Kiievis elab peaaegu 3 miljonit inimest. Tunne on, et maa all elavad ja töötab nendest täitsa suur osa. Uskumatult osav maakasutus on siinmail. Näiteks see Maidani väljaku alune maa on suures osas tegelikult mitmekorruseline kaubanduskeskus. Maa peal on ilus väljak, purskaevud, monumendid jne. Samuti on suuremate peatänavate ääres sissepääsud tunnelitesse, mis viivad kas üle tänava või metrooga sõitma, aga see kõik on palistatud erinevate poekestega, söögikohtadega, lillepoodidega, jne.
Kui Eduard Bornhöhe kangelane Vestman Vestmani uulitsast ütles, et “Õhku, õhku, õhk ei maksa midagi”, siis siin on hoopis vastupidi… Kuigi on palju õigetpidi tehtud asju kah. 🙂
Peale hommikueinet jalutasime ja vaatasime Maidani väljaku vaatamisväärsused üle.
2014 aasta sündmused ei ole siin meelest läinud – nn. Orange revolutsioon ja kõik sellega kaasnenud sündmused. Meenusid kaadrid sellest väljakust, kui siin tehti lõkkeid ja oldi laagris ning protestijad olid miilitsaga vastamisi. Snaiperid ja rahulike elanike tulistamine võimude poolt. Aga nemad lõhkusid sillutisest kive välja ja vastasid kivirahega. Olen näinud kaadreid Youtubes, kuidas see rahvas oma lahingutes langenuid ära saadab… https://youtu.be/dpGp3QencPU Praegu on raske isegi uskuda, et see kõik siinsamas toimus. Uhke ja vägeva ajalooga rahvas.
Sealsamas, Maidani vabadussamba juures tuli meie juurde mees, kes pakkus pisikest sini-kollast punutud paela. Küsisin, et mis see maksab. Ütles, et nii palju, kui anname. Et see on korjandus langenud ja haavatud sõdurite toetuseks. Nii saime endale ka paela.
Siis otsustasime metrooga sõitma minna, et teha üks pisike matk kaugemale. Metroo on siin olemas ja vaja ainult süsteemist aru saada, et kuidas pileteid osta. Kassas seletati meile asi ära. Iga metrooga sõitja vajab sellist kaarti, millele kantakse raha peale ja selle kaardiga saab siseneda metroosse.
Ostsime kaardi ja 10 sõitu. See maksis ca. 3 eurot, kui õieti mäletan…
Läheme sõitma, mina ees ja seljakott seljas, Kati minu järel vihmavarjuga. Ja nagu pöörasime ümber nurga, nii kohe algas eskalaator maa alla suunaga, umbes 100 meetrit pikk ja järsu kaldega. Hüppasin hopsti peale ja sõidan alla, kõrvus vilistamas tuul, nagu öeldakse. Natuke ootamatu ja ekstreemne oli maapoisi jaoks, aga see mulle meeldiski.
Pööran ümber ja … Katit pole. Vaatan üles ja näen, et Katil on raskusi sellise asja peale tulemisega. Kardab kõrgust vist. Lõpuks rahvahordid olid ta kaasa toonud ja ikka sinna eskalaatorile vedanud. Tuli alla, näost valge, nagu oleks karuselliga sõitnud. Püüdis alla tulles Nüganeni ja Levandi poose võtta, võib-olla see segaski. Pärast õppis õige nurga hoidmise ära 🙂
Ütleme, et see oli ikka paras eneseületamine talle. Alguses ütles, et üles ta enam nõus minema pole. Siis peale metroosõitu juba oli nõus üles minema. Pärast oli juba päris osav ja sõitis üles-alla mõnuga. Nõudis isegi eskalaatori kiiruse suurendamist 🙂
Metroos on tihti näha kerjuseid, kodutuid ja elavat muusikat. Ühe video panen seal olnud poistebändist ka piltidega kaasa. Oli üks paremaid mu meelest.
Ka Kiievis on rattaringlus. Me küll seda ei katsetanud, aga rattad on elektrivabad ja tundus asi toimivat. Sõitjaid eriti linnapildis silma ei hakanud. Kesklinnas on elektrilisi tõukekaid ja igasugu muid elektrijõul liikuvaid monorattaid näha. Moodne värk.
Kes on lugenud Ilfi ja Petrovi raamatuid, siis teavad sealt hanevarast Panikovskit. Temale on Kiievis tehtud skulptuur, leidsime selle ka üles.
