Tänane päev algas traditsiooniliselt – Kati käis kasse söötmas. Hea hing võttis kaasa terve koti kassi toitu ja liitri vett, et viia see 4 km kaugusele kassikolooniale. Tänu õigeaegsele hoiatusele Andrese poolt ta neid kohalikke kitsi sarve vahelt sügama ei asunud. Aga seda kasside toitmise aktsiooni jälgis eemalt üks kollane kaelarihmaga kuts, kes püüdis Katiga sõbraks saada, eks tal oli hea nina äratundmaks head ja südamega inimest.
Sel ajal, kui Kati sinna kasside söögikaussidesse krõbinaid kallas ja vett valas, ligines talle üks soliidses eas naisterahvas, kes varasel hommikukutunnil samuti jalutas oma lapselast. Ja hakkas Katiga ise rääkima. Siinkohal pean lisama, et Kati koolis saksa keelt õppis ja inglise keeles ennast väga mugavalt ei tunne, nagu tegelikult ka saksa keeles. Kui praktikat pole, siis lähed rooste ja ongi pahasti. Aga Kati teeb inglise keele osas iseseisvaid arenguid ja mulle kõrvalseisjana on see vahel ikka muljetavaldav olnud. Teame ka seda, et kehakeel moodustab vestlusest umbes 80%…
Ja arenes Kati dikteerituna järgmine vestlus:
- Hello
- Good morning
- Tädi ütles midagi inglise keeles (millest ma aru ei saanud)
- Sorry, I very bad spiiking inglish, Yesterday I walking, I see, cat angry and no food and no water. Tomorrow I food and water and I happy and cats happy!
- Tädi vastas midagi, millest ma aru ei saanud, lõpuks ajas lihtsalt mõlemad pöidlad püsti ja eemaldus.
Ma olen heas mõttes rahul ja üllatunud Kati üle. Tubli tüdruk, loob seoseid ja teab ja õpib uusi sõnu. Paneb pildi kokku. Kui ta vahel ka midagi segi ajab (age kes seda ei tee?) angry vs. hungry, ega seal enamusel juhtudest ka suurt vahet polegi… 🙂
Täna on meil taas kolimise päev, sõidame lõunakaldal asuvast väikesest romantilisest Palaiochora linnakesest põhjakaldale Rethymno linna, mis kohalejõudes meenutas kohe korralikku turistiparadiisi. Esiteks turiste on siin palju ja rannaäärne tänav ja rand ja vanalinn ja you name it on korralikult suvitajaid täis.
Aga enne Rethymno’sse jõudmist tahtsime üle vaadata teele jääva Vamos Chania küla. Seda soovitas juturobot külastada. Nagunii oli Palaiochora linnast Rethymnosse saamiseks vaja Chaniast mööda sõita. Võtsime siis selle küla ka sõiduplaani.
Juturobot teadis, et seal on selline traditsiooniline kreeta küla ja hea oleks sellega tutvuda. Ok, nõus. Meile paistis ta kohale jõudes küla nagu küla ikka. Aga… Sellised vaated, mis sealt avanesid Kreeta saarele panid ikka ahhetama. Tegime loomulikult pilte oma 2D masinatega. Seda ei ole võimalik lihtsalt nendega edasi anda. Mõjub nagu ilus tapeet. Aga päriselus on see tõesti külastamist väärt. Kõrgelt mäe otsast vaade Chaniale ja selle lahele. Et asi ilusam oleks, oli sinna ka kellegi sõjalaev ankrusse pandud, loodan, et Kreeka laev. Sisemaa suunas vaadates näed mägesid ja kui vaatad kõrgemale, siis seal on veel palju kõrgemad mäed. Ma läksin nüüd romantiliseks, aga seda saab kogeda ainult ise kohal olles. See oli ka meie jaoks selle küla põhiline väärtus.
Sinna üles saamiseks oli vaja ikka üsna järskudest teedest üles minna ja see on lamemaalasest eestlasele ikka paras ettevõtmine. Ma ei taha teada, mis oleks saanud, kui samas oleks keegi seal mulle vastu tulnud. Aga seal seinal olles oli ainult üks võimalus – edasi minna. Meie limusiinil on ehk 1 liitrine mootor. Igatahes on ta nõrk ja tavaoludes üsna mannetu. Aga seal seinal sai hakkama! 🙂 Aga need avanevad vaated olid ikka väga väärt seda käiku.
