Sina, inimeseloom, pead oma hinge eest hoolt kandma! Need Lutsu Kevade raamatu köstri sõnad tulid täna miskipärast meelde, kui me otsustasime, et oleme siin templites juba käinud küll.
Alates tänasest kanname veidike hoolt ka oma ihu eest. Toots võiks nüüd küsida lootusrikka naeratusega, et mis see siis nüüd on? Aga see on see, et otsustasime tõsta oma kehalist aktiivsust 2 korda, ehk siis ühe massaaži asemel teeme iga päev 2 massaaži – hommikul ülekere õli- või taimassaaž ja õhtul veel tunnine jalamassaaž. 🙂
Olime seni üsna seda meelt, et meil on oma lemmikkoht olemas. Eile õhtul saime seal imelise jalamassaaži. Täna hommikul mõtlesime külastada kohe meie maja kõrval olevat massaažisalongi, kus pealegi töötavad pimedad massasistid. Lihtsalt kogemuse saamiseks. Polnud pimedatega enne kokku puutunud.
Läheme salongi ja seal (nägija) tütarlaps peale teenuse valimist lasi meil pildi järgi valida endale pimeda terapeudi. Valisime õlimassaaži ja oma terapeudid ära. Tütarlaps juhatas meid tagaruumidesse, näitas kohad kätte ja siis ootasime oma terapeute.
Polnud üldsegi paha. Käte abil fikseerisid oma asukoha meie suhtes ja õlipudeli panid ka oma kindlasse kohta (minu puhul näiteks mu jalgade vahele) ja läks lahti. Katit mudis naisterahvas ja mina valisin meesterahva, et sel vast on enam jõudu.
Mäletan, et 2 aastat tagasi, kui tegime Tai massaaži, siis trehvas mulle üks pisike ja sitke tai vanamees terapeudiks. Alguses silitamise faasis oli asi korras, aga kui oli vaja mind väänama hakata, siis… Ise ka naeris, kui üritas mul kätt seljataha käänata, aga ei olnud masside erinevuse tõttu tal see lihtne…
Jõu puudust mehel täna polnud ja tegid oma töö väga hästi ära. Kui oli vaja keerata, siis minu terapeut täitsa heas inglise keeles andis sellest teada. Ja huvitava faktina veel see, et kuna nad kella ei näe seinal, nagu tavaliselt nähakse, siis neil oli vaikse häälega kell taskus, mis neile iga natukese aja tagant infot andis.
Kere muditud ja õline, läksime linna peale kõndima. Täna oli hästi soe ja mere ääres tuuline ilm.
Rääkisime Katiga oma massaaži mõtteid hiljem edasi ja siis meenus, et 2 aastat tagasi käisime ühes nurgatagusemas kohas mitmeid kordi järjest ja seal olime väga rahul tehtuga.
Mõeldud-tehtud-Buddhaga kooskõlastatud, läksime ja otsisime selle vana koha üles. See pole üldsegi nii glamuurne koht ega midagi, aga võtsid meid seal kenasti vastu ja tellisime jalamassaaži. Tagantjärele öeldes – ma kas magasin või närisin huuli, vaheldumisi. Küll ajas igasuguseid punkte taga ja tegi oma puupulgaga (mille ta peitis riide sisse) mulle sõitu talla all… Tavaliselt käib jalamassaaži lõppu kerge õla ja kaela massaaž ka… Meil tehti veel käed ja ülaselg ka üle. Ja jälle leidis need sooned üles, mis on trammis ja kinni ja vabastas neid, nagu oleks viimne päev käes.
Tulid meelde armsa õpetaja Marju sõnad, kes kunagi ütles restoranis käimise kohta, et “Lased restoranis ennast oma raha eest solvata…” Kontekst on küll teine, aga lugu tuli miskipärast meelde.
Kas me peaksime siis käima seal, kus on ilusad tugitoolid ja silitatakse hästi, aga kasu on väiksem? Praegune tarkus ütleb, et tahame nüüd nende valu tegijate juures oma kaks masohhistlikku sutsu päevas kätte saada.
Paistab siis, kuidas läheb sellega…
Kõndisime 15000 sammu ja läbisime ca. 11 km…
