Meil on Palaiochora linnakeses öömaja kaheks ööks. See on selline pisike, ca. 2300 püsielanikuga ja umbes Elva suuruse pindalaga ilus ja sõbralik linnake. Valisime selle koha, et siit siis need Kreeta saare edela nurga tähtsamad asjad üle vaadata.
Ülearu raske see pole, kuigi täna vahepeal läks pisut lappama küll. Aga kõigest järgemööda.
Kati on meil hommikuinimene, mitte ainult siin reisil, vaid kogu aeg. Mis ta siis oligi – ööbik. Mina olen vastupidi – pigem õhtul tegusam – järelikult öökull. Kes lõunasöögi ajal tegija, see siis lõoke jne. Kati pani juba enne kuut minema ja käis poolsaare tipus ära. Mägiteed ja kitsed, laagripaigad ja uhked vaated ja loomulikult kassid. Käis läbi pea 9 kilomeetrit. Ise ütles tagasitulles, et valmistub Samaaria kuru vallutamiseks.
Ise ta on ülirahul ja õnnelik, täna käisime poes ja ostsime kassidele koti krõbinaid. Lubas veel liitri vett ka hommikul kaasa võtta (õnneks kraanivett 🙂 ) ja läheb uuesti tuurile, kasse söötma. Kitsedele pole aga midagi anda. No teeb siis pai ja sügab sarvevahelt.
Majutus meile hommikusööki ei paku ja peame ise söögi üles leidma. Oleme siit avastanud mingid Cappuccino jääkohvi purgid 250 ml. Päris head ja külmikust võttes maitsvad. Täna siis alustasime päeva nendega ja hävitasime ära ka eelmisest päevast jäänud juustulõigud. Kohe Palaiochora linna sadama alguses on selline kombo, saia ja pirukapood koos tavernaga. Paistab perebusiness olema. Aga taas imehead toidud ja teenindus viimatse peal. Sõime siis seal salati koos korraliku Cappuccinoga.
Meil oli täna plaanis sõita 50 kilomeetrit sinna ja siis pärast samapalju tagasi. Tahtsime ära käia Elafonisi roosa liivaga rannas, teele jäi ka Chrysoskalitissa klooster.
Esimene katse kohale jõuda ebaõnnestus kohe meie linna piiri lähedal. Google maps pakub kahte teed pidi minekut. Esimene oli veidike kõrgemalt ja teine kuidagi veidike otsemalt. Ma muidugi valisin selle, kune eilne seiklus nende kõrgemate teedega oli veel meeles. Paneme aga minema ja üsna pea näitab, et me peame minema teele, mis on üleni auklik ja läheb enamvähem 60 kraadise nurgaga üles. Tee ise oli kaetud sellise keskmise suurusega kividega ja no üleüldse ei kõlanud usaldusväärsena. Püüdsin Gepsule uusi mõtteid anda sõites ümberringi sealsetel tänavatel, aga ei midagi, tema suunab ikka sinna (tagantjärele saime aru, et ta oli lihtsalt hangunud ja seda seepärast, et ei saanud enam netti kätte. Siin on kõrged mäed ja selle eeslinna rajooni elanikud peavad valima, keda oma internetipartneriks soovivad.)
Valisime siis teise variandi ja kõiks sujus ilusti. Tee oli hea ja vaated lihtsalt võrratud. Kati püüdis neid oma telefoniga kinni püüda, aga seal jääb alati midagi puudu. Silmaga vaatad ja isegi kolmanadal päeval imestad, kuidas see loodus, lähemad mäed, lähedal mäed ja kaugemad mäed ja vahel ka merevaade loob mustreid. Silmaga näed ja oled vaimustuses, pildile jääb ikkagi ainult 2D vaade ja seda kahjuks ei oska fotoga edasi anda. Kui pole käinud, pead ikka ise tulema uudistama. Meie küll soovitame!
No ja muidugi need serpentiinid. Need pole ehk nii uhked, kui Itaalias vms. Teed on kohati sellised väsinud siin piirkonnas. On ka hullemaid lõike. Aga sõidetavad. Täna tabas mind mõte, et Kreetal autot ostes pead üle vaatama rooli ja roolisüsteemi, pidurisüsteemi, siduri pead ilmselt uue panema ja käigukastis I ja II käigu hammasrattad ja võllid samuti. Viiendat käiku eile sirge peal oli korraks vaja, täna üle neljanda käigu ei ulatunud. Valdavalt I, II ja harva ka laskudes III käik. Ilmselt on meie limusiinile paigaldatud ka üsna lahja mootor ja see seda põhjustabki.