Eile juhtus selline huvitav asi, et mul said patareid karjakaupa otsa. Kasutan kuulmise hõlbustamiseks kuulmisaparaati ja see sööb patareisid. Neid müüakse plokkidena ja enne reisi lasin patareide vutlarisse terve uue ploki jao patareisid, nendega peaks pea kuu aega hakkama saama. Ja eile, kui taas patareivahetuse aeg kätte jõudis, selgus, et kõik need pataraeid on tühjad. Ma muidugi suhtlen ka ilma selle aparaadita, eriti räägin ja saan hakkama. Kehakeel on nagunii 80% meie suhtluse aluseks. 🙂
Täna siis sõites põhjaranniku suunas serpentiinides Kati räägib midagi ja mina ikka tiheda liikluse tõttu muudkui noogutan 🙂 Ma ei tea, kuskohast ma siit saarelt neid patareisid otsima peaks. Ise arvasin alguses, et apteegist ehk… Ja annan Katile ka mõtte edasi, et kui ta näeb kusagil rohelist risti, mis on Kreekas apteegi tunnuseks tänaval, siis sellest kohe teada annaks.
Olime juba piisavalt pika maa maha sõitnud ja muudkui apteeki otsinud silmadega. Korraga on hoopis kohvi isu ja kohvipood kohe teepeal paistmas. Läheme sisse. Katile on viimasel soojal ajal hakanud imponeerima jääkohvid. Tellin talle siis frapeega espresso, piima ja suhkruga, endale tavalise Cappuccino Double. Saime joogid kätte, joome ja ajame juttu. Mõlemad muidugi rööprähklemise korras ka oma sotsiaalmeediaseina üle vaatamas 🙂
Mingil ajal Kati mainis taas midagi, millele ma siis vastasin, nagu ikka “jah” ja lisasin, et kui ma oma kuulmismasinale patareisid ei saa, siis vastangi alati “jah”.
Katile jõudis siis alles see “pirn” kohale ja tal purskus selle peale kogu suus olnud vedelik minu peale ja mujale ka. Õnneks on Kreeta saarel sellega hästi, et kui kunde restoraanis või kohvikus maha istub, siis esimese asjana saavad nad 1 liitri külma vett ja klaasid. Katil oli sel hetkel just see faas käsil, kus ta vett tarbis… 🙂 Vesi kuivab ära ja plekke ei jäta. Kui see oleks olnud kakao, siis oleks ilmselt natuke teised jutud. 🙂
Mida ma tahan öelda, et naljategemisel on ikka vaja arvestada õiget aega, kohta ja ajastust. Mul läks sel korral hästi 🙂
Sõidame edasi ja kuna GPS läheb aegajalt interneti puudumise tõttu lolliks, siis võib mõnel ristmikul otsustamisega ikka keeruliseks minna. Selle tagajärjel sai tükk aega tagurdatud, et saaks autot ümber pöörata, kuna tegime GPS seadme otsustamatuse tõttu vale pöörde vms. Aga palju autosid seal polnud ja saime hakkama. Aga need vaated olid seda väärt!
Edasi juba lihtsamalt, võtsime suuna Rethymno peale ja kuna Kreeta saare põhjaosas on kiirtee idast läände pea kogu saare ulatuses, siis sattusime sellele ja selle kaudu ka lihtsasti kohale.
Vahepeale jäid veel mõned müstilised sündmused. Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad peale väljaütlemist täituda.
