Meie esimene hotell Chanias kannab vana-kreeka mütoloogiast tuntud merejumala, Poseidoni, nime. Hotell on väga heas asukohas, mereni ca. 50 sammu (lõpus liiva peal paljaste jalgadega teed ainult kiireid samme, sest liiv on tulipalav).
Kallas on kergelt kivine, paari meetri pärast juba liivane. Vesi selge ja soe. No nigu paradiisirannake. Ta on natuke eemal sellest vanalinna trallist, aga sinna jõudmiseks läheb jalutades ehk 10-15 minutit. Need olid nüüd head uudised hotelli kohta.
2 ööd maksavad siin koos hommikusöögiga 151 kohalikku raha. Hommikusöök oli selline lihtne, kohv ja head mahlad, valge ja hall sai, singiviil js juustuviil, tomat ja kurk, keedumuna oli ka ja muidugi kreeka jogurt, mis oli serveeritud topsikestes aukohal. Ma ütleks, et meil on selline toode ka olemas ja pakendile on siis kirjutatud Hapukoor. Väikesed soojad fetajuustu pirukad olid samuti. Kõhu saime täis ja asi korras.
Wifi parool anti kohe receptionist kaasa, see isegi logis sisse, aga mida seal pole, see on lubatud internet. Pean hakkama majarahvast tüütama, et restarte tehtaks, loodan, et sellest on abi. Eile kasutasime siis mu kaasaskantavat taskuruuterit koos Eestis levinud internetiga.
Peale restardi tegemist tekkis internet ja kiirused on 2,3 MB alla ja sama palju üles. Vanasti olid need ADSL modemid, mis selliseid imesid korraldasid, aga see oli umbes 20 aastat tagasi… Ühesõnaga majutuse WIFI peale lootes saad enamusel juhtudel kas petta või sellise kiiruse, et saadki ainult e-posti lugeda.
Aga me tulime siia puhkama ja saare välist ilu seestpoolt nautima ja ei lase ennast sellistest väikestest jamadest häirida.
Eile, kui Chania kõige kaunimasse turistilõksu – Veneetsia sadamasse jalutasime, astusime korraks ka sisse ühte büroosse mere kaldal, kes korraldab populaarsemaid ekskursioone ja autorenti siin piirkonnas. Laua taga istus kena meesterahvas (nad ongi siin sellised sõbralikud ja lahked vist enamuses, naeratavad ja lehvitavad jne), kes rääkis päris head inglise keelt. Küsime, et palju maksab rendiauto (väike) rent alates 31.07.2023 kuni 09.08.2023. 10 päeva ühesõnaga.
Onu vaatas meid nagu tulnukaid ja küsis paar korda ikka üle, et kas ikka kuulis õieti kuupäevi. Kordasin üle ja siis toksis midagi arvutisse ja ütles, et tegi oms supersooduka ka peale, suurkliendid ikkagi… Koos superkaskoga oli hind 2300 kohalikku raha (EUR-i). Ma esimese ehmatusega küsisin, et kas peale tasumist võime auto endale jätta? Siis oli ta jälle kuidagi äraseletatud näoga. Me olime juba nõutud ja ei osanud midagi öelda. Igaks juhuks küsisin, et kas päeva hind on siis 230 eurot? Ei-ei, päevahind soodustusega on 40 eurot. Siis selgus, et inglise keeles august kõlab nagu kreeka keeles ilmselt märts või midagi sellesarnast. Sealt see segadus, onu tegi nalja, et peab oma kuuldeaparaadi patareid ära vahetama. Ütlesin talle, et oleme siis kolleegid, ma just hommikul vahetasin 🙂 Temal ma tegelikult aparaati kõrvas ei näinud…
Täiskasko tähendab siin seda, et omavastutus on 400 eurot. Aga 7.- euro eest päevas saab ka ilma omavastutuseta kindlustuse.
Ja 2 juhti on vaikimisi, selle eest lisaraha ei soovita.
Aga see selleks, lubasime homme tagasi tulla. Ise mõtlseime, et kuulame veel maad.
Täna patseerime mööda Chania vanalinna ja kusagil Vana turu (Old Chania market) vastas (turg on praegu remondis) oli järgmine autorendi ettevõte. Seal jälle onu sees ja see ei osanud eriti inglise keelt. Helistas kellelegi ja leppis kokku, et selle omavastutusega täiskaskoga 460 eurot. Hakkasime välja minema, kui mainis, et sulas saab 390 euroga ka. Lubasime siis seda mõtet kaaluda… Andis mulle miski peakontori telefoninumbri ka kaasa, et saan siis talle sealt helistada.
Nüüd on vaja hakata otsuseid tegema, sest homme kirjutatakse meid siit hotellist tänavale ja meil on plaan rendiautoga edasi liikuda. Paari tunni pärast helistasin sinna antud numbrile ja seal oli jutt lühike, saatke e-mail, siis vaatame, mida pakkuda on.