Sinna ja tagasi kokku oli ca. 100 km. Arvestuslikult kulus 1 km võrra edasiliikumiseks 100 sekundit. Ehk paljas sõiduaeg 100 km läbimiseks ca. 2,78 tundi, ehk 167 minutit. Ehk siis miski 30 km/ tunnis. Tartust Tallinna saaks selle valemi järgi umbes 5 tunniga. Meile jäi kord ette ka turismibuss ja sellel oli ikka päris keeruline selles serpentiinide rägastikus sõita. Ja teine hea uudis on see, et sellel teel magama jääda pole võimalik. Kogu tähelepanu on juhtimisel 😉
Chrysoskalitissa klooster on 17. sajandist pärit ida-õigeusu kristlik klooster, mis asub Kreekas Kreeta saare edelarannikul. See on ehitatud kaljudele 35 meetri kõrgusel veepinnast ja sealt avaneb vaade Liibüa merele.
Klooster on tänapäeval kohandatgud folkloori- ja ajaloo muuseumiks, avatud on ka kirik. Annetasime ja Kati pani küünlaid. Pilet maksis 2,5 eurot. Vaade merele on sealt väga uhke.
Tee ääres on üsna palju kibuskeid, kust saab osta: oliiviõli, mett, rakit, oliiviõlist ja meest tehtud kehakreeme, maitsestatud rakit ja ürtidega tuunitud oliiviõli. Kati investeeris ja ostis kehakreeme, mina panin natuke vahendeid Raki’sse. Õli oli hinnaga 13.-/liiter ja selle hinnaga saab ka Tartu turult Itaallase käest osta.
Nüüd siis päeva põhilise seikluse juurde, millest võib kasu olla ka Sulle, kui sattud Elefonissi rannale autoga tulema.
Esiteks, mingil müstilisel põhjusel käib seal palju inimesi. Rand on tõesti imeilus, vesi soe ja selge ja liivas roosad viirud jne. Kutsutakse roosa liivaga rannaks. Juturoboti selgitus on selline:
Roosa värvus tuleneb purustatud korallidest, kestadest ja mikroskoopilistest mereorganismidest nagu Foraminifera, mis on väikesed merepõhjas elavad organismid, kelle kestad on punakas-roosad.
Liiv võib muutuda eriti roosaks, kui purustatud korallid, kestad ja mereorganismid segunevad ookeani valge liivaga. Kuigi see roosa värvus on kõige märgatavam päikese käes, võib see erinevatel aegadel ja erinevates tingimustes olla vähem märgatav.
Jõuame sinna Elafonissi ranna lähedale autoga ja sõitjaid oli ikka päris palju. Mingi kilomeeter enne lõpliku kohalejõudmist astub ennast seal üsna pruuniks päevitanud mees teele ette ja hakkab suunama oma parklasse. Lasen akna alla ja küsin, et miks edasi sõita ei või. Tema vastab, et rahvast on nii palju, et seal enam parkida ei saa. Ainus võimalus on veel siin. Maksab 5 raha. Natuke varem märkasime, et teeveeres olid autod pargitud. Allusime diktatuurile ja parkisime oma limusiini nende maadele 5. euro eest. Aimad juba halba, jah? 🙂
Nii oligi. Võtsime oma ujukad, rätid, veed jne, kilekotiga kaasa ja panime minema vee suunas. Eriti nukker oli tagantjärgi tarkusena vaadata lastega inimesi ja samuti vanureid. Lastega mere äärde minek pole ju miski walk in the park. Rõngad, kärud, vankrid, söögid jne kõik kaasa ja siis pea 2 km pikkusele jalutuskäigule 33 kraadise seniidist lauspähe paistva päikese all me elame, üksmeel on meil…
Meie samuti vantsime edasi ja seal veel parklaid ja kõigil on vabu kohti viieka eest. Kirsiks tordil oli muidugi fakt, et ka viimases parklas oli piisavalt vabu kohti… Ära usu kedagi, sõid uhkelt lõpuni ja siis paistab. Meie nõuanne.
