Meie siinses hotellis on olemas hommikusöök, lisatasu (7 €) eest. Broneeringut tehes me seda igaks juhuks ei tellinud. Et vaatame kohapeal, kas ja kuidas lood on. Hommikul läheme sööma ja olime suisa esimesed, kes kohale jõudsid. Täiesti viisipärane ja korralik hommikusöök vaatas vastu. Erinevaid salateid oli pakkumises, ainult putru ei paistnud kusagil olema. Ja kohv oli hea.

Vot varahommikul oleme me tegusad. Ilm on imeline. Punu täis, läheme jala vanalinna vallutama. Rakendus näitas 2,3 km jalutust Golden Gate maamärgini. Selle taga see vanalinn ennast peidabki.
Jalutame allamäge ja Kati muudkui märkab, kuidas majade hoovides on ainult üks paks liigirikkus ja sisuliselt muud polegi. Tema seal elada ei oskaks sedasi. Pean tõe huvides tunnistama, et Kati tõesti hoiab koduaia korras ja ei salli eriti mingeid lohakusi seal. Meil on ilus kodu!

Hommikul on palju koeri oma peremehed ja -naised kõndima meelitanud ja veedavad sedasi koos meeldivalt aega. Väga populaarne on tavaline jalgratas, on ka Bolti tõukse ja samuti renditakse siin elektrilisi jalgrattaid. 

Vanalinn on sel kellaajal (08.15) meeldivalt inimtühi ja vaikne. Ärid ja vaatamisväärsused on ka ainult väljast vaadeldavad. Aga see vanalinn on tõesti väga ilus. Jalutame ja imetleme ja juba tehakse lahti ka toidukohti hommikusöögi pakkumistega jne. Elu tuleb tänavatele.

Minul muidugi kaval plaan Katiga mere äärde jalutada. Tahtsin seal Westerplatte’l ära käia. See on siis poolsaar Gdanski sadama suudmes, kus algas II Maailmasõda. Esimesed paugud ja kuupäev oli siis 01.09.1939.a. See koht on täna Poola vapruse ja vabadusvõitluse sümbol. 

Ilmselt ma varasemalt kaarti uurides sain aru, et see pole ju kuigi kaugel. Kui aru sain, et see on siiski pea 10 km jala minna, siis loobusime ja otsustasime kasutada taksoteenust. Bolt ja Bolti äpp telos lahti ja voilaa… 3,49 euri ja oledki Westerplattel.

Niipalju olime just kõrvale pannud ja tellime siis takso. Hakkan Bolti äpis trükkima sõidu aadressiks Wester… ja juba ta lahkelt pakubki seda va Westerplatte’t. Bolti takso tuleb 9 minutiga, siin on veel firma nimega – Green, kes tuleb suisa 8 minutiga kohale ja sealjuures 25% soodsam. Lihtsalt imeline. 

Mul mõtlemist ei olnud vaja pikka, kas läände suunduda või hoopis itta… Ma tellin takso ja viin Kati (pool)saarele!

8 minutit hiljem pani see takso veel oma eelmist kundet maha. 20 minutit hiljem oli ta kohal nagu 5 kopikat. Toyota Prius Plus! 21. sajand ja elektriautod. Auto nägi väljast välja nagu auto. Kui Kati tagaistmele istuma panin ja ta ukse kinni lõin, siis taipasin, et tegemist on üsna kulunud isendiga. Nii oligi. Munakiviteed (seda on Gdanskis väga palju) olid teda lihvinud ja silla puksid ei kannatanud mitte mingit kriitikat. Kella peal oli 336000 km ja nooremapoolne juht oli kogu aeg tegevuses kõige muuga, kui oma sõiduki juhtimisega. Youtubest tuli nonstop vene muusikat, sama ajal ta oma kõrvas olevate klappidega vestles kogu aeg kellegagi, telefonis kasutas mitut äppi samaaegselt, üks neist oli Bolti äpp,  mis pidi näitama talle teekonda, kuhu sõita jne.

Vaatasime küll, et nagu teises suunas pani minema, kohe esimesel kilomeetril pidi ka avariisse sattuma, kuna sõitis ette peateel liikunud autole. Aga mine sa tea, äkki sinna poolsaarele saabki autoga mingi ringiga vms. Asi hakkas huvitavaks minema. 

Korraga hakkan ma linna põliselanikuna ära tundma mulle tuttavaid maju ja ühte kitsast kohta teel, kus me eile 30 minutit tipptunnil 5 km sõitu tegime. Ja siis ootamatult meile on sõit läbi ja kunded on vabad väljuma. Küsis veel enam-vähem sedasi, et kas see on õige prügikasti grupp, mille juurde meid tõi… Olime selles suvilate rajoonis tagasi, millest eile juttu oli. 

