Hommik algas kell 6, poola aja järgi. Kati on varajane ärkaja. Meil täna pikk teekond ees (ca. 870 km). Aega pole raisata.
Mõeldud – tehtud. Püksid jalga ja kikud korda, habe jäi ajamata. Ega seal öömajas enam väga olla ei tahtnud ka. Nagu öeldud, oli öömaja odav ja lihtne – 24 eurot. Czestochowa linnakeses Varssavist ca. 200 km allapoole. Bronni ajal mõtlesime, et vajame seda vaid öiseks magamiseks ja midagi pikemat seal nagunii ei tee…
Lubatud internet meie sealviibimise ajal ei töötanud,
Lauake, millel ma eilse reisikirja kokku panin oli selline vastsündinud vasika moodi asi: 4 jalga olid – täpselt nagu sellisel vasikal, kogu aeg on mõni nõrk ja kõik vänderdavad ja kõiguvad, ja mitte vähe. Kusjuures ma olen praegu veel heatahtlik…
Olen näinud FB-s trende, kus inimesed panevad omale terrassimööblit kokku euroalustest, siis puhverdavad selle ära – odav ning hea. Meie mõlemad voodid olid sellised. Alguses arvasime, et imelik, et nii madalad voodid, alles pärast saime aru, et meistrid olid kokku hoidnud ja ainult 2 kihti euroaluseid voodi tegemiseks kasutanud. Katil veel vedas, tal oli miski toigas ka selja koha peal madalalt välja turritanud.
Aga hea asi oli jällegi see, et oli aken ja see oli lahti, sest muidu kuuma tõttu ei saa. Tol öösel see linnaosa pidas vist oma piirkonna kohvikute päevi koos mootorratturite harjutustega Jõgeva TREFF-i kokkutulekuks. Ühesõnaga – vaatamata oma väsinud olekule olin valmis vabatahtlikult lahkuma.
Meie plaan nägi täna ette jõuda Sloveenija pealinna Ljubljanasse. Kati läks rooli ja mina hakkasin teekonda uurima. Ja läheb see tee meil ju Viinist vahetult mööda. Järelikult tuleb lõunale minna. Lasime Wazel ennast juhatada kohe üsna kesklinna. Pargime ära ja hakkame Traffikaid otsima (need on sigareti ja ajalehti müüvad kibuskid, kellele on pandud kohustus müüa ka autodele parkimise pileteid.)
Kolm aastat tagasi, kui Viinis käisime, sai autot niimoodi pargitud. Kusjuures jama on veel selles, et sa pead iga 2 tunni tagant uue pileti panema auto armatuurlauale. Tahtsime tol korral metrooga minna linna avastama, aga nõme süsteem ei luba ametlikult üle 2 tunni eemal olla. Kui õieti praegu mäletan, siis vist ikkagi tegime lolli turisti näo pähe ja panime oma autosse vist 3 piletit – 6 tunni jagu… Vist ei saanud tol korral trahvi.
Aga täna siis see lugu, et on pühapäev ja parkimine prii! Panime oma auto kohe kõige ilusama maja ette, mis leidsime ja trampisime klaverihelide peale kohvikusse sööma. Oligi selline kelmikas plaan süüa spontaanselt Viinis Viini snitslit. Mul oli muidugi veel parem plaan, aga Kati tegi selle maha… Oleks lasknud selle Viini snitsli meile kaasa pakkida, siis veel Viini saiad ostnud, siis oleks üle sinise Doonau sõitnud Viini metsadesse ja seal siis seda kõike konsumeerinud Viini valsside saatel… Ehh romantika, aga ei õnnestunud sel korral.
Aga kohvikus oli ikka ilus küll. Lihtne ja ilmselt kõik kohalikud sõid ja jõid ja ajasid juttu. Klaverimängija repertuaar oli klassikalisest kohvikumuusikast Frank Sinatra, Beatlite ja filmimuusikani välja. Väga uhke elamus. Ettekandja pani alguses meie ette mingi saksakeelse tervise deklaratsiooni. Panime oma nimed peale ja allkirjad ka alla. Sobis küll, naeratas…
Muide, seni pole ükski ametnik või piirivalvur meie ühtegi dokumenti näha soovinud…
Tead ju küll, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Sõitsime sinna Viini ja mina muidugi arendan mõtet, et kiirteed on enesest toredad asjad, et saab kiirelt edasi ja head teed. Aga üle nende plekist mürapiirete paistab tegelik elu – külad, mäed ja muud rajatised. Hea, kui mõnda neist märkad vaadata kaugelt. Ma olen tihe kaardirakenduse Waze kasutaja ja ta on üldjuhul ka üsna osav kohale juhtija. Ta on ka iseõppiv ja omaniku vajadustega kohaneja. Kuulis kuramus ära, et mul on neelud külaelu järele. Mina muidugi ise roolis ja ähmis selle suurlinna liiklusega, usaldan teda, nagu oma parimat sõpra. Nii läkski ja saime põllule ja külavahele ja kehvade teede peale. Kati oli päev varem unistavalt rääkinud päevalillepõldudest, mis laiuvad nagu vene kroonus kraavi kaevamisegagi oli, et “alates siit, kuni lõunani” 🙂
Leidsime ka päevalille põllud üles. Ole alati oma soovidega ettevaatlik!