Sinnaminek oli veel lootusrikas, ikkagi vee poole. Meres ja mere kaldal puhus paras tuuleke ja oli väga mõnus olla. Nagu tagasi hakkasime tulema, tuul vaibus ja taas higi voolab igast rakust, aga ees on veel 1,5 km pikkune mäkketõus kuldse päikese all me elame…
Kokkuvõte: rand on iseenesest äge, kuigi riietevahetamise putkasid on nagu Emajõe ujulas, mina nägin nelja. Järjekorrad olid sinna pikad. Aga ikkagi tasub seal kord ära käia. Päeva jagu seiklusi ja millised mälestused.
Paha poole peale saab kanda ka seda, et ei ole rannas (vähemalt ma ei leidnud) töötavat magevee dušši. Vesi on mõnusalt soolane ja mind kandis ilma igasuguse pingutuseta pinnal, teisi üritajaid samuti.
Tagasiteel ütlesin Katile, et ma olen rahul, et olen siin ära käinud, aga ma ei usu, et ma siia enam sellistel tingimustel vabatahtlikult tagasi tulen… Just siia randa, on palju ilusaid randu saarel igal pool, Ok, see on tõesti looduslikult ikka paras pärl, aga lihtsaks seda külastust ei tehta…
Kui tagasi läksime ja hakkasime nende meie vereimejate parkla väravast sisse minema, siis see pruun sisseviskaja muudkui veenis järjekordset seltskonda. Kati pani oma żestikulatsiooni võime tööle ja tüübi selja taga näitas kätega, et minge edasi, ärge uskuge ja need vanemad inimesed seal autos ilmselt said siiski lähema parkimise koha sama raha eest.
Tagasiteel käisime poes ja ostsime külma vett ja sossa-soolat, patustasime ühesõnaga, Kati veel lisaks jäätisega 🙂 Nii kuum oli ja meie vesi sisuliselt valmistus keema minema, et hädasti oli vaja jahutust-lohutust.
Coca kõhus ja elu lill ja korraga ristmik, kus mõlemad harud viivad meie tänasesse kodulinna. Mul mõtlemist ei olnud vaja pikka, kas läände suunduda või hoopis itta, l’l buy the ship and sail around the world.
Loomuliku ande pealt sai valitud muidugi see vale tee, mis oli küll lühem, aga ainult kilomeeter, aga tee seisukord oli kehvakene. Aga koju me saime ja ka see oli kogemus. Ega seal midagi ekstreemset polnud, lihtsalt kitsam ja keegi ei sõitnud peale meie 🙂
Apartmenti jõudes selgus, et me olime natuke liiga punased. Meil on selline krunt all, et see pole võimlik. Aga ikka on. Nüüd lakume haavu ja Kati määris mu kokku selle teepealt ostetud mee ja oliiviõli seguga, mis värskendab, noorendab ja niisutab nahka. Kui sööma läksime, siis mulle tundus, et ma lõhnan nagu see vana tõrvatud suusk. Mäletate küll. 🙂 Kati oli samasugune, suusapaar käis siis söömas ja kõik sujus tegelikult kenasti. Isegi Rakit anti söömaaja lõpus 🙂
Homme liigume edasi Rethymno linnakesse, see asub taas põhjarannikul, üsna saare keskel.
Aga tahame soovitada meie praegust majutuskohta siin, Palaiochora linnakeses nendele, kellel siiapoole plaanis tulla.
Bookingu link: Soula Apartments & Studios
Tegemist on hea asukohaga, ilusa, avara ja mitmetoalise korteriga. Pererahvas saab inglise keelega hakkama. Peatuspaigana üsna hea ja mõnus koht, meile sobis ja meeldis.
Kahjuks on siin üks probleem ja see on WiFi. Tegelikult ei levi siin liiga hästi ka Telia. Seetõttu ma pilditöötlust ja postitusele lisamist eriti teha ei saagi. Loodame paremale homsele selles osas…
Panen siia viite Google pildiotsingule, siin on ikka häid pilte: Elafonissi rand
Homme siis taas põhjarannikul kohtume!
