Kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et meile on ikka meeldinud autoga väike Euro-trip teha igal suvel, ikka nii ca. 4000 km ja ca. 8 päeva. Selline mõnusa kestusega reis, mille esimene ja viimane päev on tavaliselt ca. 900+ km pikad ja vahepealne osa suht mõnus. Sel aastal tahtsime minna Ungarit taas üle vaatama. 

Kuigi tehniliselt oleks asi täitsa teostatav (praeguse teadmise järgi), siis otsustasime ikkagi plaani pisut kärpida, ehk nagu öeldakse, enne, kui Pariisi lähed, käi ikka Nuustakul ära.

Sel aastal sai selleks Nuustakuks Balti mere rannajoon alates Riiast kuni Nidani. Plaanime marsruuti teemal Tartu – Riia – Jurmala – Kura poolsaar (Kolka nina) – Ventspils – Liepaja – Palanga – Klaipeda – Nida – Kaunas – Vilnjus – Tartu.

Mõeldud – tehtud. Tartust saime hommikul ilusti minema. Pisike vihmapoiss sadas vastu akent ja sõit võis alata. Kui vanasti pidid vaatama, et enne ei tangi, kui Lätis, siis nüüd panime minema täispaagiga. Diisel on Eestis odavam, kui Lätis, samas aga bensiini liiter on Lätis jällegi ca. 9 senti odavam. 

Tartu – Riia sõitis Kati. Nagu oleks ennegi roolis olnud… Tee tuttav ja muudkui sõida. Kati on selline hommikuinimene, tal läheb 4-5 vahel uni ära ja siis enam ei taha magama jääda. Ta muidugi on ka selline õhtuinimene, et kui õhtu tuleb, siis peab enne õhtut magama minema… Siin on ilmselt mingi seos… Mul on kõik vastupidi, ainult selle vahega, et äratuskell heliseb mul kell 6:26. 🙂

Ühesõnaga sõidame ja pajatame, et meil sel aastal selline vähese kilometraažiga reis ja kusagile kiiret pole jne. Sõidame Jurmalasse läbi Riia.

Valmierast Riia poole sõites on teeveeres näha jooksjaid, kes vastu tulevad maantee servas. Mõned jooksevad elu eest, mõned longivad niisama, mõnedel on veel käimise kepid ka kaasas, mida nad hoolega käes hoiavad, aga ei kasuta. Laupäeval isaga teha võib kõike, mõtlen, ja hakkan asja vastu huvi tundma… Iga natukese aja tagant tuleb jälle 1 – 3 jooksjat. Enamus sellise rahvajooksja näoga, et kohe on lõpp peal. Ja huvitav on see, et nii on umbes kuni Ragana’ni (ca 60 km) Ja enamus rahvasportlasi sel trassil olid sellise näoga, et kohe saab jõud otsa, kogu 60 km pikkuse teekonna jooksul. Sõltumata nende asukohast… 

Riia linna sisse sõites jääb vasakule suur Alfa keskus ja otsustame minna sinna sisse, et tualetid ära külastada, nägu tupsutada ja ka kerge lõuna teha. 

Lõunakeskus, Tartus, on paraja suurusega ja arusaadava ülesehitusega (poodide leitavusega) keskus. Mulle meeldib. Veeriku Selver on aga juba liiga suur. Need diagonaalsed käiguteede lahendused ajavad mu segadusse ja ma ei leia tavaliselt enam oma kärugi üles… Alfa keskuse arhitekt on ka diagonaalide fänn. Tore pood ja lõhnad jne. Algne plaan oli, et vaatame tualetid üle, leiame mõna mõnusa söögikoha, sööme ja siis 15 min. poodleme, läks kohe alguses pisut lappama. Tualette ei leidnud, leidsime mõne magusakoogi kohviku aga mõnusat söögikohta ei leidnud. Korduvalt jäi silma McD, aga muid mõnusaid söögikohti mitte… lõpuks väike MC Wrap ja siis WC Point ja lahkusime keskusest. Ilus oli.

Riias tahtis Kati veel külastada keskturgu, tal sealt head mälestused varasematest aastatest. Juurikainimene. Murelid olid 2,5€, uba 2€, Läti maasikas – 2€, värske sibula mugul – 1,20€, värske kartul 0,80€. Ilus on.

Siis saime oma põhitegevuse juurde naasta, ehk reisida mööda Balti mere kallast Riiast kuni Nidani.

See oli ilus. Uskumatu, aga igas asustaud punktis käis elu. Lipud, õhupallid, rahvas piduriides (mereteemalises), esinejad, laadad, jne. Me alguses arvasime, et Statoil reklaamib ka Lätis, et “Puhka Lätis” ja võida auhindu. Aga väikeses asulas, nimega Ragaciema, peale selle kui olime ranniku ja atraktsioonid üle vaadanud, saime selgust. Harjumatult palju pidulikku rahvast ja kõigil hea tuju. Läksime kohalikku poodi, et õhtuks moona varuda, kui Kati märkas, et kusagilt poe kõrval olevast kohvikust inimesed väljuvad pirukakottidega.

Läheme ka vaatama. Nagu vanaema juurde oleks sattunud… Noormees, kes müüjana töötas oli super ja seletas et käimas on Balti mere päevad 2020, kogu Läti rannik tähistab seda ja siis läks kõik paika…

Ostsime siis tema käest mõned ahjusoojad lihapirukad (imelised, kodus ka raske järgi teha selle raha eest) 25 senti tükk (kohvikust!!!). Imemaitsvad ja head. Poest tahtsime kõrvale osta kohalikku limonaadi, keeletundmatuse tõttu osutus valituks Darza limonade APINU, mis hiljem osutus humala limonaadiks. Maitse oli limonaadi kohta imelik, aga kogemus jällegi huvitav.

Kolistasime mööda rannikuäärseid kohti edasi ja lõpuks tänase päeva pärl – Kolkja poolsaare Kura Nina. Polnud seal enne käinud. Rahvast oli palju ja ilm ka tuuline. Ilus oli. Päris lõpus on parkla, kus sai 1,5 € eest kohalikku parkimisteenust toetada, aga enne seda oli maantee serv autosid täis, kellele riigi ja ettevõtja rahakott üldse korda ei lähe… Seal Kura ninas olid jällegi kõik rõõmsalt koos ja vahet polnudki…

Homme siis edasi – Ventspils ja ööbime Liepajas.