Mis on selle loo moraal? Kas saab veel edaspidi Waze rakendust usaldada? Usun, et saab ikka. Lihtsalt tuleb pisikest kirja ka lugeda. Kui ma talle Viinis ütlesin, et nüüd läheme Ljubljanasse, siis ta tegelikult küsis, kas mul on olemas vajalikud kiirteede vinjetid (kiirteede maksude piletid). Ma ei pidanud vajalikuks sel hetkel neid sisestama hakata ja siis tark masin arvas, et soovin kiirtee asemel külavahedes sõita…
Ostsime Tsehhi teedele 10 päevase vinjeti, mis maksis 18 eurot ja Sloveeniasse 7 päevase hinnaga 15 eurot. Kusagilt lugesin, et Austrias alla 3,5 tonnised autod ei pea neid ostma. Loodan, et lugesin õieti. (Aitäh Kirkele kommentaari eest, tegelikult peab küll!!!)
Internetist ka kasulikku infot. Mul on Tele2 pakett, kus baltikumis ja põhjamaadel on 30GB mahtu ja muus Euroopas 10GB. Peatuspaigad kõik lubavad küll tasuta WiFit, aga oma senise kogemuse pealt varasematest aastatest tean, et see on üldjuhul soovmõtlemine. Sellele loota ei saa. Läksin siis Tele2 kontorisse ja rentisin sealt taskuruuteri (10 senti / päev) ja piiramatu kiiruse ja mahuga EU-s töötava SIM kaardi (65 eurot / kuus, ehk ca. 2 eurot päev) Hinnad on päevapõhised. Kasutan neid ainult 11 päeva (reisi ajal) ja maksab see lõbu kokku ca. 25 euri. Ja töötab suurepäraselt. Autos kuulame kogu aeg Elmari raadiot, see on Kati lemmikraadio ja levib tänu taskuruuterile siinmail väga hästi.
Kiirusepiirangutest maanteedel kinni keegi eriti ei pea ja ma isegi ei oska ette kujutada, mis saaks, kui keegi kohe tõesti üritaks nende järgi sõita. Enamus siiski ainult ca. 20 km kiiremini kui lubatud, aga iga kümnes liikleja usub siin, et ta ajas hommikul garaazist lennuki välja.
Seni on peale Eesti igal pool maskikandmine poodides, siseruumides jne kohustuslik. Teine kohustulik element tundub olema, et nina peab maskist väljas olema… 🙂
Kuni Viinini läks tee kogu aeg kerges tõusus. Selline kraad või kolm, kogu aeg. Täitsa huvitav oli jälgida. Poolast alates. Peale Viini on lihtsalt imeline Alpimägede karusell ja teed ja tunnelid. Väga ilus ja võimas maastik. Ja kui jõudsime Sloveeniasse, siis sain ma aru, kuskohast tuleb sõna “lamemaalane” tegelikult. Sedasi võib näiteks mõelda Sloveenlane peale baltikumi külastust meie inimestest… 🙂
Ja päeva naelaks veel Ljubljana õhtusöök. Kuna jõudsime siia pühapäeval, siis põhimõtteliselt on poed kinni. Mõned pizzakohad töötasid ja bensukad ka. Tellime ühes kohas endale kebabi pizza ja õlled. Õlled toodi lauda, aga pizza asemel tuleb õnnetu kelner ja üsna heas inglise keeles teatab, et kebabi liha on otsas. Valime siis midagi asenduseks, aga Kati ei söö seeni ja seal oli neid paljudes sees. Tegin ettepaneku, et kuna on õhtune aeg juba ja arusaadav, siis las kokk paneb oma jääkidest ise mingi “Chef special”-i kokku. Saame hakkama. Olime tellinud kahe peale kõige suurema (40 cm läbimõõduga) pizza, et jagame seda õelikult 🙂 omavahel. Varsti toodi lauda 2 x 30 cm pizzad, vabandati südamlikult, et nii juhtus jne. Koguseliselt oli ilmselgelt palju ja palusime varsti endale see karbiga kaasa panna ja palun ka arvet.
Arvel olid ainult joogid (kolm õlut – 7.60). Vabandati ette ja taha ja keelduti pizza eest raha võtmast. Pizza oli muide täitsa hea.
Jätsime heale kelnerile siis puuduvas vääringus jootraha.
Homme peame plaani kohaselt jõudma Horvaatiasse, Umagi linna, kust plaanime hakata perimeetrit pidi mööda Aadria mere kallast allapoole sõitma. Pildid lisan ka homme, praegu on toss väljas… 🙂