Ringi vaadates saan aru, et siin on tõesti väljanägemine selline, nagu seal Westerplattel oli peale sakslaste esimesi pealetunge, aga siiski tundub, et mereni ja poolsaareni on veel minna. Esineme protestiga ja ta saab vene keelest väga hästi aru. Mina ka. Selgub, et ta toob siia palju turiste, kuna selles äpis on see Westerplatte mingi ühe tähelise erinevusega ka olemas ja asub just siin suvilate rajoonis. No palju õnne!

Ok, ütlen talle, et vii meid siis sinna teise kohta, kuhu me päriselt peame minema. Ta teatab, et tellimus on selleks korraks läbi ja ta seda enam pikendada ei saa. Vaja uus tellimus teha. Ok, pole suur raha, teeme! Ei saa teha, tal uus kunde nurga taga juba ootamas… 

Rain ja Kati esimeses Westerplatte peattuses 🙂

Läheme tänavale ja teeme uue tellimuse. Toyotajuht Dalia on kohe valmis meid aitama, jõuab 8 minutiga, äpis on näha, et tal veel eelmine kunde peal ja tegeleb selle kohaleviimisega. 

15 minutit hiljem on näha, et ta sõidab meie poole ja kundet enam peal ei ole. Saatis siis sõnumi, et sattus teeremondi tõttu kusagile ummikusse ja loodab peagi jõuda, ilusas poola keeles, mille äpp ka kohe eesti keelde tõlkis automaatselt.

Lõpuks ta tuli ja roolis oli mulatitar, kes rääkis inglise keeles ja püüdis meid õigesse kohta transportida. Sellest oli lõpuks abi. Saime kohale ja hakkame siis seda Westerplattet uurima. 

Kommentaari korras ütlen, et Gdanskis on tänavad ja kõnniteed üsna kehvas seisus, eriti peateelt mahakeeravad tänavad. Miks see nii on, mul teada pole.

Westerplattes käivad suured renoveerimistööd ja tehakse ka arheoloogilisi väljakaevamise töid. Seega igal pool on piiratud ligipääsuga alad ja suurt midagi tegelikult ei näe. Lihtsalt teadmine, et saime seal siiski käidud.

Kui hakkasime tagasi linna tahtma, siis mina pakun välja taas takso tellimise, aga Katil on veel ideid. Tänu temale saime hoopis liinibussiga sõita. Bussijuht teeb suitsu bussi ees ja küsime, kas ta vanalinna ka sõidab ja kuidas pileti saab jne. Pileti saab osta bussist ja maksta kaardiga. Imelihtne tegelikult. Keel on piletimüügiu apastraadil poola ja seda meil vahetada ei õnnestunud.  Pakub siis enne müüki minu arvates, et kas täispilet või sooduspilet, siis olid veel mingid valikud ja ma muudkui valisin, ilma suuremat aru saamata. Üks oli kindel, täiskasvanu pilet 75 minuti sõiduks maksis 6 PLN ehk ca. 1,5 euri. Loogiliselt kokku ca. 3 euri. Maksime ära, piletit ta meile välja ei trükkinud, lihtsalt sõitsime edasi. Pärast Kati vaatas (tema maksis) oma pangakontolt oli maha läinud  24 eurosenti. Ma ei tea, kas ma ostsin mingi koera pileti, aga võis olla ka pagasi pilet vms…

Tagasi vanalinnas otsisime üles ühe söömakoha kohe Golden Gate nimelise värava juures, mis pakkus ehtsat Poola kööki, ehk Polnische küche’t. Tahtsime ära proovida need pierogi’d. Ma võtsin oma komplekti lihaga – ca. 10 euri ja Kati tellis kodujuustu ja kartuliga – ka 10 euri. Natuke õlut ja siidrit ka. Mina jäin väga rahule, täitsa ootuspärane oli. Kati arvas, et talle oli pipart pandud enam, kui oleks soovinud, aga sõime kõik korralikult ära. Peab kindlasti veel mõnes teises kohas ka proovima, et aru saada, kas tehakse sarnaselt või on veel maitse nüansse.

Ja taas hakkas vihma sadama, lasime ennast taksol hotelli toimetada, Kati tegi veel väikese osturingi hotelli ümbritsevates ostukeskustes. 

Tänasel päeval saime umber 17000 sammu kõnnitud. Polegi paha, arvestades palju me samala ajal ühistranspordi hüvesid kasutasime.

Homme liigume edasi ja peame välja jõudma meie selle reisi kõige kaugema punktini – ma ei oska seda linna nime mitte kuidagi verbaalselt edasi anda – Szczecin. Nii lihtne ongi…