Toas on konditsioneer, mis hoiab mõnusalt jahedust ja ühtegi ärritajat ka polnud, tänu sellele magasime täna nagu torust tuli, kella 9.30-ni välja. Aga ega siis kogu puhkust või maha magada, hakkasime peagi tegutsema.
Katil õnnestus hankida endale päikeseallergia sümptomid. See on tal tegelikult tavaline lugu, igal aastal saab ta selle laksu Tais kätte, vahel on ka kodus saanud. Minul nii hästi ei läinud, ma sain endale esimesel Tai käigul kuni põlvedeni pruunid jalad. Pigmendid on pruunid aastaringi. Kusjuures mul on veel see peenem variant – sandalettidega! Talvel võin ka vajadusel ette näidata, et tulin just päevitamast – näe sandaalid jalas! 🙂 Nüüd on maika ka selga päevitunud, no ma ei tea, mis nii edasi saab…
Katile saime apteegist ravumit, miskit salvi, mis pidavat aitama. Apteekrid on siinkandis pea alati rahvas, kes oskab inglise keelt täitsa heal tasemel. Ja apteeke on siinmail väga palju, iga natukese maa tagant.
Kui juba nii pidulik päev on nagu laupäev, siis tuleb midagi erilist teha. Tahtsime mõlemad head kohvi ja otsustasime seda linna otsima minna ja seal siis ka hommikusööki võtta. Mõni päev tagasi arvasin, et kohvi saabki ainult hotellidest ja MC Donaldist, nüüd on hakanud silma siiski jääma ka siin, Jomtienil, paar kohvikut, kus on espresso masin ja tehaksegi päris kohvi. Leidsime ühe neist mitte kaugel meie elamisest ja lasime siis ameerika breakfasti ka endale serveerida. Päris hea oli ja maksis meile kokku 250 bahti.
Me oleme tegelikult loobunud suurte plaanide tegemisest. Esiteks on meil siinkandis enamvähem kõik huvitav nähtud ja see annab meile võimaluse teha seda, mis välja kukub. Kõlab nagu veidralt, aga me lihtsalt oleme ja kulgeme siin, praeguse plaani järgi 🙂 puhkuse lõpuni…
Näiteks täna peale seda vahvat hommikusööki, istusime tuk-tukile ja lasime ennast viia linnapoole. Katil oli plaan 🙂 , et käiks ühes kaubanduskeskuses ära, seal oli mingeid komme, mis ta tahab külakostiks kodumaale tuua. Mina olen meie reisil kaardipoiss ja pean alati teadma, kus me oleme ja kuidas saab koju või mujale. Kati istus tuk-tukis sellel poolele kus oli hea vaadata maamärki, mille järgi saab teada, et nüüd peab maha minema. No ausalt, mis saab siinkohal valesti minna? Eriti kui maamärgiks on MC Donalds….
Ütlen Katile, et kui näed MC Donaldsit, siis anna märku, läheme maha, selle kõrval on see Central Marina ostukeskus. Varsti Kati nägi seda ja me pidasime tuk-tuki kinni, läksime maha ja maksime arve. Ja siis jalutasime veel kilomeetri, sest see oli vale Mc Donalds. Aga kõndimise vastu pole meil midagi, samme on iga päev vaja… 🙂
Kommid pardal (minu seljakotis) hakkasime tagasi kodupoole minema. Astuda oli mitmeid kilomeetreid ja tuli isu jalgu puhata ja natuke ennast kosutada. Me jalutame ühel Pattaya kesklinna peatänavatest ja seal on söögikohti kõik kohad täis. Rahvast on ka vaatamata mitteturisti hooajale siiski palju. Istume ühte vaba lauda ja tunneme ennast hästi. Tellime söögi ja joogi ära ja siis algab etendus. Etenduse nimi on: “Osta elevant ära” Mäletate, lapsepõlves oli selline mäng. Nüüd saime teada, kuskohast see tegelikult on alguse saanud. Etendus on mitmeosaline ja paljude erinevate näitlejatega.
Jääb mulje nagu oleks tegemist mingi juhuslikkusega, et tänaval lihtsalt jalutavad kodanikud, kellel on karbis, riidepuul või nööri otsas järgnevad esemed: sigaretid, kellad, tabletid, päikeseprillid (kui ütled, et mul on just ühed kogemata kaasas ja ees, siis hakkab ta neid maha tegema ja enda omasid kiitma), tolmuluuad, rihmad, T-särgid, välgumihklid jne. Ja nad kõik üritavad neist lahti saada müümise teel.
