Meie Parma öömaja – Hotel Holiday Inn Express Parma oli tagantjärele üsna hea majutuskoht. Tuba oli paraja suurusega ja varustatud mööbliga, parkimine maja ees tasuta, ainult Wifi oli paras ikaldus ja hommikuks õnnestus ka WC pott ära rikkuda – vesi jooksis pidevalt ja kinni ei tahtnud jääda. 🙂
Hommikusööki saime alates 6.30 ja hommikusöök oli väga hea, koos kõikide kellade ja viledega. Ainult puder puudus täiuslikust hotelli hommikusöögist. Maksime arve ja asusime teele.
Meie äraantav pagas sai eelmisel õhtul komplekteeritud, kaalutud (elektroonilise kohvrikaalu saime kohalikust Aldi poest 4 euroga) ja rullisime toidukilesse ka korralikult. Kui olime juba sõitma asunud, tuli jutuks akupank ja see jäi muidugi minu linnas kolamise seljakotti, mille Kati hoolsalt pakkis äraantavasse pagasisse. Seal aga ei tohi olla akupanka. Ja siis sai Kati, tubli tüdruk, veelkorda kilega mässata.
Meie tänase päeva missioon on leida paat, ehk kõige pealt ära viia tänasesse ööbimisse meie kotid, et ei peaks nendega Milaanos taas inimesi ärritama, kellel on pagasit vähem, kui meil ja prooviksid sellega seoses meie heatahtlikust ära kasutada. Teiseks, endal ka lihtsam. Missiooni teine osa oli auto tagastada ja läbi viia piisavalt keeruline finantsmahhinatsioon, kuidas Eestisse meelitada 150 euro suurune investeering autorendifirmalt. Kohe asjast lähemalt.
Eile saatsin meie Bergamo majutajale kirja, et kas nii saama, et me toome hommikul kotid kella 10-ks ära ja sisse kolime hoopis peale lõunat. Vastus, et saab ikka, tema on kell 10 meil uksel vastas ja saame kotid ära panna turvaliselt. Inglise keelt ta tegelikult ei räägi ja kasutab sõnumite saatmiseks tõlkeprogrammi abi. Ma ka kasutan Itaalia keeles sõnumite saatmiseks sama programmi abi. Nobody is perfect!
Ma sõidan Katiga siia Bergamo poole, tempokalt, mööda kiirteed, eksida käänakutel ei tohi, sest tegelikult peaksin auto kella 10-ks tagastama… 🙂 Aga mulle jäi meelde, et meil on super-puper kindlustus ja võime paar tundi tasuta ka hiljem tulla. Mis see meie käes siis ära pole…
Kohale jõudsime 9:35 ja leiame tunniks tasuta parkimise kohe majutuse maja vastas. Aega seega laialt käes, Kati läheb tänavaga tutvuma, tal vaja sammud täis saada. Ma jäin kirja kirjutama autorendifirmale, kes peab mulle tagastama 150 euri garantiiraha, kui auto tuleb täis paagiga tagasi ja trahve ega jamasid pole… See 150 raha võeti maha mu krediitkaardilt enne, kui see varastati. Peale vargust, paari minuti jooksul, ma panin oma kaardid kohe kinni, Pahad ei jõudnud veel selle kaardiga tubakaputkast (see on kohaliku miilitsa teabe kohaselt kõige levinum koht, kus varastatud kaarte kasutatakse) oste sooritada.
Vahemärkusena taban ennast mõttelt, et kui selline info on avalik info ja see keskvaksali tubakapood sellest valdavalt elatubki, et samad näod seal erinevate kaartidega pidevalt oste teevad, siis, kas soovi korral oleks Itaalia politsei võimuses see jama kuidagi kontrolli alla saada ja tüübid vahele võtta. Aga see selleks. Selleks on ilmselt poliitilist tahet ka vaja ja kusagil on kallutatud jõud ja huvitatud osapooled ja kellegilt ei tohi tema leiba käest ära võtta!
Seega kirjutan kirja autorendifirmale valmis eesti keeles, siis tõlgin selle Itaalia keelde, kus selgitan, et krediitkaart on suletud ja sellele enam tagasi midagi kanda ei õnnestu ja mul on tegelikult olemas pangakonto ja selle raha võiks sinna kanda. Tekst itaalia keelde tõlgitud, salvestan selle oma Evernote appi eraldi märkmelehele, siis sealt hea seda näidata ja samuti edasi saata vajalikule emaili aadressile.
Kell saab kohe 10 ja meie seisame Katiga nagu kaks lolli oma kotikoormaga kokkulepitud kohas, kokkulepitud ajal. Sa juba tead, et tegemist on Itaalia ajaga ja see on kummist. 10:10 saadan talle läbi Whatsappi leebe sõnumi, et me oleme kohal ja ootame värati juures. Naffing nagu Kati ütleb. Kell 10:15 helistan talle. Ta võtab vastu ja sealt tuleb Itaalia keelne tiriaad, muffigi aru ei saanud, tagant kolmas sõna oli arrive. Mul tekkis lootus, et ta äkki siis tuleb nüüd, kuna arrive meenutab mulle mõneski keeles kellegi või millegi saabumist.
