Julge inimese tunned kaugelt ära. Tal on rind kas haavleid või shampust täis. Meie sõitsime välja Anconast ikka suunaga San Marino peale. Väike iseseisev riigike keset Itaalia põllumajandust ja mägesid. Aga me hakkasime kartma sinna minemist. Kainestas meid Kirke kommentaar eilsel postitusel (Aitäh Kirke!). Tema kogemus pani meid mõtlema, et kes me üldse oleme sellised, et tahame teistesse riikidesse minna, endal pole dokumentegi… 🙂 . Me nagu üldse ei mõtle, et me võime vaid koju sõita, meie reisidokumendid on tühistatud ja meil on alles vaid ühekordselt kasutatav ajutine reisidokument, mille meile väljastas Roomas asuv Eesti Suursaatkond. Kuna San Marino on iseseisev riik, siis sinna meil selles kontekstis asja pole. Ei hakanud riskima ja uusi jamasid senistele juurde lisama.

Meie Ancona öömaja – Ankon Hotel oli selline kena 3 tärniga hotell. Ümber hotelli oli tükk maad hirmsam, aga sees oli asi ilus. Veidi kulunud hotell, mida ilmselt peab üks pere ja nad on selle hotelli kujundanud selliseks retro hotelliks. Kulund vanad puit detailid, vanad must-valged fotod seintel jne. Parkimine oli maja ees tasuta, kuna on nädalavahetus. Tuba oli väike ja kuhu asju panna peaaegu nagu polnudki. Kui ma õhtuti kirjutan päeva kohta märkmeid, siis on ikka arvutile alust vaja, seal oli vaja tublisti kombineerida. 🙂

Samas hommikusöök oli natuke enam, kui meil seni kombeks on olnud. Perenaine tegi kohvisid, valisime cappuccino, sarvesaiu oli mitmes maitses, oli ka sepik ja sai, millele võis juustu ja sinki, ka vorsti, peale panna. Miskit jogurtit oli ka. Aga muna ja täistera kaerahelvest ei pakutud. Üks poolhapu mahl oli ka. Sõime ära ja tõstsime kotid autosse. Enne veel oli muidugi vaja ära maksta 6 eurot turismimaksu, mida iga linn korjab, aga see ei ole koos põhiarvega makstav, vaid eraldi rahaline panus kohaliku turismi arengusse.

Kati oli nii valmis lahkuma, et Check-outi tehes unustas talle usaldatud meie viimase vee pudeli ka onu lauale. See pidi meid veel jälitama talle harjumatute sõnadega: Water – Water, kui Kati muudkui litsus auto poole ja samuti pobises talle harjumatuid sõnu: Run – Run. 🙂

Onu pöördus sinna tagasi ja elab oma elu edasi, Kati sinna enam tagasi pöörduda ei taha, sest pole harjunud sealse välise elukeskkonnaga. Meie vati sees hoitud inimestena sattusime tegelikult turvalisse keskkonda, kus paljud nahavärvid koos elavad ja saavad kenasti hakkama. meie jaoks oli see õhtune rahvaste kogunemine hotelli lähedases pargis ja tänavanurkadel veel uus kogemus. Aga ilmselt pääsu meil sellest ka pole ja jääbki üle harjutada.

Bensiini oleme seni võtnud 3 korral. Iga kord ikka pisikese ootamatu jamaga. Esimesel korral oli Force major – lähen tankima, panen püstoli paaki ja kõrval oli veel silt, et enne tangi – siis maksa. Paaki panin, midagi ei juhtu. Selgus, et teevad inventuuri.

Teisel korral oli teemaks see, et panin püstoli paaki, midagi ei juhtunud. Ok, hakkan siis samas kõrval oleva makseterminaliga asju ajama. Maksekaarti mul ju pole. Saan ainult telefonis või kellas olevat virtuaalset kaarti kasutada. Ajan masina niipalju pöördesse, et ta on valmis mulle kütust väljastama, kui annab taas errorit – ei saa rakendada, kuna keegi veel tangib vms. Mul oli eelnevalt püstol pandud massinasse. Püstol tagasi ja siis uuesti tankima asudes kõik sujus. Bronniti alguses 150 eurot, mõne aja pärast ikka õigesti – 61.60.

