Täna on meie viimane päev Budapestis ja homme pöörame autonina tagasi kodu poole. Meie praegune hotell on pisem ja eelmisest hotellist 1,8 km kesklinnast ehk täpsemalt 1 metroopeatuse võrra kaugemal. Tiba kulunum küll, aga inimesed on majas vahvad, räägivad vabalt inglise keelt. Konditsioneer on ka olemas ja pult töötab meie kasuks.
Hommikusöögile läksime 15 minutilise hilinemisega ja oligi kööga. Üks vist Slovakkide kambakene rekvireeris härjasilmad ja konsumeeris neid mõnuga. Meile ei jäänudki. (pisikese hotelli rõõmud) Saime siiski keedumuna ja Kati märkas, et ka mingid apetiitsed kaneelisaiakesed olid nende laual rõugus ja teistele neid eriti ei jagunud. Me saime ikka kõhud täis, siin pakutakse hommikusöögiks paprikarõngaid, väga head. Mingid moosid ja määrded, mina olen rahul. Homme lähme siiski pisut varem sööma. Saatust ei tohi narrida…
See on siis neljas päev meil Budapestis ja tänane päev nägi ette paadisõitu Doonaul ja Margareti saare külastust. Munad seedima pandud, läksime metrooga kesklinna ja siis jalutasime Margareti (Margiti) saarele.
Margareti saar on Budapestis Doonau jõe keskel asuv saareke, mis algab Margareti silla alt ja on ca. 2 km pikk. Nime sai saar endale 13. sajandil valitsenud kuninga, Bela IV, imekauni tütre, Margareti järgi. Saarel on linnaelanikele loodud mõnusad sportimise ja aktiivse puhkuse võimalused. Jaapani aed kaladega, mini zoo, söömiskohad ja igal pool muruplatsidel niisutussüsteemid. Seal on ka hotell olemas. See on tegelikult suur park ja seal ollakse paarikesi või kambakesi murul ja peetakse piknikku. Koertele meeldib seal samuti käia. Asub seal ka tohutu veepark js SPA. Oluline on saart ümbritseval teel punasel raja osal jooksjatele mitte jalgu jääda, see on nende privileeg ja neid priviligeerituid oli seal päris ohtralt.
Linnast saab jala ja bussiga kohale minna. Lisaks on see koht lihtsalt ilus ja mõnusa auraga saar. Minu jaoks oli ehk kõige suurem elamus istuda purskkaevu ääres viludas ja nautida purskkaevu tegevust. See tsükkel oli mingi 3-4 minutit pikk ja siis hakkas jälle korduma.
Võtsin selle videosse ja jagan rõõmuga:
Kati oli vaimustuses lilledest ja parki kaunistavatest klumpidest. Käis ja pildistas neid vahet pidamata.
Ühesõnaga soovitame siia tulla ja siin mõned tunnid ikka veeta.
Teine võimalus siia sattuda on ka olemas.
Võtsime endale Doonau Boat tripi piletid (10.-/ nägu). Laevad väljuvad eri firmadel eri aegadel, aga täistunnid on enamlevinud stardiajad. Enamlevinud laevad väljuvad Doonau promenaadilt, üsna jõe äärest, sadamast. Seal on mingi infopunkt ja kolm tüdrukut, kes vajadusel aitavad piletit osta. See laev võtab tuurid üles ja viibki kohe esimese peatuspaigana sinna Margareti saarele. Seal võib maale minna saart avastama ja siis kunagi hiljem mõne järgmise laevaga, sama piletiga tagasi tulla.
Kui tahad eriti hästi ennast tunda, siis võid võtta selle suuremates linnades populaarse “Hipp in ja Hopp out” punase bussi pileti. (ca. 30-40 €), sellega kaasnes mingi kogus neid complimentary drinks kuponge. Meiega koos sõitis üks saksa keelt rääkiv noorepoolsetest meestest koosnev 6 pealine tuumikgrupp, kes oli need kupongid juba kõik ära lunastanud. Ega nad hästi ei tajunud, kus nad on ja miks. Õnneks läksid maha sinna saarele, ilmselt arvasid, et reis on lõppenud. Meil oli juba täitsa siiber sellest jamast. No tõesti… Eks me ole kõik kunagi nooremad ja hakkajamad olnud 🙂
Seega saime nad saarele saadetud ja terve laev ohkas, kui 1 mees kergendatult. Siis hakkas saarelt ka rahvast peale tulema ja sakslastest jäetud tühimiku täitis üks perekond. Ma ei oska pakkuda, mis rahvus, keelt ka ei suutnud ära tunda. Ühel teismelistest poistest oli kaelas kuldketi otsas Taaveti täht. Kas nad olid juudid, ei tea arvata. Aga nemad täitsid kogu ülejäänud reisiosa vokaalse tühimiku. Nad olid kained ja igati adekvaatsed. Aga nad ajasid omavahel juttu ja naeratasid ja vestlesid. Kuna meil seal muud üle ei jäänud, kui seda kino pealt vaadata, siis jäi mulje, et neil kodus rääkida ei lubata. 50.ndates ema ja isa, 25-ndates poeg koos naisega ja nende 3 last olid orkestri koosseisus. Vahetpidamata käis üksteisest üle rääkimine, keegi mu meelest teisi eriti ei kuulanud. Nad olid viisakad ja korras igati, aga Parlamendi hoone ja Buda kindlus jäid nende varju. 3 itaalia meest, kes enne nende tulekut üsna edukalt ennast seal tundsid, istusid ka pingil ja lihtsalt vaatasid tühja pilguga endi ette.
Vene keelt oleme kuulnud vist ainult kahel korral. Parematel aegadel oleks sakslaste pundil olnud ka konkurente…
Teist korda me enam sellele paadireisile ei läheks. Meile olid need kohad enamuses juba tuttavad ja läbi käidud. Samas, kui oled 1 päeva siin linnas, siis see on kiireim viis kõik jõeäärsed asjad (alt üles) üle vaadata…
Homne päevaplaan näeb ette Egeri ja Tokay piirkonnaga tutvumist ja ööbima läheme Kosice linna Slovakkias.
