Võib-olla ma ei tohiks seda nii väita, kuna andmeid on vähe… Aga saias on mingi vägi. Siinsed inimesed söövad saia hommikust õhtuni ja siis veel hiljem, kõrtsi õllelauas õlle kõrvale ka.

Nagu teada, oleme varajased tõusjad ja teeleasujad. Mina olen hommikul harjunud ka sööma. Tahaks kohvi kõrvale putru või muna või omletti. Seda siit leida pole õnnestunud. Poes on munad olemas. Söögikohad seda toorainet mingil põhjusel ei kasuta. Ma räägin kohvikutest, näiteks Splitis. Sõitsime suunaga linnast välja, kui rannarajoonis rahvas juba liigub ja kohvikud on suitsetajat rahvast peaaegu täis. Kõigil on ees kohv (valdavalt espresso) ja suurema isuga inimestel veel lisaks tuhatoosile ka croissant, ehk sarvesai. Noor teenindaja imestas ikka korralikult, kui küsisin pudru või omleti või üldse muna kohta. Mulje oli selline, et ta isegi ei suuda ette kujutada, kuidas seda hommikul või siis üldse süüa… Professionaalse teenindajana saatis meid itaalia söögikohta otsima… 

Ühe sõnaga saia saab siin igast asendist ja see sai on tegelikult väga maitsev, nagu ka omavalmistatud jäätis, mida jagub ĺinnade keskel pea igast august. Rõõmus rahvas ju, kui saavad iga päev saia ja jäätist endale lubada. 🙂

Tänane tee viis meid Plitvicka rahvusparki, mis jääb kenasti Spliti ja Zagrebi vahele. Sai sõita mööda kiirteid ja tavalisi radu. Peale rahvusparki Zagrebi poole oli tee valdavalt allamäge ja tegin autoga uue kütusekulu rekordi – 3,4l/100 km kohta. 2 liitrit parema, kui tavaliselt maanteel on. Auto lihtsalt halastas, sest hommikul ostsime kütust 1,54 euri liitri kohta. Aga kiirteemaksuga läks ka soodsalt. Me muidugi tavalised lamemaalased, kes kiirtee trahviputkade märkidest midagi ei tea… Ühesõnaga Kati oli sel hetkel roolis ja hakkame kiirteelt maha sõitma nende putkade juurde, kus raha võetakse. Ja Kati otsustab ühe reka sabas sinna maksmise vahesse sisse sõita. Siis selgub, et reka täiega tagurdab sealt tagasi välja. Meie siis tema ees tagurdame ja väike segadus on… Proovime minna uuesti teisest vahest (seal oli selline nagu kummuli pööratud WIFI märk koos autoga) ja tee on valla. Ja saimegi läbitud nii, et raha ei küsitud. See oli juba Zagrebisse sisse sõites õhtul, ilmselt olime sellest Rahvuspargis käimisest nii võhmal, et masin lihtsalt halastas…

Aga külastasime Plitvicka järvede imelist rahvusparki ja seal oli päris palju rahvast koos meiega käimas. Meile pööraselt meeldib jalutada ja me tegime oma elu veel huvitamaks sellega, et usaldasin Waze tarkust ja panin talle otsingufraasiks Plitvicka National park. No probleemo, kohe leidis ülesse ja panime aga ajama. Pean tunnistama, et kodutöö oli ka kehvasti tehtud. Arvasin, et on mingi ühine värav, ostad pileti ja naudid…

Tutkit brat! Kõigepealt see Waze vedas meid selle organisatsiooni peakontori juurde kuhugi mäe otsa. Seal oli veel miski hooldushaigla osakond ka. Selle eest viitas nooleke rajale, kustkaudu pidi saama järvede äärde. Vaatasin küll, et kehvasti reklaamitud ja märgistatud, aga paljud on kiitnud ja ei lasknud sellest ennast segada. Seda enam, et tee läks alguses kenasti allamäge. Isegi nii kenasti, et pärast jalad kohe üllatusid pisut sellest pidurdamisest… Olime liikunud teerajal vast 5 minutit alla mäge, kui vaatasin, et siin on ka mingi parkla, kus on autot võimalik parkida ja mis oluliselt vähendaks tõusule ja langusele kuluvat jalavaeva. Varsti peale mõningat metsavahelist laskumist nägime järgmist parkla moodi asja ja siis 5 minuti pärast veel järgmist… Aga siiani olime kaheksi nagu Punamütsike ja Hunt ainsad järvehuvilised piirkonnas. Ja korraga visati meid metsast välja mingisse asulasse, kus parklad ja pileti müügi putka ja palju teisi inimesi… Siit tavainimese matk alles algab, meil olid laskumisest jalad juba soojaks saanud…  🙂

