Meil siin pole muidugi nii soe, kui praegusel ajal Eestis on, aga jamasid põhjustab ikkagi. Nimelt meie korter on eriline. Üle mitmesaja aasta vanuses majas ja kõrgete lagedega väärikas elamine. Igati äge ja soovitame seda tõesti soojalt kasutada, kui kellelgi peaks edspidi siiapoole asja olema. Viimatse peal remont, ledid laes jne. Aga kahest toast on tehtud 3 tuba, nii, et tubade põrandapind on endine ja kolmas tuleb veel lisaks.
Šveik oma raamatus rääkis elust hullumajas, mis võis asuda ka kusagil siinkandis (Austria-Ungari-Tsehhi ikkagi), et seal oli üks hull, kes kõikidele kuulutas, et meie maakera sees on veel üks maakera ja et see on meie maakerast veel poole suurem…
Nimelt meie korteri magamistuba on ehitatud igati viisipäraselt tagumise toa lae alla. Postikene on all toeks, et tuba alla ei kukuks jne.
Ma ei ütle midagi – põhjamaades talvekuudel väga hea lahendus. Peaks isegi patendi võtma.
Budapestis aga on soe ja soe kisub ülespoole.
Üritasime madratsit alla visata, aga ei mahtunud, või igal juhul poleks enam üles tagasi saanud. 
🙂
Leidsime elamisest suure ventilaatori. Ühendasime seinaga ja voilaa, mulle käib paras briis kogu aeg ribidesse. Mul kuulmine lapsest saadik kehvakene olnud, seega ideaalne lahendus.
Kati muidugi õnnelik, et nii hea lahendus, aga kui selgus, et see õhkutõusev lennuk jääbki siia ainult maapealset forsaazi tegema, siis öösel tõmbas ta juhtme seinast välja… Ta nimelt kuuleb imehästi …, muide ka mõtteid 🙂
Ühel hetkel, kui silmad lahti teen, särab hommikuinime Kati mulle vastu: “Noh, hakkame nüüd turule minema!”
Ma ei saanud veel arugi, mis kell on või kus ma olen…
Palusin lisaaega ja siis varsti läksimegi turule. Kell oli 6.30.
Budapesti keskturg on tõesti lahe koht. Me oleme ju põliste tartlastena metroo fännid ja sips-niuhti olimegi kohal.
Esimesel korrusel igasuguseid juurikaid, all keldris kalasaalid, üleval toitlustusekohad.
Mina, muidugi söömata ja kohvita hakkan kohe oma joru ajama, et üks guljass kõlaks väga hästi. (Nägin üleval sellist kutsuvat reklaami 🙂 ). Kati on juurikahaige. Ta peab juurikaid kogu aeg saama ja sööma. Mulle meeldib liha ka 🙂
Turus on igasuguseid põnevaid juurikaid: aprikoosid: 2.20eur/kilo, ploomid 0.70 eur/kilo, virsikud ka poolmuidu…
Ja igal mehel silt pandud puuviljadele, et puutuda ei tohi. Kati oli väga õnnetu sellest… aga ostis siiski kõike minu seljakotti palju kaasa.
Siis läheme II korrusele, toitlustuse tasemele. Käime kõik letid läbi, alles valmistavad… paljud tunnistasid, et ei osanud meid nii vara oodata… avavad kell 9.00.
Ühe tüübi rääkisin ikka pehmeks, serveeris mulle oma käega guljašši. Pagana hea oli 🙂
Kati ei tahtnud, sõi salaja aprikoose ja pärast selgus, 2 croissanti ka 🙂
Tõime oma saagi siis korterisse ja puhkasime pisut et minna uuele avastusretkele.
Internet soovitas, et Kangelaste väljakut (Hösök tere) peab nägema. Me kohe metroosse ja paari peatuse pärast väljusime maa alt otse samusele väljakule.
Kõik varasemad madjarite valitsejad ja tundmatu sõdur väga efektselt välja pandud. Skulptuurid ja monumendid. Korra võib ära käia.
Siis sõitsime jälle metrooga Doonau alla välja. Plaan külastada Buda kindlust ja teisel jõe kaldal olevat Parlamendihoonet.
No meiega ikka juhtub vahel asju… ungari keelest ei ole võimalik aru saada, ei lugedes ega kuuldes. Peatuse nimedest samuti. Lugesin näppude peal metroo peatusi, et millises maha minna… see pidi olema viimane, liini lõpus. Eelmisel korral, ma mäletan vilgutati vagunis tulesid, et lõpp-peatus, minge nüüd ometi kõik maha.
