Murphy ütles omal ajal, et kui sa ei saa aru, mis sa teed, siis tee hoolega. Nüüd meiega sama lugu, et läheme jälle tagasi, juba kolmas kord. Eelmisel aastal mõtlesime, et sel aastal läheme kusagile mujale… Mõtleme – järelikult elame! 🙂
Aga siis paiskusid jaanuaris müügile lennupiletid teemal: Tartu-Helsinki-Bangkok ja tagasi, hinnaga 515 eurot. Teadjamad kutsuvad seda tegevust, mis nüüd järgnes – emotsiooniostuks…
Maohaavad saime Kati sünnipäeval, mida tähistatakse igal aastal sõbrapäeval, ehk 14. veebruaril… Siis pakuti samu pileteid 395 raha eest… (usutavasti peavad need, kes selle pakkumise õnge läksid, oma nõud lennukis ise ära pesema ja saavad kasutatud kõrvaklapid veel pealekauba)
Seega nüüd läheme Bangkoki citysse.
See on ikka nii pagana hea, et Tartus on lennujaam. Tõsi, aasia lendude jaoks pole hommikul kell 5.35 startimine ja Helsingis 6.20 maandumine ainsa võimalusena parim viis, sest edasi saab lennata 11 tunni pärast. Bangkoki lennuk läheb 17.35 …
Sama seis on ka tagasi tulles. Aga tagasi koju minnes maanduda kas Riias või Tallinnas ja siis ise täitsa zombina Tartusse roolida ei ole ka liiga mõnus. Sest liikuvas asjas mina magada ei oska. Kati on muidugi selles asjas jällegi spetsialist. Anna talle veel telekapult ka pihku ja ongi läinud poole sõõmu pealt.
Helsiki lennujaamas on 50-ndate väravate juures sellised rahulikumad alad, kus on ka pikali viskamiseks lamamisasemed. Ühe neist vallutasimegi ja siis juba päris hea olla. Kati soetas endale veel kõrvatropid ka, plaanib lennukis kogu aja tududa vist.
Mina jällegi võtsin kaasa korralikud kõrvaklapid, millede abiga plaanin lennukis 4 filmi ära vaadata. 9 ja pool tundi on aega selleks.
Kati ostis mõni aeg tagasi raamatu, mida plaanis lugeda just selle reisi jooksul. Kiidab seda kangesti. Raamatu nimi on Ära tee kahju – lood elust, surmast ja ajukirurgiast. Henry Marsh on autor.
Ühesõnaga – tegevust meil siin on ja aeg on päris kiiresti läinud.
Ja veel! Üllatavalt vaikne koht on Helsinki lennujaam päevasel ajal…
