Me oleme Katiga mõlemad hullud süsteemi-inimesed, kui midagi tegema hakkame. Vähemalt mingis faasis… kui meelde tuleb ja väga väsinud ka pole. Nii ka tänane päev nägi ette, et me külastame meist mitte kaugel asuvat Grand Palace (wiki link), siis Wat Pho’d (wiki link) ja lõpuks veel Wat Aruni (wiki link) templit. Ennelõunal. Ja siis puhkame ja õhtu poole läheme vaatame siin meie lähedal tänaval sumisevat õhtu- ja ööelu.
Eile juba käisime, päeval on see tänav nagu eimidagierilist tänav, aga kui pimeks läheb, siis hoia ja imesta ainult. Pattaya Walking Street on veel kirjum, seal on ikka kõik kellad ja viled tänaval näha. Siin oli palju noori, turiste, vali muusika, baarid, tänavatoidud, söögikohad ja üks hirmus trügimine ja melu.
Kõike võis teha, absoluutselt kõike võis teha… Üllatav oli see, et ainus, mida ei tohtinud teha oli sitikate müüjate pildistamine. Tähendab võis sedagi, aga neil oli paberil hind, et pildistamine ja filmimine maksab 10 bahti (0.25€). Eks nemad peavad ka elama, kuna neid sitikaid ja tarakane ma ostmas väga kedagi ei näinud.
Täna siis oleme tublimad, läheme kohe plaani pidi oma templeid vaatama. Ja nigu hotellist välja saime, võttis Buddha kohe juhtimise enda peale. Natuke lasi meil lohutuseks ikka kõndida selles suunas, kuhu me ise tahtsime minna. Siis hakkas ta meiega rääkima, võttes ise ühe vana pensionieelse proffessori kuju. Ta kõnetas meid viisakalt ja teatas, et praegu on Grand Palace või Wat Pho turistidele suletud, kuna on suur püha (Head Eesti vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva!) ja tailased palvetavad. Aga tunni aja pärast peaks juba sisse saama. Rääkis veel, et me uskuma jääksime, et on seal lähedal asuvas ülikoolis professor ja läheb varsti pensionile. Traditsioonilisele küsimusele, kus me pärit oleme, teadis Eestit ja kohe laia naeruga teatas, et “Football”. Ma ei saanudki aru, kas ta oli ka hiljutist Hispaanlaste mängu näinud või hoiab muidu vabal ajal mõnele Eesti mansale pöialt. 🙂
Aega tal oli ja siis sellise salapärase naeratusega küsis, et kas me teame, et täna on päev, kus saab odavalt paadiga sõita. Turistid seda muidugi ei tea, aga tema meile ikka seletaks selle loo ka ära. Me ei jõudnud veel suurt reageerida, kui juba nurga tagant ilmus TUK-TUK ja selle juhiga nad rääkisid ja see oli väga mõistev mees. Küsis 20 bahti, et viib meid sadamasse ja siis veel aitab paati ka ja lubas seal korraldada, et saame kõik soodsalt ja puha. Kust nad selle välja mõtlesid, et meil just seda kõige soodsamat vaja on, aga mine tea. Rääkis korduvalt, et on pensionile jäämas ja raha vähe ja et turiste kooritakse igal pool. Ainuüksi pudeli coca avamise eest küsivat nad raha jne.
Allolevas filmis on mõned lõigud sellest, mis sellele kõigele järgnes.
Õhtul postitame edasi…
