Kasse on Kreeta saarel palju ja neid on igal pool. Suur osa neist tunduvad olema ühiskondlikud tegelased, kellel lastakse rahus toimetada, pannakse vett ja süüa igale poole ja söödetakse tavernides kundede poolt kõht täis. Öeldakse, et vahet pole, mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüab. Täna oleme selles hakanud pisut nagu kahtlema. Milles siis asi?
Päev algas ilusti, Kati ärkas vara ja pani padavai jalutama, et päikesetõusu tervitada. Kõndis alguses üsna üksi, siis hakkas peale päikesetõusu üksikuid inimesi vastu tulema, kõigil neil omavahel selline vandeseltslaslik nägu peas, naeratus suul ja ütlevad muudkui teineteisele tervitussõnu.
Kati sõnul oli päikese tõus üle horisondipiiri kiirem, kui Eestis. Ma ei usu, et see päris tõsi on, sest mere kaldal päisesetõusu vaadata on muidugi tore, aga kodus üle majade katuste ja läbi puuvõrade on segadus kiiruse osas lihtne tekkima. Aga mine sa tea, lõunas läheb äkitselt pimedaks ka, siin on kell 20.30 veel päevane aeg, aga kell 21.00 on juba täielik pimedus.
Eile õhtustasime Ela trahteris Chania vanalinnas ja see oli jälle parim söök ja parim teenindus. Lihtsalt ilus ja maitsev oli vaadata ja seda kõike kogeda. Arve oli 37,50 euri ja koos arvega toodi veel pudel Raki’t – 50ml ja arbuusi tükid taldrikul, et neid siis Rakile järele saata. Elu on lill. 🙂
Mina ärkasin peale seitset ja teen hotelli rõduukse lahti ja mis ma näen? Ma olen Kreeta saarel hotellis ja vaatan oma hotelli neljanda korruse terrassilt merele ja näen seal Kreeta saart. Nagu Vahva sõdur Sveiki raamatus kirjeldati stseeni hullumajast, kuhu Sveik temast sõltumatute asjaolude tõttu sattus ja kus üks patsient seletas, et maakera sees on veel teinegi maakera, kusjuures see teine on veel palju suurem… Ja siia ei puutu üldse see, kus Kati aegajalt käib ja kuskohast teda suiti vahel reisile lubatakse 🙂
Täna on siis suur päev, me saame kätte oma B kategooria rendiauto. (or similar 🙂 nagu onu Andres väga tabavalt mainis). Sellega hakkame järgmised 10 päeva Kreetat avastama. Eilses postituses on detailid kirjas…
Läheme kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta ja vormistame dokumendid. Seal oli nüüd jälle see esimene onu, kes hästi inglise keeles rääkis ja muudkui kildu rebis. Aga siis oligi suur hetk, me saimegi temaga kokku. Skoda Citygo nimeline limusiin. Valge ja pestud. Lugesime kraapsud ja kriimud üle ja panime kõik lepingusse kirja. Hull auto, sellisega polnudki ammu sõitnud. Täielikult lisavaba, v.a. kliima, elektrilised kojamehed, suunatuled ja aknatõstukid ees. Mingi raadio on ka sees, aga seda polnud täna mahti kuulata. Seiklusi hakkas tulema üsna kohe.
Ma võtsin koduautolt kaasa paar lisa – telefonihoidja, laadimiskaabli ja sigarisüütaja auku sobiva vooluadapteri kahe väljundiga, et saaks ikka kahte seadet paralleelselt laadida. Huvitavaks läks sel hetkel, kui üritasin leida kohta, kuhu sellel limusiinil kinnitada minu autos ventikaaukude ribide vahele kinnituvat telefoni hoidjat. No pole sellist kohta olemas. Esiteks armatuuri keskosast üldse sõitjatele õhku ei anta ja uste juures olevad inglitiivakesed on sellised, et nad ise ka ei tea, mis nad on. Kasu neist selle ülesande puhul absoluutselt polnud. Aga hea, et mul see hoidja ikka kaasas on, sest Katil on sellest hea kinni hoiuda, et minu suunas telefoni ekraani hoida, eriti ristmikel ja muudes keerukamates kohtades. Panin telefoni juhtmega kenasti laadima ja Kati hoiab telefoni. Me alustame hotelli juurest sõitu ja tõe huvides pean ütlema, et liiklus on Tais ikka veel hullem. Siin pead lihtsalt kiire ja osav olema. Panin Waze Kissamose peale, et linnast välja saada ja see meil õnnestus, ühtlasi sain autoga nö. sõbraks. 69000 km läbisõit, ei miskit ekraani, ega kompuutrit, tavaline lihtne sõiduk. Ma muidugi arvasin senini, et saame ikka vahvama sõiduki. Aga mis teha.
Bensiin 95 maksab siin saarel 1,95 – 2,05 eurot/liiter. Diisel on pisut odavam.
