Eile ei rääkinud, aga mõtlesin öö otsa ja tegin järelduse, et Slovakkia on nagu… edasi arenenud Valgevene. Ise ka ei tea, miks. Valgevene puhtaid tänavaid seal küll polnud, tavaline selline Euroopa riik. Palju me seal tegelikult nägime, et kohe järeldusi teha, aga… Näiteks oma äärelinna öömaja leidsime üles ilusti. Kell oli vast 16.00 ja läheme värava taha ja helistame seal miskit kellanuppu. Kui bronni tegime, siis saime vastuseks perfektses inglise keeles kirja, kuidas nad meid ootavad ja soe vastuvõtt jne…

Nüüd lugu järgmine. Keegi meile kella laskmise peale ust lahti ei tee, helistame siis neile. Keegi vastu ei võta. Siis tuleb sõnum 30 sekundi pärast: “Arrival penzion?” . Mina vastan sms-le: “Yes”

Mitte midagi ei juhtu, keegi ust ei ava, keegi SMS-le ka vastu ei kirjuta… Nigu lolliga räägi… Saadan veel sõnumi: “Can You open the door?”. Mitte miskit ei juhtu.

Ma olin bronni tehes teatanud, et jõuame alates 17.00. OK, meie viga, et liiga vara kohal. Mõtlesime, et teeme aega parajaks kusagil söömakohas. Katil isutas juustuga ravioolide järele. Mina olen Itaalia köögi fänn igast asendist. Meil on puhkus ja me oleme Euroopa südames jne.

Võtan TripAdviseri lahti ja seal on lahendus igale mu probleemile. Ainuüksi 200 meetri raadiuses on meil 3 Itaalia restorani, keskmise hindega 4 tärni. Hakkame neid avastama ja esimeses oli 2 türklase väljanägemisega tõmmut morbiidset meest, muidu kõrts tühi. Kahetsesime juba, et nii uljalt sisse marssisime. Küsime, kas ravioole pakuvad. Räägivad omavahel ja vastavad soravas slovaki keeles. Mitte mütsigi ei saanud aru ja viisakalt taganesime sealt. 

Ümbert nurga leidsime teise Itaalia restorani. Sees oli miski kambake paljaste ülakehadega tšigitte, kes seal mõnusalt õhtut veetsid. Vaatasime Katiga üksteisele otsa ja otsustasime peoga mitte ühineda. Selline Eesti 90-ndad vms.

Autoga sõites leidsime tegelikult ka õige ja sobiva Itaalia resto üles. Seal oli kõik väga hea ja kuigi teenindajad ei rääkinud inglise keelt, siis said nad midagi vähemalt aru ja söök oli väga õige ja hea.

Kui lõpuks oma ööbimisekoha onuga kokku saime, siis ta küsis, kas ma vene keeles ka räägin. Siis alles jõudsime teineteise mõistmiseni, mis lõppes sellega, et me tema katusealuses kambris, kus on 36 kraadi sooja, ei ööbi ja läheme otsime sellele mujalt mõistliku asenduse.

Bratislavast lahkusime peale hommikusööki varakult. Kohv oli paras õnnetus, kuigi teenendaja ise tegi meile käsitsi cappuccino. Kati üldse ei soovinud seda juua. Ma ikka pigistasin sisse. Naljakas piimavaht ja mingi veidra kõrvalmaitsega…

Meie eesmärk oli täna läbida ca. 230 km, külastada teel paari kohta ja siis alustada SPA protseduuridega neljatärni hotellis “Hotel SPA Heviz”.

Esimeseks maamärgiks, kuhu suunas nina keerasime, oli Neusiedli järv ja rahvuspark (wiki)

Suurim endorheiline järv Kesk-Euroopas (järv, kuhu vesi voolab, aga äravoolu pole, ainult aurustub…)
315 km2, max 1,8 m sügav. Austria suurim järv. Kuidas sellele muidu ligi saad, kui tuleb ikka Austriasse ka minna. Siin on kõik kõigele nii lähedal. Piiriületus läks nagu mujalgi, ainult kiirust veidi vähendades. Bensu hind oli siin mingi 2,08. Ilmselt veidike odavam, kui Eestis.

Käisime seal järve ääres ära. Ilusad vaated, rahvast sõitis varasel hommikutunnil (jalgratastel) sinna päris palju ja seal järve ääres on loodud infra puhkamiseks, ujumiseks jne. Kati käis jalgupidi vees ja oli rahul. Minul isutas ikka kohvi järele.

Oligi seal üks armas söömakoht, kus kelner (umbes 68 aastane) meid püüdis saksa keeles kõnetada ja saime siis kamba peale 2 cappuccinot tellitud 7 euro eest. Kõva müügimees oli ja püüdis mulle kogu aeg silma pilgutamise saatel külma õlut ka müüa, aga sel korral siiski ainult kohvi. Kohvi põhja lasi espresso masinast kahte tassi valmis, siis vahustas piima ka ära ja sellest vahukannust teelusikaga vaheldumisi kahte tassi jagas meile vahu ära. Sellist serveerimist polnud ka enne näinud. Aga kohv oli hea ja kange. Paneme aga edasi.

