Kui vaadata inimest, siis ega silmaga nähtavaid juuri tal ei ole – järelikult kipub rändama. Mõned kohe mõtlevad sellest rändamisest oma vabadel aegadel ja teevad plaane ka. Aga kui inime plaane teeb, siis Jumal teatavasti naerab… 

Me olime oma 2018. aasta Austria-Ungari reisist nii vaimustuses, et tahtsime seda Ungari osa korrata. Eelmisel aastal hakkasime juba minema, aga uudised pajatasid, et minna ju võid, aga kas ka tagasi saad… Riigid lähevad lukku ja istud siis kusagil piiripunktis, kuni vaktsiin sinuni jõuab. Muud koledad jutud ka ja nii me siis möödunud aastal sinna Ungarisse ei läinudki. Tegime hoopis pisikese Balti mere perimeetri reisi Riiast – (peaaegu) Nidani. 

Sel aastal saab reisida, kui oled ennast vaktsineerida lasknud ja vastava QR koodiga passi endale genereerinud. Reisida saab ka ilma, aga siis peab kogu aeg olema valmis näitama ette neid 24, 48 või 72 tundi tagasi tehtud negatiivseid teste ja kogu aeg sellega jahmerdama. Nina on ikkagi tähtis organ ja sellega ei saa uisa-päisa käituda. Minu arvates. Ma ei taha, et mul ninast kogu aeg igasuguseid proove võetakse, harjumise asi, aga mulle ei meeldi.

Ja kui ma peale vaktsineerimist tasakene kuskil pimedas helendan või kiirgan, ega see mul ka tükki küljest ära ei võta :-).

Oleme Katiga mõlemad vaktsineeritud – Kati sai Pfizeri oma ja minule sai osaks Astra Zeneca. Mul polnud isegi süstimise ajal valus ega tunda midagi, hilisemast ajast rääkimata. Noorematel on kuulu järgi olnud järgmine päev natuke kehva tunne. Individuaalne värk, aga ega paremat viisi praeguseks välja mõeldud pole.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jama on sellest pandeemiast maailmas juba niigi palju olnud. Tahtsime sel aastal oma Ungari reisi ikka ära teha, aga selgub, et polegi võimalik. Vähemalt 2 nädalat tagasi polnud. Just praegu vaatasin igaks juhuks üle, täna juba saab vaktsineeritu ja läbipõdenu riiki normaalselt siseneda…

Sel aastal panime Jaanipäeval paika kuupäevad ja vaatasime, kuhu saab minna 10-20 juuli ajal.

Ungarisse ei saanud. Olime kuulnud viimasel ajal palju häid sõnumeid Horvaatias käinud inimstelt. Et ilus maa ja palju muid epiteete, et peab ikka minema. Meile on ühe reisina aastas oluline just autoga reisimise võimalus. Ja Horvaatia sinna plaani mahub.

Ja nii ongi, et täna hommikul kell 03.31 oli äratus ja 04.02 sõitsime juba välja – suund Horvaatia peale. Plaan on 10 päevaga läbi sõita 5500 km ja külastada lisaks Horvaatiale veel põgusalt Sloveenia pealinna Ljubljanat ja Slovakkia pealinna Bratislavat.

Asjad said eelmisel õhtul kokku pandud ja osalt ka autosse valmis viidud. Noh, et ainult viimane kohver hägieenitarvikutega ja laadijatega peale vastavaid protseduure kokku panna ja kaasa võtta.

Aga hirmus palav öö oli. Temperatuur vastu laupäeva Tartus öösel alla 25 kraadi ei tulnudki. Aga südaööni oli suisa üle 30 kraadi. Kati oli nutikas, läks alla, elutoa diivanile, seal oli pisut jahedam. Mina jagasin tuba tavalise ventilaatoriga. Ma vaegkuuljana (erinevalt Katist) ei lase ennast häirida ei aknast kostvast Rukkiräägu armukontserdist, kus ta oma tulevasele kaaslasele üritab oma bõliinas laulda, kuidas ta rauast kangiga kõikide maailma malmradiaatorite vastu üksi suudab astuda. Ammugi siis EU-s toodetud kultuursele ventilaatorile, kes oma pead sulnilt edasi – tagasi võngutades jagedaid vooge toas edasi liigutab.