Siis hakkasid 2 tädi meid kiusama oma skanneriga. Ma ei saanud kohe aru, kas tahab temperatuuri mõõta või miks ta nii aktiivne on. Selgus, et tahab hoopis piletit skaneerida. Jäi mulje, et inimesed on juba varem internetist omale piletid ostnud ja välja trükkinud… Meie muidugi mitte. Pileti saime kohe samast osta – 200 kunat nägu (ca. 26.50 eurot). Tädid skaneerisid piletid ja siis läks kuni infotahvlini nagu lepase reega. 

Laskume alla järve äärde ja tegelikult ei saanud sel hetkel veel millestki aru, mis toimuma hakkab. Aga seal olid agarad noored infoinimesed ja saime teada, et meil on valida 8 raja vahel. Kõige lühem oli 3 km pikk ja pikema pikkus oli vist üle 20 km. Valisime 5100 m pikkuse raja. Pidime olulisema ära nägema ja lõpus veel bussiga sõita ka saama. Ei hakanud aktivistiga vaidlema. See osa mis järgnes, oli täitsa vahva. Huvitav järvestik ja kosed, vesi selline türkiissinine (roheline) ja selge. Kalad ja loodus järve põhjas. Ägedad matkarajad ja päris palju inimesi. Kui jõudsime raja lõppu, siis: saime saia süüa (täidetud singi ja juustuga). Kõik sõid ja olid väga rahul.

Sai söödud, rivistusime bussi ootama, kes peab meid nüüd mäe otsast alla alguspunkti tagasi viima. Seisame järjekorras ja meil on üsna hea positsioon. Peaksime esimese bussirongi peale mahtuma küll. 10 minuti pärast tulebki buss ja üks organiseerijatest käsib kõikidel maskid ette panna. Katil, selgub, maski pole. Arvas, et vaba loodus jne. Vihje aiateibaga oli lihtne – maski pole – bussi ei saa!

Jooksin siis saiapoodi tagasi ja suure surmaga sain maski väljaspool pikka saiasaba ja siiski saime selle bussiga alla tagasi. 

Kui baaslaagris bussi uksed lahti tehti, siis väsinud, aga õnnelikud inimesed läksid oma samal samakõrgusjoonel olevatesse autodesse ja alustasid rõõmsalt sõitu oma valitud marsruudil. Meie alustasime orienteerumisega, et see metsaauk üles leida, kust me siia üleüldse saime ja siis mööda 20% tõusu liikuda auto poole. Ära tegime, ega me mingid nõrgad pole!

Ees on ootamas kaheks ööks Booking.com-i kaudu broneeritud super appartament, heas asukohas ja ainult 58 euroga. Liiga hea, et tõsi olla. Ja nii oligi… Kui Zagrebi hakkasime jõudma, helistasin korteri hostile, et hakkame jõudma ja kuidas me sisse saame? Vastuseks tuli üsna pahas inglise keeles jutt, millest ma sain aru, et sinna appartmenti meil asja pole ja põhjuseks fakt, et tema onu on just surnud ja ta ei saa midagi teha. Leidku me linnast mõni muu korter ja kui on kallim, siis ta on nõus raha tagasi maksma ja hinnavahe ka kinni maksma…

Kell on kohe 18.00 ja linnas on tipptund. Helistasin Booking.com numbrile ja kuulasin 20 minutit ootemuusikat ja lohutust, et neil on palju kõnesid… Sain aru, et ega muu ei aita, kui kohe uus broneering teha ja hiljem alles haavu lakkuda. 5 minuti pärast oli broneeritud 90 euroga kaheks ööks normalne korter, üsna heas asukohas, kust saab jala linna peale huviväärsusi vaatama minna. Auto saime panna ka üsna lähedale parkimismajja – 50 kunat/ööpäev. Homme hakkame Zagrebi linnaga sõbraks saama…

Väike filmike meie tänasest päevast ka olemas siin: