Kõige otsem tee autoga sõiduks Tartust Minskini läheb mitte üle Valga, vaid üle Sõmerpalu, Mõniste, Ape ja Aluksne, edasi Daugavpils ja siis juba üle piiri ja oledki kohal. Meil oli plaan Minsk ka õhtul peale saabumist üle vaadata, aga ei õnnestunud. Tartust lahkusime kell 04.32 ja Minski kesklinnas saime auto korteri juurde pargitud 21.10. Ehk siis 16 tundi väikeste kopikatega.
Algas kõik maru hästi. Autol oli kütust mingiks 130-ks kilomeetriks ja mõtleme, et võtame Lätist, seal ju soodsam. Peale piiriületust selgus, et Apes polegi bensukat ja üks lahke, sel varasel kellajal, teeääres seisnud naisterahvas soovitas Aluksnesse sõita, et seal on. Oligi ja saime sealt diislit hinnaga 1.19/ liiter. Võtsime kohe 20 liitrit, sest sõidame ju Valgevenesse. Seal on odav kütus. Netist vaatasin, et 0,79 eurot liiter. Tankides selgus, et saime koguni 0,74 eurot liitri kohta.
Millised on muljed?
Eestis on tegelikult sellel lõigul ikka päris head teed ja on muidu ka. Ida Lätis on teed kehvad ja kurgi on enam, kui inimesi.
Leidsime ühe rajooni, kus oli alles veel piimapukimajandus. Reaalselt inimesed viivad oma vaevaga lüpstud liitrid puki otsa ja siis tulebki auto ja viib selle piima sedasi minema. See oli seal kusagil ida-Läti keskkohas. Ikka äge ja uued pukid ja puha. Ma ei tea, kas veterinaarameti erimajandustsoon või mingi muu projekt, aga selline soe tunne oli seda askeldamist pealt vaadata.
Aga võib-olla tehakse seal erimajandustsoonis näiteks vahukoort toorest piimast, sest nendel teedel see piim piimana ilmselt meiereisse ei jõua. Kes kõik pukid läbi sõidab, sellel on vist võid ka pakkuda. 🙂
Teed on seal kehvad! Internet oli ka ääremaa hõnguline, aga kuidagi siiski toimetas. Kati ise sõitis kogu distantsi ja kuigi ma vähemalt kuuel korral pakkusin ennast ka rooli istuma, ta keeldus. Põhjuseks oli üleväsimus või muu, aga roolis lubas silma lahti hoida. Hoidiski.
Jõudsime Daugavpilsi. Kõht kisub heleks ja vaja söömakoht leida. Küsisin sõber WAZE-lt, kus saab hästi süüa ja peale söömist ka muid asju õiendada. Temal kohe soovitus olemas – mine kesklinna populaarsesse, vanast terasesulatusahjust ümber ehitatud kaubanduskeskusesse. Ma polnud enne Daugavpilsis vist käinudki, ei hakanud vastu ka vaidlema…
Ise viis kohale ja saime ka parkimiskoha üsna lähedale. Kell oli poisike, aga kuna seda maja ümbritses juurikate turg, siis rahvast vooris juba omajagu.

Mul oli kõigepealt uuele tarvis toidule ruumi teha ja hakkasin WC-d otsima. Ja kujutad ette, kõige peale oli mõeldud. WC on majas olemas ja sealjuures hoolitsetud ja tasuline. Küsiti 20 senti ja marssisin nagu auga välja teeninud soldat oma asja ajama, kui selgus, et selles idüllilises paigas on 2 vetsu ja 1 on kaetud sildiga “STOP”, teine avanes. Ma pole pirtsakas, sobib mulle ka teine. Seal pole paberit ja ma ka ei taibanud kodust ka kaasa võtta…
Jama lugu, lähen kaeblema sinna kassasse ja ta lubab mul kassa kõrval oleva traadi küljes olevast rullist omale vajalikud sentimeetrid kaasa haarata. Lahke rahvas siin!