Tänasel tankimisel olin kõikidest varasematest takistustest õppinud ja taas tangime. Auto õigele poole ja lähen seda makseterminali, mis oli minu viienda kolonne otsas kiusama. Näitan talle kella (kaardimakse kellaga) ja ta hakkabki minuga suhtlema. Ütleb, et vali pump ja sõidame. Ekraani allservas olid bensiini ja diisli hinnad ja logod – puudutan neid õrnalt, midagi ei muutu ja bensiini ei anna. Juba hakkas ärevus tekkima, et no mis ma, pagan, veel pean tegema. Selgus siiski, et ekraani keskel olev pump 5 logo oli see mida ma pidin valima. Teisi valikuid seal polnud. See oleks nagu Su koduuksel on valik, et peale ukse võtmega ukse avamist pead veel elektroonilisel tablool valima ainukese nupu, millele on kirjutatud “Koduuks” . Saime siiski paagi täis ja auto on aus, võtab 5,2 l/km-le ja on väle ja mugav sõita pealegi.

Vaated sellel teel on suuresti võrratud või veelgi paremad. Meil Elmari raadio jagab helistajatele auhindu Lottemaale ja Kati, kes on tavaliselt sel ajal üsna aktiivne, vaatab aknast paremale ja pobiseb midagi pikemat aega juba omaette. Seal olid viljapuude kasvandused ja viinamarja istandused, visuaalselt väga heas ja üsna küpses korras. Katil muuidugi Pavlovi refleksi tagajärjel väikestviisi lõua alumine piirkond niiskevõitu. 🙂 

Pobiseb seal, et oksad murduvad ja viljad on valmis ja keegi ei korja neid, kuigi tõele au andes oli näha, et ettevalmistus tööd käisid. Plastkastide hunnikud olid vagude otstesse juba välja toodud. Katil oli pärast veel mõnda aega kael kange 🙂 . Kati ja juurikad, kes neid suudaks lahuta . nagu klassika ütleb…

Kuna San Marinosse meid laulufestivalile ei lastud, siis läksime hoopis lähedal asuvasse Rimini linna. Lihtsalt et jalgu sirutada ja poest vett osta. Meie vahva merereisi põhiliseks navigatsiooni tööriistaks on Waze. Palusin tal meid kusagile poe juurde sõidutada, aga tema tegi meile toreda vanalinna ekskursiooni. Kulgesime seal antiiksete müürida alt ja vahelt mööda ja kuidagi saime ka poodi.

Vesi käes, suundume kiirteele, mis viib meid Bologna linnakesse. Kiirtee algas ja kohale jõudes on taas tunne, et sama palju, kui paaki valad kütust rahaliselt, teise samapalju annad kiirtee maksuks. Aga teed on valdavalt heas korras ja viivad kohale. Ega neid vana tee ringe, mis lähevad läbi külade ja võtavad 3 korda enam aega, kiirustades ei naudiks. Kiirteed on vahel ka head!

Just enne kiirteele suundumist oli miski telk, kus müüdi erinevaid puuvilju. Kati muidugi läheb sinna omi silmi nuumama. Üks saksa poiste auto oli enne meid ja need olid endale ilusaid puuvilju juba mõnegi koti kokku valinud. Maksid ja olid veidike imelike nägudega, kui autosse läksid. Ja sõitsid kiiresti minema. Ma võtan nende auto koha endale ja juba sealt tulebki Kati kiirel sammul ja teatab autosse istudes, et talle ei maitse.

Aprikoosid, mille eest ta eile maksis seal hotelli kõrval, kus me viimati ööbisime, 79 senti kilo eest, olid siin saadaval hinnaga 15 eurot kilo kohta. Ime, et tal isu üle ei läinud 🙂

Puuvilju pakutakse siin palju, aga hinnad on paremad nende pisikeste tumedama nahavärviga meeste poodides. Ketipoed ka ei paku “juurikatele” head hinda.

Jõudsime oma tänasesse hotelli Bologna linnas – Mitico Hotel ja Spa. Toa hind koos hommikusöögiga 80 raha ja kui tahaks seal spas hullata, siis 109 raha 2 tundi kahele inimesele. Inimeste kohta, kellel pole rahakottigi, las ta olla pealegi. Meil on bassein kodus ja kui kunagi sinna saame, siis hullame tävve raha eest! 