Magama läksin kell 23.00 ja peale lõputut vähkremist jäin magama umbes kell 02.00. Ja just vahetult enne seda see ventilaator mulle teataski, et ka tema tahab Euroopat vaatama tulla ja Horvaatias ta pole kunagi käinud… Mulle plaan meeldis ja sel korral reisime kolmekesi: Kati, mina ja ventilaator Tuuleke. Meil on alguses ja lõpus mõned öömajad võetud Bookingu kaudu, kus on vaja ainult koikut, et homme hommikul vara jälle edasi liikuda. Ja seal ei pruugi olla ei venti ega konti. Aga kuumaprognoosid on üsna kurjad.

Valgas kohvi ei saanud Olerexist kell 5 hommikul. Ma oleks kohe mitu tükki võtnud, kõikidele reisijatele. Aga ei saanud. Kütust võtsime esimest korda peale Eestist lahkumist alles Leedus. Seal ka Olerexi ametlik tankla olemas ja mis peaaasi – hinnad ka head. Posti otsas bensiini A95 hind 1,21 eurot. Tangin auto rahumeeles täis ja maksmisel selgus, et midagi on valesti ja tegelikult võeti 1,33 eurot liitri eest. Tegijal ikka juhtub ja kuna seal oli jube enne mind üks ärritunud klient, kelle pärast kogu teenuse pakkumine letis sisuliselt seisis, siis ei hakanud ma ka seal oma õigust nõudma. Ikkagi odavam, kui Eestis, kahjuks. 

Leedus on üldse kütuse hindadega selline seis nagu neil oleks konkurents kütuse müüjate vahel. Eestis on igal müügiasutusel selge hinnapoliitika  – maailmaturuhind + aktsiis + maksud. Leedukad sörgivad alles sabas. Hinna erinevused on eri jaamades vist 20 senti erinevate kütuste liitri kohta. Hea on siit läbi sõites nende haavatavust ära kasutada…

Mida veel avapäeva kohta öelda. Inimesed reisivad, näha on erinevate maade autonumbreid. Eesti omasid näeb ka päris palju.

Tänane reisi pikkus oli ca. 1200 km. Peatume Chestochowa linnas. Kati sõitis alguses pool maad ja siis magas natuke, kui mina Mariampulest koos Varssaviga mööda sõitsin ja siis tuli tagasi rooli. Mina autos magada ei oska. Roolis vahel on ilminguid olnud, aga kõrvalistmel ei oska. Peale Varssavit läks Kati jälle rooli ja seda kuni võiduka lõpuni. Ei saa masin inimese vastu. Teist nii “hullu” läbisõidu päeva plaanis enam pole.

Kati sai tuttavaks adapteeruva kiirushoidikuga ja peale esimesi ehmatusi ütles ta lause: “Nii hea asi, istun roolis ja midagi ei tee” Tõesti mõnus abivahend nii kiirteel, kui linnas ja ummikutes…

Poolas teenindajad, kellega õnnestus suhelda, inglise keeles rääkida ei taha, vanemad inimesed tönkavad vene keelt. Eesti keelt ei proovinud, aga ilmselt on ka sellega pahasti. Suur rahvas, nad ei vajagi muude keelte oskust.

Ja mis põhiline üllatus. Päev oli kuum nagu Eestis. Õhtul kukkus siin temperatuud 22 kraadi peale ja reisisell Tuuleke jäi sel korral autosse vaadet tagaaknast imetlema.

Homme läheme teele jälle hommikul vara, et jõuda 850 km kaugusele Ljubljana linnakesse.