Roomas oli meil pisemaid seiklusi ikka ka. Näiteks oli meie Rooma majutuskohas (apartment) metroojaama kõrval ja tasuta parkimise tsoonis. Juno Apartments ( Giove e Saturno) Bookingu link. Korter on iseenesest väga hea. Heas korras ja täitsa mugav. Liftiga 6. korrusele, hea konditsioneer. Perenaine oli meie hommikusöögi kupongid panemata unustanud. Meil oli niiöelda hommikusöögiga variant. Käisime kahel hommikul maja ees kohvikus söömas nende firma visiitkaardiga (tehti selline erikokkulepe). Ja hommikusöögiks oli cappuccino, sarvesai ja klaas vett.

Selle 8 eurose hommikusöögi oleks ilmselt oma  raha eest samas kohas ostes saanud kolme croissantiga…

Vaadates ringi hommikuti hirmus populaarne asi. Tulevad (töö)mehed kolmekesi näiteks ja tellivad endale kohvi ja sarve- või rõngassaia, söövad selle kohe paberi vahelt ära, kohv peale ja vesi järgi. Täielik vormelisõit. Kiire ja ilmselt tõhus.

Meie oleme Itaalias ja puhkame, meie istume lauas ja naudime oma sarvesaia (croissant) koos kohvi ja veega. Eile oli seal kohvikus floormanageriks üks naisterahvas ja kõik sujus kenasti, täna oli selles ametis kena laiemate õlgadega ja tõstja jalgadega mees, kes küsis meilt, et kuidas söök maitseb (puhtas Itaalia keeles). Ma tõstan pöidla püsti ja annan mõista, et kõik on hästi. Mees lükkas mu pöidlaga käe piltlikult eemale ja küsis, kuidas daamile sarvesai maitseb. Kati kinnitas ka et temale sarvesai väga maitseb. Nüüd selgus selles saiakohvikus, et minu arvamus enam ei loe :-). 

Eile, Roomas olles, rääkisime Katiga, et kui Roomast välja saame, siis algab Kati puhkus, väiksemad linnad, kitsed, kelle pildiga liiklusmärke oli läbi Itaalia läänest itta, ehk Roomast Pescarasse sõites, tihti teedel näha. Kitsi endid veel kohata pole õnnetunud. Aga Kati leidis endale uued lemmikloomad – Gekod. Neid oli teeääres palju ühel lõigul Pescara linna rannapromenaadil näha. Gekod sellest midagi ei tea, nemad põgenevad heina sisse.

Raini puhkus olid siis need nn. suurlinnad, mida me mõlemad külastasime, mina siis linnukese pärast ja Kati seltskonna pärast. 🙂

Aga autorool oli minu käes ja sõitsimegi hommikul Roomast välja ja muidugi kiirtee kaudu. Mäed ja vaated olid ilusad. Peaaegu nagu Kreetal. Aga Kreeta loodus on kuidagi enam meelde jäänud. Itaalia on kuidagi steriilsem ja lihvitum. Üle selle Apenniinide mäestiku sõites ja paljudes kohtades ka läbi mägede tekkis meil paralleel eelmise aastaga ja Kreetaga. Kreeta oli kuidagi ehtsam ja ausam. Kreetal on ju ainult idast läände ja tagasi viiv kiirem tee põhjarannikul, Itaalias, kui vaeva ei näe, siis on ainult valdavalt üsna heas korras kiirteed. Ja kiirtee maksud on teine bensiiniraha, ehk umbes sama palju, kui autol bensiinile kulub.

Meil on Pescaras Bed & Breakfast tüüpi hotellilaadne majapidamine, hommikusöögiga. ChekIn saime erandina teha juba 12 paiku, kohvrid tuppa, auto parklasse ja kohe randa. Rätikud ja susped kotis. Rand on 800 meetri kaugusel. Rand on ilus, liivarand, aga see on privatiseeritud.

Meie muidugi valisime esimeseks kohe kõige shikima mööbliga ranna. Vihmavarjud ja lamamistoolid täitsa tühjad, mõned üksikud memmed istuvad ja võtavad päikest. Riietumise kabiine polnud, kõik oli kuidagi branditud sarnaselt jne. Ilmselge, et siin lihtsalt oma käterätikut maha ei pane ja ujuma ei lähe. Läheme asja uurima ja nii ongi. Head inglise keelt rääkiv tütarlaps teatas, et nende lamamistoolid on juba hooaja lõpuni välja renditud, sel aastal enam ei saa. Saime aru, et siin rannas on palju firmasid, kes on mingi osa rannast (ilus liivarand) endile ära rekvireerinud, lamamisvoodid, toolid ja varjud sinna püsti pannud, 100 meetri kaugusele rannast ehitanud baari ja muu teeninduse keskuse ja muudkui majandavad. Kusagil servas pidi ka tasuta saama ujuda, aga seal on ainult liiv ja teenused puduvad.

Asi ehmatas meid veidike ära, aga juba järgmise firma vahes, oli ka head inglise keelt rääkiv meesterahvas, kes meile nende sisuliselt tühjas rannas rentis varju, voodi ja tooli 15 euro eest. Meri oli mõnus, ikkagi Aadria meri. Vesi 29 kraadi ja muudkui hõlju seal… 🙂 Oleme ju merereisil ja peame ikkagi merre ka saama.

Meil olid küll ujumise riided kaasas, aga jalas ringilonkimise sandaalid. Liiv on seal päris tuline, eriti vette minnes. Kuna Katil algas tänasest puhkus, siis jätsin ta sinna lamamisvoodile päikest võtma ja ise käisin kiiresti majutuses ära, viisin ära mõned asjad ja tõin meie rannaplätud. Nüüd pole mingit muret selle liivaga enam.

Alalt välja minnes sai jalad ja plätud liivast puhtaks pesta. See oli väga vajalik ja hea!

Kui ära tüdinesime, läksime linna peale süüa otsima. Siin oli McDonalds kohe meie majutuse kõrval, läksime peale merest tulekut sinna jahedasse ja jäätist sööma. See jällegi täitis kõhu sedavõrd ära koos veega, mida ju ka nonstop jood, et pärast enam restorani minna ei tahtnud suure söögi pärast. 

Võtsime ühest teele jäänud pizzeeriast endale mõned pizzalõigud ja tulime öömajja tagasi.

Täna oli selline lebo päev, alguses 320 km sõitu ühest Itaalia servast teise ja siis mõned tunnid mere ääres. Linna südames käisime ka ära. Üleüldse oleme päris palju seni jala saanud käia.

Kaheksa päevaga on Kati kokku käinud 152600 sammu, neist 35 000 sammu siis kui Katil rahakott ära varastati ja me mööda Milanot erinevaid politsei jaoskondi otsisime.

Rainil samme kokku 144 500 sammu, ehk ca. 102 km. Oleme mõlemad harjunud kõndima, aga siinne kuumus on selles osas pisikene väljakutse.

Homme liigume mööda rannikut juba kodupoole: Pescarast läheme Ancona linnakesse. Loodetavasti saame vahepeal ja kohapeal ka meres käia.