Kuidas kogenud tänavamüügimees siis kontakti saavutab? Alles arenevad tegelased pakuvad oma asja ilma keerutamata müüa. Kogemustega vend ujub külje alla nagu vana sõjaväekaaslane ja küsib alustuseks vigases inglise keeles: How are you my friend? Hoidku sind taevas, kui hakkadki talle vastama ja oma kurba lugu rääkima… Lühike ja konkreetne NO, Thank You! on alustuseks küllalt hea… Selle peale enamus läheb järgmisesse lauda. Aga vilunud vennike hakkab oma kombitsaid ajama sedasi: Where are You from? Ja jälle ei tohi vastata küsimusele vastata vastusega (kui sa just ei vaja päikeseprille 🙂 ) Täna vastasin sellisele vennale vastuseks: From far-far away. Siis kehitas õlgu, et mis sa sellisega ikka teed ja läks edasi kõrval-lauda. Kus kogu mantra algas otsast peale.
Kati oli juba üsna tüdinud nendest ja hakkas oma telefoni näppima ja pilte ümbrusest tegema. Siis tuli üks eideke maa ja mere tagant ja küsis: How are You? ja pani lauale 2 elevanti koos küünaldega ja vist Buddha pea ka. Kõik puust tehtud. Kuna Kati pildistas ja me olime enne rääkinud, et oleks vaja lihtsalt seda kino filmida, siis tegin saatusliku vea. Küsisin vigases inglise keeles: How much?
Eidele oli see just see, mida ta kuulda tahtis. Toimetas ennast vabasse lauaserva ja laotas oma kaasavara laiali. Oluline objekt praegu on 2 pisikest elevanti, kellel on seljas teeküünla jaoks miskine pesa.
Nüüd, kus tehingusoov oli välja selgitatud, hakkas kauplemine hinna üle. Numbrid on inglise keeles keerulised ja sellepärast on lihtsam kasutada tavalist hiinas toodetud pisikest kalkulaatorit. Katile näidatakse, et ta võib ilma süümepiinadeta saada need kaks pisikest elevanti 850 bahtiga. 2 küünalt ka kingituseks kaasa… Kati on müügiinimene ja vaatamata sellele hakkas lihtsalt ebaprofessionaalselt naerma. (Just eelnevalt tänaval müüdi samu elevante ilma igasuguse jamata 2 tk = 100 bahti).
Eideke tegi siis parema pakkumise – 600 bahti ja pani sõrme huultele, et me aru saaksime, sellise hinnaga ei tohi müüa ja see on ainult meile, kuna oleme välja valitud ja teeb meile sellise erandi.
Ütlesime resoluutse NO ja jätkasime söömist… Eideke muidugi ammustest aegadest tegelenud telefonimüügiga ja alla ei anna. Küsib: How much You pay? Meil oli asjast juba küllalt ja Kati pakkus siis et ok, 150 bahti kahe elevantsi eest. Siis solvus ja lubas elevandid loovutada 250 eest, aga küünlaid kaasa ei anna. Me ütleme jälle No, sorry, we will not buy!
Eideke: How much You pay? 200 baht? Me ei teinud temast enam välja, lõpuks pakkis oma vantsid ajalehtedesse ja läks järgmisse lauda.
No mida öelda? Elu on võimalik ka väljaspool kuud! 🙂
Siin on selle tuk-tukiga sedasi, et linna toob ta Jomtienilt sisse sügavale ära, aga kui tahad tagasi saada, siis pead minema ühte kindlasse kohta. Asi selles, et kuigi nad lasevad oma marsruudil ringi nagu oravad rattas, siis on otstes siiski lõpppeatused, kus kõik välja aetakse ja tühi buss sõidab nö. algpeatusesse. Kesklinnas on selleks üks ristmik, kuhu need tühjad tuk-tukid kogunevad, seal pakitakse ta kenasti rahvast täis ja üle poole teest sõidab ta peaaegu peatumata, sest keegi ei taha veel maha minna ja peale keegi veel ei mahu…
Õhtul saime oma tänase õlimassaaži ka kätte. Meie sõbrad massasöörid juba ootasid ja olid väga rõõmsad, et me ikka tagasi tulime. Ka tänane massaaž oli väga hea ja plaanime sic! 🙂 seda teha iga päev kuni puhkuse lõpuni nende juures.
Olime täna hiljem väljas käimas, laupa õdak ka pealegi, kõik kõrtsid ja massaazibürood on oma parimas jõus olemas ja valmis teenindama, aga kliente ei ole piisavalt veel kohal. Seda enam saavad tähelepanu need, kes taipasid varem tulla. 🙂 Oleme rahul. Tegime piduliku õhtusöögi peale massaaži, koduteel ja tegime seda ühe hotelli restoraniaias, kus oli ka band. Elav muusika ikkagi. Küllalt suur külalisteala ja seal olime meie ja veel 3 inimest. Band tegi, mis suutis. Video pealt on kuulda ka. 🙂 Kui me tõusime ja edasi läksime, siis bandi solist lausa saatis meid heade sõnadega kuhugi (aru ei saanud) ja lehvitas. Me lehvitasime vastu.
Päeva kogusaldo: ca. 18000 sammu ja ca. 14,6 km.