Kati rääkis hommikul autoga välja sõites, et kui hea on ikka värskelt pressitud apelsinimahl, mida tra on juba mitmel korral söögi kõrvale nautida saanud erinevates trahteritres. Nagu ta armastab öelda, et “Kui raha saan, siis ostan ise ka” Tee ääres on küll palju neid oliivõli ja mee müüjaid, aga apelsinide müüja sattus meile ette üsna ootamatult ühe serpentiini kurvis. Suured kilekotid täis apelsine ja hind paistis juba päris kaugele – 5 euri. Pidasime kinni ka Kati sai enda kätte suure koti täie kohalikke, veel päikesesooje apelsime. Ma arvasin küll, et need apelsinid õhtut ei näe, aga praegu pean tõdema, et vapramad neist siiski näevad ka homse päeva ära. Me tegime neist mahla ja sõime niisama (eriti Kati 🙂 ). Kati ja juurikad, kes neid suudaks lahuta.
Siis soovis ta, et järgmises majutuses oleks riiete pesemise võimalus, kasvõi pesukauss. Ja nii läks tõesti. Oligi pesukauss ja Kati sai oma kleidi ja minu Taist toodud särgile uue hingamise anda. Kõik see varandus kuivab nüüd ja varsti saame jälle uhkust tänavatel ajada puhta riidega.
Terve saar on täis Googli lemmiklilli. Imeline saar ja siinne floora. Seletame mõisted lahti. Googel on Kati poeg Mathias, kes sai selle nime minu käest aastaid tagasi selle tõttu, et ta teadis kõike (või vähemalt arvas sedasi). Googli lemmiklill on kaktus sellel põhjusel, et seda peab väga harva kastma. Ja neid Google lemmiklilli on saarel palju ja neil on just nüüd õitsemise aeg.
Tänane linn – Rethymno avab ennast meile kui üks paras turistilõks ja see võiks olla ükskõik millisel maal. Turistid valitsevad linnasüdant, nende järgi käib elu ja kõik on ainult nende jaoks. Ja neid siin ikka on. Täna veel esimene päev ja liiga palju ei järeldaks, aga Kati jaoks ei ole siin enam Kreekat, on vaid Türgi puhkuse kombinaadi mustrid. Ma pole Türgis käinud, äkki on tal siis õigus.
Teine paralleel tekkis Katil Spliti linnaga Horvaatias, ka seal oli selline turistikas…
Kreeta saar on nagu sibul, et siin ongi igale ühele midagi ja sõltub, kui palju ja sügavale koorid, siis seda ka saad. Rethymno linna kesklinnas on hinnad jälle turistidelt raha äravõtmisele suunatud. Ärimehena ei teeks ma midagi teisiti. Neid turiste on siin palju ja nad söövad, ostavad suveniire jne. Meie tänase päeva märksõnad Rethymno linnale on rand ja kaubandus,
Kui ise ka neid turge ja poode läbisime, siis jäi igal pool silma “sinise silma motiiv”, mida kasutatakse pea igas võimalikus tootes. Küsisin ühe müüja käest, et mis tähendus sellel on. Vanem elukogenud naine ütles, et see hoiab sind ja kaitseb halva sõna ja mõjutuste eest.
Kati sai juturoboti käest sellise vastuse:
Kreeka kultuuris on tuntud tava, mida kutsutakse “kuri silmaks” ehk “matiiks” (inglise keeles “evil eye”). See on uskumus, mille kohaselt kade pilk või negatiivne energia võib põhjustada halba õnne või ebaõnne inimestele, loomadele või esemetele.
Paljud kreeklased usuvad, et “kuri silm” võib põhjustada haigusi, ebaõnne, halba õnne või ebatavalisi sündmusi. Selle uskumuse vastu võitlemiseks kasutatakse sageli erinevaid talismane või amulette, mida nimetatakse “matiiks”.
Traditsiooniliselt on “kuri silma” amuletid valmistatud sinistest silmadest, mis usutakse olevat võimelised tõrjuma halbu energiaid ja negatiivset pilku. Need amuletid võivad olla ehteosad, ripatsid, käevõrud või kaunistused, mida kantakse või asetatakse kodudesse või töökohtadele. Kuri silma uskumus on laialt levinud mitte ainult Kreekas, vaid ka paljudes teistes kultuurides, eriti Lähis-Idas ja Vahemere piirkonnas. See on oluline osa kohalikust folkloorist ja traditsioonidest.
Igatahes sai Kati minu kaudu nüüd endale kindla lisakaitse, teise kaitse võtsin siit kaasa oma sõbrale Heinole ja endale.