Järgmine selle piirkonna vaatamisväärsus on Esterházy palee (Fertõd’i asulas) (wiki)
Kutsutakse vahel ka Ungari Versailles’eks.
Pisut kulunud, aga kindlasti üle vaatamist väärt. Paleesse sisse saab ainult koos giidiga. Ungarlased ei tunnista mu meelest eriti, et me kuulume nendega samasse hõimkonda. Aga seal palees on pesa teinud miljon eesti rahvuslindu, kes muudkui lendasid pesa vahet ja ilmselt oma poegi toitsid, Pesad asuvad akende ja orvade alakülgedes ja neid on tõesti päris palju…

Kuum on ja me ostame jäätise. Oleme ju puhkusel ja jäätisemüüja räägib väga head inglise keelt. Käsitsi valmistatud jäätis ja väga hea.

Jäätis kõhus, läheme auto juurde parklasse. Seal müüakse õlgkübaraid. Ma olin Katile lubanud, et saab reisi ajal endale peene reisukübara. Siit talle ükski ei sobinud. Tore on, sõidame edasi. Korraga tee ääres müüakse aprikoose. Me ei saanud autot tihedas liiklusvoos pidama ja arendasime oma juttu edasi. Lubasin, et ta saab järgmisest kohast kübara täie aprikoose. Ta arvas, et seda on vähe. Selline suurem kübar, kuhu kõik Kati soovitud aprikoosid ära mahuksid, on mu meelest juba burka… Ühesõnaga fantaasia hakkas lendama ja aprikoose me täna enam kusagil müügis ei näinud.

Kauaoodatud sündmus oli tankimine Ungaris. Tabloo näitab hinnaks 480 HUF-i. Jaga neljasajaga. 1,2 euri. Sätime ennast ka tankima ja meie tankuris on hind 789 vms. Seega turistile hind 1,96 on nii jah. Lohutame end, et Eestis on veel pisut kallim.

Viimane peatupaik enne finaali oli Sümeg’i kindlus (wiki)
Tänapäeval on see Sümegi külastajate peamine turismimagnet.
Alates 1989. aastast on see olnud eraomanduses. See taastati suures mahus ja praegu tegutseb see turismiatraktsioonina, pakkudes üritusi ja turniire. Seda peetakse Ungari kõige paremini säilinud kindluseks.

Pildi järgi kaugelt hästi atraktiivne ja mõte sellest, et inimene päevaga sinna üles läheb, tundus ka paras ulme. Tegelikkuses päris vahva asi. Ilmselt on see nii, et nad on Rakvere linnuselt kõvasti snitti võtnud. Kah raudrüüdes ja muus sarnase ajastu riietuses tegelased pakuvad iga päev etendusi ja erinevaid vaatemänge. Ülesse sai ootamatult lihtsalt – lihtsalt panid jala jala ette ja koos teiste turistidega avastasid end ühel hetkel seal üleval. 35 soojakraadi ilmselt ka soodustasid. Kaardiga sai väravas maksta, mõned eurod. Aga vahva elamus ja alla tulles olid juba täitsa tegija. All lubasime endale ühes kohalikus restoranis Guljašš supid ja alkovabad kohalikud õlled. Supp oli ka väga mõnus ja hea.

Nüüd on jäänud ainult 30 km ja olemegi oma SPA hotellis. Ma olin korralikult kodutööd teinud ja Google mapsis meie majutuse koha ära märkinud. Nüüd oli vaja vaid see aktiveerida ja öelda, et sõida sinna. Gepsul emotsioone pole ja panigi kohe maršruudi paika. Hotelli leidsime kenasti üles ja teisel ringil leidsime endale ka parkimiskoha klientidele mõeldud autoparklas. Nad olid ilmselt kogemata parkla šlagbaumi lahti unustanud. Ja meile oli pakkumises lubatud tasuta parkimine. Nelja tärni hotell, parimal hooajal jne. Tohutu turistipiirkond ja kõik käivad siin selles kohalikus termaaljärves ennast ujutamas. Meie ka!

Läheme hotelli receptionisse ja seal on vend, kelle särgil on märk, et räägib neljas keeles. Ja väga hästi rääkis. Et me lõpuks ikka kohale jõudsime jne. Küsis passe, andsime oma ID kaardid. Vend surfab oma arvutis ja vaatab meie poolt nende endi poolt mulle saadetud kinnituskirja ja ajab mingis pudikeeles oma kolleegiga juttu. Näha on, et miski ei kalpi ja et tal on probleem. 