Leidsime enne Kissamose linna ühe suurema poe, umbes nagu Tartus on Saare Maxima pood. Valik seninähtutest palju rikkalikum ja paljudel kaupadel ka hinnad paremad. Kati on muidugi õnnetu, kuna juurikad kõik harjumatult kallid, küll peab ütlema, et puuviljad kohati maitsvamad, kui meie turul. Ja selgus ka, et juustu müüakse palju suuremas variatsioonis ja hinnad ka palju paremad kaaluga müüdavatel juustudel. Hea seegi…
Ilmusid riiulitele päris suures valikus Kreeka veinid ja nende pudelihinnad olid suusrujärgus 3-6 eurot.
Kati sai apteegist allergiavastase rohu ja veel miski valuvaigisti ja oli rõõmus, et palju soodsamalt, kui Eestis.
Võib öelda, et õnne jagub siin igale ühele, kes vähegi ukse praokile teeb…
Ma olin reisi järgmise etapi põhjalikult ette valmistanud ja aru saanud, et peab ikka Kissamosest üle mägede hakkama lõuna poole tulema, et ära külastada:
- Polirrinia – vana linna varemed
- Agia Sophia koobas
- Topolia kuristik
- Chrisoskalitissa klooster
- Elafonisi rand ja roosa liiv
ja siis jõuda väikesesse Palaiochora linnakesse, et seal siis 2 ööd kohal olla ja huvitavaid kohti pidi päeviti ringi sõita, külastada selle piirkonna parimaid randu, nautida vahemere köögi hõrgutisi ja mõnuga puhata.
Inime teeb plaane ja jumal naerab…
Mingi aeg peale Kissamosi juurest lõuna suunas liikuma hakkamist märkasin, et telefonil on veel 58% vurtsu alles. Mis mõttes, ise laadib kogu aeg juhtmega ja nüüd viilib sedasi…. Asjasse süvenedes selgus, et sellest ainsast limusiini installeeritud sigareisüütajast voolu meile arusaadaval kujul ei tule. Ilmselt on kaitse saba andnud.
Ok, Kreeta saarel on vahemaad tegelikult väikesed, see on justkui 3 Saaremaad oma pindalalt, peame ikka lõpuni vastu, küll pärast laadime. Vahemärkusena pean ütlema, et meie akupank toitis seni meie taskuruuterit, kuna Chania hotellis internet ennast lihtsurelikele ei ilmutanud. Ja hommikul asju kokku pakkides sain aru, et akupangal on vurtsu veel alles ehk 20%. Vaja hakata säästlikumalt ressurssidega ringi käima. Õnneks oli paagis veel bensiini piisavalt alles.
Ja saad aru, kus on peenike rehkendus tehtud, kusagil Kissamose ja Polirrinia vahel nägime musta kassi üle tee minemas, täitsa selliselt uhkelt, saba kenasti püsti jne. Ma muidugi tegin oma rituaali ära, Kati hiljem ütles, et tema ebausuga ei tegele. No võta siis kinni kelle tegemata töö tõttu me nüüd järgmistesse seiklustesse sattusime…
Alguses läks kõik kenasti, leidsime need iidse linna varemed üles ja käisime jala ka seal mägedes neid uudistamas. Väljas oli 33,5 kraadi sooja, vilus. Aga need varemed olid ehitatud päikese kätte. ja üsna järsu kaldega ja väga lagunenud treppidega kohtadesse. Kati oli muidugi optimistlikum, kui mina, kui juba tulime, siis käime kõik kivid, mis maa seest paistavad läbi. Minul oli mure meie kasutuses oleva energia pärast, et kas ikka jätkub ja nii edasi…
Põhilised kivid üle vaadanud ja hakkasime alla tulema, siis näeme ühte maja, mille kõrval külmakapp ja selle sees külmad joogid. Ma olin selle matka käigus oma taskurätiku juba korduvalt tühjaks väänanud, sest mu nippel-kuppel, ehk pealagi eritab vahemere saartel tavalisest enamas koguses soolase vee voogusid. Ja kaasa võetud vesi oli selles plastpudelis peaaegu keema minemas ja tegelikult ka üsna otsas. Võtame külmikust 2 pudelit vett – 50 senti tükk. Ma müüks siin 5 eurot pudel ja alla nelja pudeli korraga ei müüks 🙂 Pole varianti, et keegi ei ostaks, aga nemad nii poehinnaga, head inimesed ja kassid elasid seal külas. Miks kassid, küsid ehk? Sest kui maksma läksin ja ahoitasin seal majas, siis seal kedagi polnudki, ainult kass magas kassiiri tooli peal ja ei lasknud ennast üldse segada. Panin siis oma 2 pudeli eest 1 euro sinna letile ja lahkusin, et kassi und mitte segada.
Välja jõudes nägime ka majapidamise perenaist ja selgitasin talle, et maksin kassile vee eest ära. Ta tänas ja oli rahul asjade kuluga. Näitas, et tal on veel üks paksem kass, kes praegu magas, et järgmises vahetuses vahetus üle võtta.