Bingo, naisterahvas avab appartmendi ukse ja laseb meid kohvritega sisse. On kole lahke ja tahab isegi kohvi pakkuda, meil selleks kahjuks aega pole. Aga näitas ilusti ärta, kuidas hiljem sisse saab ja kustkohast võtmed leiame. Kõik korras.
Autole hääled sisse ja Milano poole kimama. Kui oli jäänud veel miski 20 km sõita, siis teatan Katile, et las jälgib ümbrust ja otsib meile bensiinijaama – paak peab tagastamisel täis olema. Kati kohe leidiski kilomeetri pärast, senise kõige kallime hinnaga bensiiniga, aga see on hetkel meie kõige väiksem mure. 🙂
Iga tankimine on eriline, sel korral pole tankuri küljes maksemoodulit ja üks tegelane teatas, et tangi ja mine sisse maksma, tankur 7. Täpi pealt nii läkski, lasime paagi täis ja maksime ära.
Kihutame edasi ja siis selgub, et panin natuke võssa, magasin õige mahasõidu maha. Ok, kilomeeter tuli ainult maad juurde. Ja sattume kohe kiirteelt mahasõidule. Anname sinna robotile oma pileti ja see genereerib arve, maksame selle ära ja siis jätkame oma reisi juba kohalikel, ringteedega rikastatud teedel.
Ja siis korraga ei usu me oma silmi, oleme taas jõudnud nende kiirtee lõpu masinate juurde, aga me pole alasse sisenenud, ega pole meil neile ühtegi piletit ette näidata. Aeg ei oota, siseneme vahesse ja ma kohe vajutan HELP nupule. Selja taha koguneb ka teisi autosid, hommikune töölemineku aeg on käes…
Tegelikult on Kati Geenius ja mina Geeniuse mees, aga sel korral sähvatas minu kupli all ka midagi. Näen, et meile on juba arve esitatud – 2 eurot. Maksa ainult ära ja sõida kohe edasi, polegi piletit vaja. Sellega saime hakkama, maksime ja slagbaum avanes nagu võlu väel. Ma ei teagi, kas see on miski Rooma riigi taastamise maks, turismimaks, mida maksavad kõik autojuhid solidaarselt või oli see raha, mida oli vaja korjata, et seda putkaderivi ehitamise liisingut maksta. Keegi ei selgitanud ka…
11:36 jõudsime üsna lähedale sellele kohale, kus me auto pidime üle andma, see on üks keskvaksali pikenduse all olev autoparkla. Teisel katsel saime kohale ja auto võeti kenasti vastu, keegi ei nurisenud millegi üle. Jess! see sai siis tehtud!
Aga mul ju järgmine mure nüüd lahendada, kuidas selgitada lugupeetud autorendifirmale, et see 150 eurot, mille nad mulle kannavad järgmise 7 tööpäeva jooksul tagasi, et see neil kaardile enam ei õnnestu ja mul on olemas alternatiivne viis selle teostamiseks.
See tüüp, kes auto vastu võttis, see on lihtsalt töötaja ja tema sellega ei tegele, mine kontorisse. Olime sellega arvestanud, meil ju kohvrid kindlas kohas ja läheme peakontorisse, mis asub meie armsas Kati rahakoti röövlite nimelises Milano keskvaksalis. Pisike järjekord ja saamegi ettevõtte filiaali bossiga jutule. Ta võis olla jaapani või korea juurtega, aga inglise keelt valdas kenasti, vestleme ja räägin talle oma pisimurest ja tema appelleerib sellega, et tegemist on ikkagi rahvusvahelise ettevõttega (OKMobility car rent) ja neil on niipalju tehinguid iga päev ja siin on omad protseduurireeglid ja siin ei hakka keegi sulle mingeid makseid käsitsi tegema. Käskigu ma oma pangal leida viis kuidas suletud kaardile laekunud summa mulle kätte toimetada. Asi selge. Pean hoiatama Swedpanka, et neil on problem…
Otsisime välja koha, kuskohast meid selle vaksali juurest viiakse bussiga Bergamo lennujaama ja läksime sööma. Tellisime pitsad, mina sain calzone ja Katile meeldib juust, tema sai nelja juustuga pizza. Õlut anti ka.
