel see, et meist tegi reisibürootädi oma telefoniga grupipildi. Kui küsisin, et mistarvis see on, siis teatas, et edastab selle taksojuhile, siis see leiab meid hotellist ülesse… Ja nii oligi. Olime just teinud hotellist check-out’i , kui kusagil minu kõrvalt hakkas mesikeeles tulema: Sir, Pattaya jeah? 🙂
Kaks ja pool tundi hirmu koos Bangkoki ummikute ja tankimisega ja olime kohal Jomtien Beachil. Meil on siia läbi AirBNB võetud stuudiokorter, 100 meetrit merest ja katusebasseiniga. 12 päeva ja 212 euri. Ilus, suur ja avar, vaade merele ja hea asukohaga, Jomtieni ööturust 2 kvartali kaugusel. Ööturg on oluline sel põhjusel, et seal lõpetavad paljud selle piirkonna inimesed oma päeva, ostes süüa ja kes tahab, ka muud turukaupa.
Korter kuulub vene rahvusest Mariale ja siin on teisi vene rahvusest inimesi veel, kes oma kortereid välja annavad. Bisness as usual. Pattaya on venelaste lemmikväljasõidukoht. Selleni välja, et iga suvaline turumutt räägib siin vigast vene keelt ja tunneb vene keelseid numbreid. Ja venelased muidugi turul saavad kõik oma asjad aetud vene keeles. Paljud söögikohad omavad vene keelset menüüd ja isegi reklaamid kutsuvad vene keeles sööma ja jooma. Ennist jalutasime mööda mingist India söögikohast, kus mulle üks hindu hakkas jutustama: Bratan – njäm-njäm-njäm….. 🙂
Tõestuse, et Pattaya ja müüdid vastavad tõele saime, kui käisime oma meelest parimat kohvi, mis siit piirkonnast saab, joomas. See on hotelli D Varee Jomtien Beach lobby, kus on kohvibaar ja seal saab tõesti head Illy kohvi. Nautisime oma kohvi ja läksime tänavale tagasi minema, kui üks hotellimanager nagu muuseas küsis ilusas inglise keeles (meilt mõlemalt vist): Hey sexy, where are you going? 🙂
Veel meenub mulle et Bangkokis üks massaazitädi, kui ta tegi mulle jalamassaazi, siis ümises inglisekeelest laulukest, mille refräänis kordusid sõnad “Sexy boy” … Ma arvan, et see kõik on siin lihtsalt kuumast ilmast ja sellest, et turismihooaeg pole veel alanud.
Kui kohv joodud, seadsime oma seksikad sammud oma senisesse lemmikmassaaži salongi. See on ilus, valgete nahktoolidega avar ja suur salong, klaasist seinaga ja vaatega merele, õhtuti loojub seal ka päike.
Eelmise aasta viimase massaaži tegime seal ja sellega seoses meenus see lugu, et üldiselt on seal tõesti vahvad massasöörid ja teevad oma asja väga hästi. Üks ainus kord, kus ma nagu veidi pettusin, oligi eelmise aasta viimane massaaž. Kati sai sellise noorema poisi, kes oli ülihea ja tegi oma tööd väga südamega. Mulle sattus vanem mees, selline frivoolne, vaatas aga ringi ja tundus nagu mujal viibivat. Ette ei saanud otseselt midagi heita, aga no ei säranud ka… Selleni välja, et tegin temast salaja telefoniga pildi, kui ta mu jalgu mudis ja ise jumal teab kuhu vaatas ja mida tegi.
Täna läheme samasse salongi jalamassaaži tegema ja see minu lemmik, vanem mees, võtab meid nähes juhtimise enda peale. Suunab meid sisse, paneb toolidesse lamama, padjad jne. Raha võttis ka ära (200 bahti, ehk 5€).
Kati sai endale ühe tugeva tädi, kes teda vaheldumisi piinas ja talle mingi puutükiga kõdi tegi. Vanem mees hakkas minuga tegelema. Pole paha, mõtlen, aga ei sära ikka. Otsisin siis telefonist tema pildi välja ja näitan talle, et eelmisel aastal käisime ka siin ja siis tegin pildi. Taat sai nii õnnelikuks, nägu nalja täis, Katit mudiv tädi ka suisa säras. Käed hakkasid ka kohe õigete kohtade peale muljuma ja sain lõpuks täitsa hea massaaži. Ta oli kohe selliselt siiralt, lapselikult õnnelik oma pilti nähes… Nii vähe on vahel õnneks vaja…
Kui lõpetas, siis küsis, kuskohast me tuleme ja kui sai teada, et Eestist, siis oli päris kohkunud, et meid vene keeles kõnetas. Ma ei tea, mis kuulsus siin eestlastel on, aga ma ennast sellest vene keelest häirida küll ei lase. Me näeme sealses keskkonnas välja samasugused nagu venelased ja vene keel on mul samuti suus. Mulle sobib see kõik.
Käisime TUK-TUK-iga kesklinnas ka ja teel sinna tuleb peale üks vene perekond, istuvad meie kõrvale. Hetk hiljem perepea küsib minult (täiesti iseenesest mõistetavalt vene keeles) nõu, et kuidas selle tuk-tuki sõidu eest makstakse, et nad on esimest korda. Ja kuna tuleb Festivali keskus ja turg. Seletasime talle asjad ära ja siis küsis, kust me oleme. Vastuse, Eestist, peale oli väga sõbralik ja naljatas, et oleme semljakid (ühekandimehed), tema on Brjanskist ja et neil on ainult 200 km. Valgevenesse. Niikaugelt vaadates ongi sedasi… Tartust Brjanskisse on 830 km ja siia üle 8000 km 🙂
Täna tegime ca. 16500 sammu ja jalutasime umbes 12 km. Oma korterisse saabudes käisime kohe basseinis (8-ndal korrusel maja katusel) ära. Kohalik aeg oli umbes 20.00 (ajavahe 4 tundi). Pime ja reklaamid vilkusid linnas, tähed taevas ja majakad maal…
Homme plaanis puhata ja meres käia. Ja veidike ringi vaadata. 🙂