Lähen siis vut-vut jälle selle eilse onu jutule, seal on toimunud onude vahetus ja uue onuga hakkame jälle märtsi kuuni autot rentima 🙂 . Sel korral saime kiiresti edasi ja selgub pisiasi, et terveks selleks perioodiks polegi anda väikest autot, vot kus lops. Oleks pidanud ikka pikemalt ette broneerima.
Praeguse kokkuleppe järgi saame klass kangema auto ja sellega sõitmine maksab siis koos omavastutuseta kaskoga 500 raha.
Loodame, et siis sujub kõik, nagu praegu soovime, aga lootsin saada siit odavamalt, kui kaugelt internetist bronnitult. Hooaja tipul, ei õnnestunud. Aga kogemus ja teadmine on ka midagi väärt.
Ma hindade üle veel ei tahaks arvamust avaldada, sest oleme Kreeka turistilõksude keskkohas. Ikka pigem kallis on see söök ja jook, isegi eestlaste jaoks. Kui astuda kõrvalisematesse kohtadesse, siis võib sama toote hind erineda oluliselt.
Näiteks siinsetes mini- ja supermarketites on külmakapi preemiumriiulid vallutanud A Le Coq’i Mohhitod, Margaritad ja midagi oli veel. Eestis maksavad tavaliselt poes 1.30 + taara. Siis peatänaval 3.90 ja kõrvaltänaval 2.90. Loodetavasti näeme homme ka külaelu ja sealseid poode, eks siis saab midagi järeldada.
Juustu valik on kesine, aga see-eest kallis. Veinipudeli saab 8.90 – 22 jne. Kati võttis mingid kohalikud maiustused ja need olid ka rahamaitselised. 🙂 Õlu maksab kõrtsis 5.- / 0.4L, poest saab pooleliitrise nelipaki 6 euroga.
Eile mul käisid neelud kohaliku tänavatoidu Gyros’e (hiiros) järele. Turistitänavalt me selliseid putkasid ei leidnudki, aga sõime õhtust Amfora hotelli ees olevas Amfora tavernas. See on selles veneetsia sadamas, terve sadama kallas on palistatud tavernadega (kõrtsidega), igal ühel on tänavale tõstetud menüüd ja rahvas uudistab neid ja siis, kohe tuleb sisseviskaja, kes oma jutuga üritab rahvast (sel kellaajal veel peaaegu tühja kõrtsi) sisse saada.
Natukese aja pärast näeme seda eelmainitud Amfora kõrtsi, mille ees on kohustuslik menüü ja selle all kohe suur plakat, et meil sisseviskaja sind ei tüüta. Kõige lõbusam selle asja juures oli fakt, et praktiliselt polnudki vabu laudu. Tohutu meeskonnatöö, kõikidel meestel olid sidepidamise riistad kõrvas (nagu suurema riigi presidendi ihukaitsjatel) ja töö käis tõesti nagu laevaköögis. Väga kiire, sujuv teenindus. Täitsa 5+ lugu. Võtsime Kreeka salati ja joogid. Saime kõhu täis ja pimedaks peaaegu koju. Lisamärkusena olgu mainitud, et kõrvallauas sõi üks paarike Gyros’t taldrikuversioonis. Nägi hea välja küll. Ma ei tea, kas sellepärast, et ma seda Gyrose praadi vaatasin või mis, aga täna kohtusime linnas sama paarikesega ja juba lehvitame ja naeratame teineteisele. Siin paksu turistide massi sees. 🙂 Maailm on mõne koha pealt ikka pisike.
Koha on üldse ilus eestikeelne sõna. Teine kord on ta kala liigi nimi, teinekord hulgilao Kaupmees slogan – Kõik ühest kohast! 🙂
Eilse postituse lõpus on pilt kohalikust veinist Retsinast. maksis turistimekas 3.90, hiljem olen euro võrra odavamalt ka näinud. Maitse on ikka natuke imelik või harjumatu. Ära me seda ei valanud 🙂
Mis on Retsina? Sellele andis sõber ChatGPT sellise vastuse:
Retsina on traditsiooniline Kreeka vein, mille ainulaadne maitseomadus tuleneb selle erilisest valmistamisviisist. Selle veini valmistamisel lisatakse fermenteerimisprotsessi käigus männivaiku, mis annab veinile tugeva aroomi ja iseloomuliku maitse.
Retsina ajalugu ulatub tagasi antiikajani, mil vaiku kasutati veinianumate hermeetiliseks sulgemiseks ja veini säilivuse parandamiseks. Kuigi männivaigu maitse oli alguses kõrvalmõju, hakkasid inimesed selle ainulaadset maitset hindama ja nii sai retsinast populaarne vein.
Retsina on üldiselt valge või roosiline vein ja seda serveeritakse tavaliselt jahutatult. Selle maitse on tugev ja võib olla mõnele inimesele omandatud maitse, kuid see sobib hästi paljude traditsiooniliste Kreeka roogadega, eriti mereandide ja kreekapäraste salatitega.