See mind ilmselt segadusse ajaski. Ei vilgutatud. Tegelikult kõik läksid vagunist välja, ainult me Katiga istusime vapralt edasi. Rong paneb uksed kenasti kinni ja tõmbab kohalt. Ainult kuidagi loiumalt, kui muidu ja siis umbes 100 meetri pärast jääb seisma. 🙂
Me oleme võõras linnas ja maa all lõksus. Mitte et omas linnas ses situatsioonis palju parem oleks…
Ma lohutan Katit, et alles sõime ja küllap mingi aja pärast ikka keegi avastab meie puudumise jne…
Niipalju oli veel kuulda, et rongijuht lõi tugeva pauguga oma kabiini ukse kinni ja hakkas astuma…
Õnneks meie poole, lehvitas meile, naeratas ja kõndis edasi. Me ka lehvitasime….
Aga ta läks rongi teises otsas olevasse vedurisse ja sõitis rongi liini algpeatusesse. Sealsed rongiootajad olid muidugi hämmingus, kui me tahtsime kohe esimeses peatuses maha saada… 🙂
Kohvi polnud ka see seiklusterikas päev mulle võimaldanud.
Läksime siis kohvi ja Viini saia otsima (Kati jäi Viinis Viini saiast ilma ja nüüd otsime seda igalt poolt. 🙂 )
Korraga lööb südame alt soojaks, ütlen Katile, siis on kusagil Iiri pubi. Keegi mängib viiuliga Iiri muusikat ja mul põlv kohe nõrk sellest. Varsti näemegi ühte vahvat noormeest viiulit mängimas tänaval, viiulikastile oli sättinud veel Iiri lipu ja mängis nii ilusti… Tõesti läks kohe hinge.
Leidsime seal kõrval kohviku ja tegime kohviringi. Kui lõpetasin, ütlesin Katile, et tahan sellele iirlasele kohvrisse natuke raha panna.
Läheme välja ja seal ta oli, nagu hunnik õnnetust. Koli kokku pandud ja 2 mupo tegelast vormistasid talle trahvikviitungit. Nii vale oli see, ootasime, et saab poiss neist vabaks, siis lohutame ja anname kogu oma Ungari raha talle. Katil oli natuke vahetatud ja veidke (10.- euri vääringus) alles.
Pärast mõtlesime, et äkki on solvav niimoodi ja ei andnudki… Lehvitasin talle ainult ja zestidega kiitsin ja julgustasin. Sitt tunne jäi sellest. Aga ilmselt neid muusikuid kuidagi reguleeritakse linnas. Budapestis pole neid palju, aga mõnda ikka on näha olnud.
Ületasime jala jälle Doonau selle kettsilla kaudu, et minna Buda kindlusesse. Buda kindlus on kõrgel mäe otsas ja sinna tundub saavat ainult ühte teed pidi – spetsiaalne vagun viib.
Meid hakkas kiusama igasugu müügimehi, tõrjusime neid osavalt, aga kõrvu jäid paar fakti… Pakume sama raha eest kiiremat teenust, seal ootad seda vagunit järjekorras tund aega, me viime Su üles 5 minutiga, sama raha eest!
Maksime 7 eurot ja sõitsime üles elektrisõidukiga, mis võis olla vabalt auto, vabalt ka tsirkuses kasutatav auto… Sohvril oli selja peale kirjutatud “No panic…” Kati oli veidi elevil sellest…
Aga üles me saime. Vaade sealt kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ja lisaks olime ka tunnistajaks vahtkonnavahetuse tseremooniale. ÄGE!
Selle 7.- euro eest sai üles ja lisaks ka alla selle tsirkuseautoga. Katil tekkis mõte, et mis oleks, kui kasutaks omi jalgu allaminekuks… Mõeldud – tehtud. Tulime ise alla ja teel nägime inimesi, kes sama rada pidi ka üles tulid. Ja muidugi all seda tunni pikkust saba, et vaguniga üles saada.
Ma olin valmis millegi peale kihla vedama (Pole elus kordagi ühtegi kihlvedu võitnud), et kogu see mass, kes seal sabas seisab, et vaguniga üles saada, pole seal kunagi käinud. Sest teisel korral peab olema terviserike, et mitte sinna minna jala uuesti üles. Ja kokkuhoitud raha eest osta hoopis 4 kohaliku tänavatoitu – Langossi. (Aitäh Merlin soovituse eest!)
Siis käisime Ungari parlamendihoonel külas. Sisse ei saanud, tehti remonti, aga hoone on muljetavaldav. Ilmselt ka tuntuim maamärk koos Buda kindlusega Budapestis.
Tuterdasime jala täna pea 17 km.
Ilm oli pilvealune, sooja 24 kraadi, mõnus turistiilm.
Homme vara lahkume Budapestist, plaan on jõuda õhtuks Košice linna, Slovakkias.
Paneme aga edasi!