Kati uuris netist teadust ja sai teada et väga populaarne koht, mida külastada turistile Kiievis on Besaraabia turg. Otsisin selle kaardilt üles ja läksime seda metrooga külastama. Vaid üks peatus sõita, aga elamus nagu elevant. Tuleme maa peale ja kõnnime turule.
Hommikune aeg, kell oli vast 9 ja turul palju rahvast pole. Kaupa on see-eest palju. Igasugu puu- ja aiavilju, maitseaineid, liha ja kala. Ühelgi kaubal hinda juures polnud, tundub, et hinnad pannakse vastavalt küsijale. Turistile ilmselt ka enam, sest kui küsisime mõne asja hinda, siis ostma ei kutsunud. Enamus müüjaid on vist türklased. Kaup oli ilus, aga ostsime sealt ainult ploome söömiseks. Need olid küll head.
Kohalikku valuutat – Ukraina Grivnat (UAH) kodus kaasa vahetada mõtet pole. Valuutavahetusi on siin igal pool ja sularahas on soodsam maksta. Kurss – 1/29-le.
Turu eest paistis mööda laiemat tänavat üks uhke, kõvera fassaadiga maja, mõtlesime, et käime turus ära ja siis uurime välja, mis uhke hoone see on. Mõeldud – tehtud. Jalutame maja poole ja vaatame piirkonna arhitektuuri. Tõesti ilus ja uhke. Korraga Kati teatab, et näe siin ka Pasteedi nimeline restoran. (Käisime eile meie ööbimispaiga lähedal sellenimelises söömas). Siis sain aru, et me oleme ootamatult koju tagasi jõudnud. Alustasime ju metroosõitu selle sama Pasteedi eest ja viisime Kati soki äärele metroos, külastasime peale metroost maapeale tulemist turgu ja ilma metroota olemegi juba kodus tagasi. Maapealsed ja maaalused mastaabid suurlinnas ajavad vahel segadusse.
Külastasime ka suurt kaubanduskeskust Ocean Plaza. Sinna sai sisse ainult läbi turvaväravate, nagu lennujaamas. Väljas olid söögikohad, mul olid õlleneelud, aga Kati vedas mu sisse. Kohe seal turvaväravate kõrval oli kommipood. https://www.roshen.com/en Rosheni oma, umbes nagu meil Kalev. Katil hakkasid käed ka värisema. Ostis sealt pool kilekotitäit igasuguseid sokolaade ja maiustusi ja arve oli 7 eurot. Värin jätkus ka peale poest väljumist. Suunasin teda väljapoole, et minna söögikohta otsima ja väljusin turvamehe valvsa pilgu all ühest paljudest väljumiskohtadest. Kati läks igaks juhuks läbi turvavärava. Turvamees muigas lõbusalt. 🙂
Kõht oli hele ja oleksime tahtnud minna sööma midagi kohalikku, aga otseselt seal sellist silma ei jäänud. Oli aga Gruusia restoran, tundus sel hetkel parim võimalikest. Pealegi pole me kumbki Gruusias varem käinud. http://hachapuri.kiev.ua/
Igati ilus ja sõbralik koht. Tahtsime suppi proovida, tellisime Hartso, Kati võttis rohelise tarhun’j ja mingi koogikese ja mina veel supile ja ukraina õllele juurde hinkalid. Polnud juhust neid elus varem proovida olnud. Õnneks oli restoranis veel teisigi kliente, kes neid sõid ja sedasi sain ma teada kuidas neid peaks sööma. Kahvlid ja noad jäid sel korral siis puutumata. Väga vaimustuses pole, Gruusiasse sattudes proovin kindlasti uuesti.
Ja siis läksime Püha Sofia katedraali ja Püha Mihaili kirikut avastama. Esimene neist on üks tuntumaid Kiievi sümboleid ja UNESCO kaitse all.
Selles katedraalis asuvad ka kunagise suurmehe ja Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa säilmed. Tartu vallutamine, maha põletamine ning esmamainimine Jurjevi nime all, aastal 1030 on tema tehtud, kui me koolis midagi segi ei ajanud.
Pühakojad on heas korras ja ilusad. Sofia katedraalis saab pileteid ka osta. Turiste oli ka piisavalt.
Tegime täna kumbki peaaegu 26000 sammu ja läbisime jala ca. 18 kilomeetrit.
Homme hommikul võtame suuna Odessale.