Ega täna enam väga jõudu pole, et kuumas uusi asju avastada, sõidame peale söömist Bergamo lennujaama, vaatame üle, kuhu me homme hommikul peame tulema ja siis sammume 32 kraadise kuumaga oma selle reisi viimase majutuse suunas, mis on lennujaamast 2,5 km kaugusel. Kati on tubli tüdruk, talle see kuum nii ei mõju. Ma teen vabatahtlikult lisasamme, kui õnnestub tänava vastasküljel kõndida varjus. Kati teeb kõik vastupidi, talle ei mahu hinge, et ma olen temast pruunim. 🙂
Jõuame oma korterisse, läheb Kati kohe mullivanni ennast jahutama, mina sain kliimaseadme tööle ja kliimarahu taastus.
Plaan on järgmine – läheme toidupoe poole ja kui võimalus on, siis istume kusagil ja joome külma õlle. Väljas on viludas 32 kraadi sooja, meil on poeni 1,4 km minna. Köki-möki, Kati käib päikese käes, mina katsun oma teekonda jahedamaks teha kasutades varjulisemaid tänavalõike.
Katil muidugi mure – lilli ei ole kusagil. Meie teekond läheb läbi Bergamo eramajade piirkonna ja seal on tõesti ainult napilt lilli ja heal juhul aaloe veera, palmipuu või mingi läikivate lehtedega ilus puu. Kahes õues on ilus roheline muru – kunstmuru, teistel ära kuivanud liigirohkus. Kati imestab, et kuidas inimesed oma koduaedadesse lilli ei istuta. Põhjused on aimatavad ja siin on sedasi. Kati on imestunud. Kas siis raske on kord-kaks päevas iiskannuga lilledele vett viia…
Õlut ma ei saanud, aga poe siiski leidsime üles – Family market or similar, nagu autorendi firmad ütlevad… 🙂
Pood oli suur, ostleme ja tagasiteel otsustame, et kuna peame öösel kell 3 ärkama, siis täna enam seiklema ei lähe. Aitab sellest meeletust ööelust ja maskiballidest! 🙂
Nüüd on minu kord – laulis Matvere kunagi Liisi Koiksonile, mina saan selle mullivanni nüüd enese käsutusse. Kati ei osanud sealt vett välja enne lasta ja nüüdseks on vesi natuke jahtunud ja mulle paras sisse minna. Kuum vesi – jaapani saun, mina olen selle kõik ära teeninud ja naudin täiega, panen mullid ka käima. lasen külmemat vett juurde ja naudin.
Meil kodus mullivanni pole ja kui spa’d välja jätta, siis ega selliste pisikeste koduste mullivannidega kogemust erilist polegi. No ja ega päev pole veel õhtal, ikka midagi huvitavat peab juhtuma… Panin selle mullitaja tööle ja leidsin isegi üles, kuidas mulli ägedamaks teha, aga kuidas seda tsirkust kinni panna, seda ma tegelikult ei tea…
Alguses arvasin, et siin on mingi aegrelee, 5 mintsi ja asi lõppeb ise ära. Aga ei taha lõppeda. Ajan ennast veest välja ja siis kuna veetase alanes, hakkavad joad vastasolevaid seinu märgama. Me oleme siiski rendipinnal ja see pole soovitatav. Hakkasin siis vannis veetaset tõstma ja saavutasin varsti selle, et sain ise sealt vannist niimoodi välja minna, et joad jäid olemasoleva vee sisse ja seintele enam ei pritsinud. Asi seegi. Peast käis korraks läbi ka kogu majast elektri korraks välja lülitamine, aga ega ma selle kilbi asukohta ka ei tea, pidin edasi nuputama… Ja igaks juhuks proovisin sama nuppu, mis mullimasina käima pani uuesti vajutada ja voilaa, mullimasin jäi seisma. Imelihtne, ma oleks ise selle peale kohe alguses tulnud…
Kuidas Kati selle alguses seisma sai, ei tea, aga siis ma arvan, et seal siiski on miski mõistliku aja relee ja Kati kasutas seda…
Hakkame triipu reisile alla tõmbama.
Autoga Nissan Juke 2024 sõitsime Itaalia pinnal kokku 1983 km.
Rahalise kokkuvõtte teen homses postituses. See nõuab veidike aega ja suuremaid ekraane andmetöötluseks. Odav ei olnud, Itaalia varimajandust toetasime umbes 1300 euroga, muu majandus ka ilma ei jäänud.
Mida veel! Hea uudis on see, et Katil on aprikooside isu täis söödud, enam mõnda aega neid ei taha 🙂
Homme läheme lendama 5:50 ja siis ootab meid Tallinna lennujaam ja bussiga kojusõit. Vanasti tulid meile väravale vastu Lonni ja Miku, kui Mathias väiksem oli ja Kati ema oli koduhoidjaks, siis oli meile tuleku ajaks laud kaetud. Katil oli nostalgiahetk. Viimase aasta jooksul on läinud nii Lonni, Miku, kui Kati ema. Homme võtab meid vastu mehemõõdus Mathias, kes on kodu kenasti korras hoidnud ja mine tea, äkki teeb oma firmarooga meile tervituseks – pannukaid!