Küsis siis uuesti seda kinnituskirja näha. Ja siis lõpuks märkab ja seletab meile, et me oleme vale hotelli ukse taha tulnud. See oli ilus hotelll tõesti ja see fakt, et Google Maps rakendus meid siia tõi, ei pidavat veel kõrghooajal pädema… Säh sulle siis külalislahkust. Tänasime ja lahkume väärikalt hotellist. Pakikandja veab oma käru meie järel, et meie pakid sisse tuua ja siis selgitati talle, et pole mõtet. Ta oli nii kurb, aga mis teha. Alati ei lähe asjad nagu sooviksid…

Sõisime oma auto uuesti tänavale (šlagbaum oli ikka veel lahti). Hakkame otsima oma hotelli ja seal samas lähedal, kõrvaltänaval ta ongi. Läheme retseptionisse. Tüüp tunneb meid ära ja hakkab midagi vormistama. Paneb mulle ette paberi, et ma sinna kirjutaksin oma aadressi ja telefoni numbri, pärast selgus, et auto numbri. Ma ei kuule nimelt hästi. 

Siis tõuseb laua tagant püsti ja ütleb, et ta on püüdnud mulle helistada juba nädal aega… (see teeb kõhedaks)

Algus on paljutõotav igatahes. Et neil oli probleem, elektrilühis ja tulekahju ja üks hotellitiib, kus pidi olema meie luxtuba ja SPA rõõmud on kahjuks remondis ja kasutuskõlbmatu…

Et meile antakse Standard tuba ja tehakse allahindlust. Me saame kohaliku turismimagneti – Heviz’i kuumaveejärve külastada tasuta (see oli enne ka hinna sees) ja lisaks veel selle järve Wellness centrit, mis sisaldab saunasid ja jakuusisid. Mis meil ikka vaielda? Teeme ära. Ilm on kuum ja tahaks juba vette saada. Saime auto pargitud õigesse parklasse ja panime omale hommikumantlid selga ja padavai seda termaaljärve avastama.

Rahvast on palju ja järv on selliste spetsell makaronidest moodustatud rõngastel hõljujaid täis. Soovitati korraga mitte üle poole tunni vees olla.

Ungari üks tuntuimaid termaalkuurorte on Heviz´i järv. Selle külastamise näidustuste seas on esikohal reumatoloogiliste- ning luu-ja lihashaiguste ravi, samuti selgroo- ja günekoloogiliste haiguste, närvide ja liigeste põletike ja vereringe häirituse ravi.

Seltskonna koorekihi moodustavad pensionieelikud ja pisut üle keskea jõudnud (hingelt) noored inimesed. Vanuselt noori on samuti hõljumas. Meie läheme esiteks sinna Wellness keskusesse, et ennast saunas ja mullivannis lõõgastada.

Alguses oli kapiseiklus. Meil on udupeen kollane randmerihm antud hotellist, mis avab meile kõik uksed. Jõuame sinna riietevahetamise ruumi, kus on kapid, mida saab selle randmerihma abil sulgeda. Peenike värk igatahes. Topime oma hommikumantlid ja jalatsid kappi ja … kapp meie rihmaga ei sulgu. Tee või tina. Kui miski muu enam ei aita, siis tuleb lugeda kasutusjuhendit. Seda aga pole kapis. Lähen teenindajat otsima ja see ingel oskas inglise keelt. Seletas, et kõige pealt tuleb sisenenisel oma käerihm süsteemile ära tutvustada, siis annab süsteem sulle kapinumbri ja selles kapis su käepael on aktiivne vms. Saimegi käima.

Tatsame siis Wellness centrisse. Seal oli miski selline anomaalia, et teraapiatesse saime oma käepaelaga sisse, aga saunadesse mitte. Vastutav onu oli päris õnnetu, aga omas keeles midagi seletades jäi kõlama sõna – kassa…

Taganeme ja hakkame kassat otsima. Leiame miski leti, kus 4 naisterahvast igapäevast leiba teenivad. Valin kõige noorema ja küsin, kas ta räägib inglise keelt. Vastus on selline ebalev ei, aga ära ei jookse. Kuulab mu  lalina ära teemal, et me peaksime sinna saunakeskusesse ka sisse saama. Siis räägib oma kolleegidega (kõik arutavad midagi), siis üks eakam helistab kuhugi ja hakkab noogutama. Veab meid sinna väravasse, kuskaudu saunadesse saab ja kögish-mögish saunaonuga. Saunaonu lasi meid oma isikliku võtmega sauna ja tegi esialgse tutvustuse puhtas Ungari keeles. Aga me saime peaaegu kõigest aru. Kui inimene kellelgi midagi räägib, siis pidi kehakeel nagunii ca. 80% informatsioonist edasi andma. See osa töötas hästi.

Saime sauna ja saime ka sinna termaaljärve. Igati vahva kogemus.

Kuna oleme poolpansionis, saime ka hotellis õhtusöögi ja see oli ka hea. Täidetud paprika ja igasuhused juurikad kõrvale, valik oli suur ja meie ikka rahul.

Homme naudime sama SPA-d edasi ja ilmselt külastame ka Balatoni järve äärset Keszthely linnakest. Puhkame ühesõnaga…