Ma saan aru, et Eestis on sotsid hädas sellega, et ettevõtjad rikastuvad töötajate arvel. Kreetal hoitakse just töötajate arvelt kulud madalad ja nii saadaksegi müüa ikka kasumiga külma vett Eesti turistidele. Ja kõik on õnnelikud. 🙂
See mägimatk oli meie Samaaria kuru, mille me ehk võtame teemaks uuesti Chaniasse jõudes, eelproov. Sellise kuumaga ikka 16 kilomeetrit ilma tuuleta jalutada (olgugi et vist ikkagi enamuses allamäge) ei ole lihtne ettevõtmine. Eks paistab.
Ok, meid on ootamas Topolia kuristik ja seal ca. kolme km pikkune matkake. Paneme oma laadimist ootavale telefonile uue suuna ette ja asume minema. Alguses nagu ikka kõik viisipärane, aga siis korraga silt tee ääres, et tee on suletud, kreeka keeles ja siis inglise keeles – (Road is closed)… Keerame ringi ja asume uut teed otsima. Geps kaebleb ja otsib uusi võimalusi. Sõidame juba teist korda mööda mehest, kes üritab siinse teeremondi käigus tekkinud teevere kruusasilumisega kuidagi hakkama saada.
Siis kui mehest juba neljandat korda mööda sõitsime, saime aru, et tegemist on Monza kiirraja katsepolügooniga vms. Aga meie olime juba natuke ärevile minemas, kuna energiakriis seadmetes oli juba tõsisem. Panime minu telefoni kuss, et see ei raiskaks liigset energiat tühjale-tähjale. Seal on sees palju olulist infot selle reisi kohta, Kati telefon sai juhtivaks telefoniks, kes ütles kus keerata ja kuhu mitte.
See musta kassi teema tuli meelde, kui selgus, et meie kulgemisele on käe ette pannud kohalik teeehituse prtojekt.
Ma hoian siinkohal aega kokku ja ütlen lihtsalt, et see rehaga onu hakkas juba oma mütsi kergitama, kui me temast taas mööda sõitsime, ta polnud ka elus enne nii visasid tegelasi näinud 🙂
Lõpuks sattusime kogemata kokku ühe mehega, kellele me alguses tema mäkketõusul teed andsime, kes pidas meie kõrval oma auto kinni ja selle tutvuse tulemusel selgus, et tema on selle teeremondi pealik ja see silt, et tee on kinni, on seal lihtsalt sellepärast, et keegi pole seda sealt veel jõudnud ära viia, et ärgu me seda kartku ja mingu me ikka sealt edasi.
Ja saimegi tagasi inimeste maailma, asfaltteedele ja varsti ka oma selle hooaja kodulinna – Palaiochorasse.
Elu on taas lill! Leidsime oma järgmise 2 öö appartmendi üles esimesel korral ja lahkesti võeti vastu. Korter on tegelikult viimase peal, ainule pesumasinat pole, kõik muu on lihtsalt suurepärane.
Panime kõik oma seadmed laadima ja kui telefonid olid juba 50% saavutanud, läksime linnapeale sööma. See linn on siin peale esimest muljet pisike nagu Elva, imeilus, mere sees oma poolsaarega. Senisest hulka odavama kaubavalikuga. Me arvame et siin käivad puhkamas need mägedsesse pagendatud elanikud, kes igapäevaselt oliive kasvatavad ja harva mägedest alla saavad. Selliseid välismaa turiste palju täna siin ei kohanud. Ühes kõrtsis jõime külma õlut ja teises sõime. Ma sõin elus esimest korda Moussakat. Ma kohe tahtsin seda ära proovida, et oleks kogemus olemas. Googeldasin enne, et mis elukas see on. Paljudel rahvastel on oma Moussaka. Iirlastel näiteks siis Iiri pirukas (omal ajal oli see siis Wildes Tipperary pirukas) . Kihiti kartul, hakkliha, juust ja miski juurikas, Iirlastel oli see vist porgand, siin oli see baklažaan.
Aga sattusime ilmselt natuke vara sööma, laudu alles veeti välja ja see toit ja teenindus seal rannaäärses tavernas oli sellne kõva kolm.
Ühesõnaga – oleme kohal ja homme on plaanis natuke randades käia ja selle edela Kreetaga sõbraks saada. Laeme praegu akusid…
P.S. Lihtsalt kommentaariks, et kui me linnast tagasi jõudsime, oli elekter ära korterist läinud. Tegelikult tervets majast. 20 minutit hiljem tuli tagasi. Siis 2 tunni pärast pani jälle 10’ks minutiks minema. Vahelduvvool, koolis õpitu…
Kuna nett on korteris ka olemas vahemikus – mittemidagi kuni 50GB, siis praegu tundub, et pildi ja videotöötlusega jään pisut jänni. Täiendan hiljem ja põhjalikumalt 🙂
Homme siis rannad ja edela Kreeta!