Täna tuli minu poolt jutuks ka koduigatsus, et kas hakkab juba tekkima. Kati kahe ploomi vahel tunnistas, et jah, ta on ka sellele mõtelnud (õigesti ütlesin ju?). See oli Katile mõeldud. Ma oleks iseomatarkusest lause teinud, et “ta on sellele mõelnud”.  Aga ma oma õieti mõtlemiste ja ütlemistega saan aegajalt ära parandatud Kati poolt. 

Kui ma talle ükspäev ütlesin, et Sa oled mu lauseid juba 9 aastat kogu aeg parandanud ja õigesti’maks teinud! Ta vastas rahulikult: “10 aastat, kallis” 🙂 Vot nii me elamegi – õieti!

Bologna on väga ilus linn, üks ilusamaid isegi. Need sammaskäigud tänavatel vanalinnas on minu jaoks tehtud! Vilu ja päike peale ei paista. I love it! Muidu ka igati viisipärane linnake. Vanalinn ja linnasüda oli ka tänasel pühapäeval kenasti rahvarohke, aga samas sai ikka käia ja kogu aeg ei olnuid keegi seljas. Ainult 1 müügimees üritas meile akupanka ja ventilaatorit restoranilauas maha müüa. Ei õnnestunud. Meie valitud kesklinna söögikohas, mis oli piisavalt rahvarohke ja kus mina vana carbonaara hulluna pean seda sööki tellima ja Kati muidugi tahtis juustukastmes ravioole rohke kreemise parmesani juustuga. Vesi oli täitsa ootuspärane, minu Carbonara oli selline kõva kolm, koorega oli kokku hoitud ja kuivaks jäi, küüslauku seal ka polnud. Kati rohke juustukastmesed ravioolid olid sellised poolõnnetud ja taas kuivad. Ei saa öelda, et oleks suisa halvad olnud, aga ise teeme paremaid 🙂 Reklaamsõnad – ise tehtud pasta, koduse taignarulliga jne. Samas me oleme lätete hällis ja tahaks saada seda kõige-kõigemat jne. Ootused ja tegelikkus. Peab ootused alla kruvima, siis saame üle ootuste head toitu 🙂

Bologna vanalinna sõitsime oma hotellist autoga, liiga pikk maa oleks niisama jalutada olnud. Panime märklauaks Mercato di Mezzo ja hakkasime selle lähedal parkimist otsima. Kuidagi liiga lihtne oli. Kati aitas googeldada ja siis hakkas tulema, et vanalinnas on mingid tsoonid, kus saab korralikult trahvi jne. Dokumentideta võõras linnas inimesed muutuvad kohe selle jutu peale alandlikuks ja seadusekuulekaks. Parkisime kaugemale ja jalutasime selles ilusas linnas 3-4 tundi. Leidsime üles Euroopa vanima ja suurima ülikooli ja selle linnaku. Vanu väärikaid hooneid kaunistas moodne graffiti. Ikkagi ilus ja sellise mõnusa vaibiga linn oli meie jaoks.  

Tulime oma hotellis välja, et linna sõita, võtsin kaasa vaid plastikkaardi, aga seda papist ümbrist, millele oli toa number kirjutatud, seda ei võtnud. Hakkasin korraga mõtlema, et mis see võis olla, esimesel korrusel – 132 või 136, räägin Katile. 

Tema teatab, et tal on hea kohamälu, viib meid kohale ja asi ants. Ma teadsin, et vanasti oli väljend “haugimälu” – 3 sekundit. Aga Kati tõi meid tõesti õige ukse taha, seega koha mälu on ikka pikem.

Eesti keel on ilus keel. Sõnade kokku ja lahku kirjutamisega võib vahel tähendus muutuda. Koha mälu vs. kohamälu. Üks mu lemmiknäide siitvallast – täiskarsklane vs. täis karsklane… 

Homme läheme uurima Parma linnakest, kus paljudele muudele asjadele lisaks on alguse saanud parma sink ja parma juust, ehk parmesan…