Mõned tuntumad Retsina tootjad on näiteks Kourtaki ja Gaia, kes toodavad Retsinat, mis on saanud rahvusvahelist tunnustust. Retsinat võib leida enamikust veinipoodidest või kreekapärastest restoranidest üle maailma.
Eile õhtul, kui tavernast mööda merekallast tagasi jalutasime ja seda ritsika siristamist nautisime, oli tore tõdeda, et Kreekas käiaksegi koos kogu fahmiiliga õhtuti kõrtsis. Alates rinnalapsest kuni muldvanade memmedeni. Ja kõik on koos, söövad, joovad ja ajavad valjuhäälselt jutukest. Ühes lauas oli vanaisa oma lapselapsega, vanamehel oli miski traditsiooniline jook ees, lapselapsel ka oma traditsiooniline asi ees. Ja seda oli palju näha. Inimesed peale kuuma päeva tulevad välja ja päev vist neil lähebki käima alles ühtul, alates kuuest näiteks…
Muide läbi Booking.com’i siia hotelli broneerides pead nõustuma hotelli tingimustega, üheks nendest on et pead kinni pidama öörahust päeval kell 13 – 17 .
Eile ma juba tudusin, kui Kati ärkas üles tänavalt kostva muusika ja rõõmsate kilgete peale. Inimesed naudivad ööelu ja päeval puhkavad.
Hommikul tegi Kati avalduse, et kui tahame huntidega koos elada, siis peame hakkama huntidega koos ulguma. Peame ka hakkama puhkuse ajal kreeklaste moodi elama.
Täna hommikul ärkas Kati muidugi vara ja siis sai lõpuks minu ka maast lahti. Käisime üle tee meres ujumas ja kell oli siis 6.45. Vesi on soe ja soolane. Me oleme harjunud hommikuti suplemas käima, aga meie basseini vesi on umbes 10 kraadi jahedam, kui siinne meri. Meil on basseinis jälle liiva ja kive vähem, asi seegi 🙂
Enne päevakuuma tõusmist ja peale hommikusööki käisime uuesti Veneetsia sadamas ja selle Veneetsia majaka juures ka ära. Pärast patseerisime vanalinnas ja kuna on pühapäev, siis näiteks apteegid ja paljud tavapeod kinni. Kaubanduse tänaval oli melu ikka olemas. Kui kella üheks hotelli juurde tagasi jõudsime, siis näitas kraadiklaas 31 kraadi varjus ja minul oli vist veerida järel, kui kõndisin. Higi jooksis silma ja püüdsin seda ikka kinni pühkida järjest niiskemaks muutuva pabertaskurätiga.
Lõpetuseks veel orienteerumise uudiseid. Hakkasime siis sealt Veneetsia turult minema vanalinna poole, kui näitasin Katile, et peame hoidma sinna minareti suunas. Kati kohmas midagi vastu ka ja läheme edasi. Varsti näitan Katile, et näed, jälle paistab minarett, et hoiame selle peale. Siis hakkas Kati küsima, et kus see ninarätt on, et tema ei näe midagi…
Sõber juturobot teab järgmist:
Chania, Kreeta suuruselt teine linn, on rikas mitmekesise kultuurilise ja ajaloolise pärandi poolest, mida võib näha selle arhitektuuris. Üks selline märk on ka minarettide olemasolu linnas, mis on tunnistuseks Osmannide impeeriumi mõjudest.
Chania ajaloolises vanalinnas seisavad endiselt kaks minaretti, mis on säilinud alates ajast, mil Osmannide impeerium Kreetat valitses (17. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni).
- Küçük Hassan Pasha mošee ehk Janitsaarmošee: See on kõige silmapaistvam islamiperioodi ehitis Chanias ja asub sadama ääres. Ehitatud 17. sajandil, oli see esimene mošee, mis pärast Kreetat osmanite poolt vallutamist ehitati. Minarett on lammutatud, kuid mošee enda hoone on hästi säilinud ja nüüd toimib see kunstigaleriina.
- Chalepa piirkonna minarett: See asub Chania linna Chalepa piirkonnas. Minarett on üsna heas seisukorras ja kuulub endisele Suleiman mošeepärasele koolile (kutsubic), mis ehitati 19. sajandi lõpus.
Peale nende kahe minareti olid varem Chania linnas veel teisigi, kuid need on aja jooksul lammutatud või lagunenud. Kuna minaretid on islamis kasutatavad tornid, mida kasutatakse kutsumaks inimesi palvusele, on need märgiks Kreetal pikalt kestnud osmanite valitsusajast.
Homme siis plaanime autoga edasi sõita saare läänekülje kaudu allapoole ja jõuda ilusate randade poolest kuulsasse, saare lõunapool paiknevasse Palaiochera linnakesse, loodetavasti teepeal ka huvitavaid kohti üle vaadates.