Kõik oskavad võõrkeeli ja räägivad minuga ka mõnusasti vene keeles. Kas sellest, et me Katiga sinna sisse sõitsime, või mis, aga siis sain aru, et nad ka ise räägivad omavahel kõik viisakusest vene keelt ja oskavad ka rammusamaid sõnu. Ühesõnaga vahva. Ostsime vaarikaid, virsikuid ja veel mingeid asju ja sõistime edasi. Hinnad on juurikatel täpselt arvestatavad – Tartu turu hind jaga 2 või kolmega.
Jõudsime peale seda Läti – Valgevene piirile. Olime umbes 40-s sõiduauto ja hakkasime oma aega seal sabas ootama.
Läti piirivalve õnnestus ületada 4 tunniga ja siis sisenesime Valgevenesse veel 2 tundi. Ma pean ütlema, et ametnikud on tõesti kõik noored ja viisakad inimesed. Seletavad ja suunavad ja selles mõttes parim piiriületuse kogemus minu jaoks. Aga seda bürokraatiat on palju ja tembeldatavaid pabereid ja ma ei tea veel mida. Valgevenesse tulles on vaja auto deklareerida, spets vormid ja riigist lahkudes saad auto endale tagasi deklareerida jne. Siia oleks Erkkit vaja. Seda saab paremaks teha.
Aga veelkord inimesed olid eranditult lahked ja abivalmis. Ja alkäemaksu ei tohi anda, sest see on keelatud – selleteemalisi plakateid on igal pool näha.
Valgevenes olime juba fakti ees – vaja jõuda enam-vähem valgel ajal Minskisse – öömajja.
Sõiduaega üle 4 tunni ja kõht ka tühi, kuna sai ju ruumi tehtud.
Korteri omanikuga suhtlesime ja lubasime kell 21 kohal olla. Käisime ühes bensuka kohvikus söömas. 9 euro eest saime praed ja mahlad. Mulle meeldis.
Teed on Valgevenes siiani sellised lainelised ja raputavad, aga paremad kui ida-lätis. Peaaegu iga bussipeatus juurest jookseb üle tee valge-kollase triibuline sebra, et inimesed saaksid teed ületada. Puhas ja korras on kõik silmale nähtav. Inimesed on senise kogemuse põhjal head ja sõbralikud, vene keelega saab kenasti hakkama.
Jõuame Minskisse oma Booking.com kaudu broneeritud korterini – Gorky Park Apartments juurde.
Oleme ennegi reisinud, aga sellist vastuvõttu pole kunagi enne kogenud.
Tuleb auto juurde vastu ja muretseb, et meil pole piisavalt aega Minskiga tutvuda. Ta tahaks meid juhatada muuseumidesse ja igatsugu muude vaatamisväärsuste juurde. Räägib õhinal ära, kus on lähimad poed ja millised on ööpäev läbi lahti. Kus saab rahvuskööki proovida ja kus veel midagi teha.
Toob meid oma korterisse, mis on maitsekas ja puhas. Kõik on meie tulekuks valmis. Köögis on laual kohalik sefiirikook, et me seda prooviksime, külmikus on vesi, siin on kohv ja tee. Vannitoas on uued šampoonid ja geelid ootamas, lisapadjad ja -tekid, kui külm hakkab, auto ukse võib lukustamata jätta, nii turvaline olevat siin (Minski kesklinn).
Paremini ei ole meid keegi kunagi ega kusagil vastu võtnud. See Gorki parki vaatavate akendega korter maksab 36 eurot. Oleme nõus talle maksma 40, kuna kohalikku valuutat pole. Kategooriliselt keeldub, annab tagasi sealt kohalikus rublas. Saame ehk homme seda raha kasutada kohvi ostmiseks näiteks.
Homme siis püüame jõuda Kiievisse!