Krokodilli supp, ehk kuidas kroku supi sisse saada?

Krokodilli supp, ehk kuidas kroku supi sisse saada?
Nagu ikka, väga lihtne!
Meil oli täna säästumajutus, mis tähendas seda, et hommikusööki pole ette nähtud. Ja voodi on nii kõva, et öösel külge keerates tuli tunne peale, et nüüd olen “plate peale” sattunud.
Konditsioneer töötas öö läbi ja nii sai magada…
Krokodilludest rääkides peab alustama sellest, et läksime Jomtieni randa ujuma ja pruuniks saama. Enne tahtsin ühe sealse reklaami tõttu just seal hommikusööki süüa. Espetsell hommikusöökide pakkumisele 24/7 loodud rannaäärne baar.
No mis saab halvasti minna? Õige vastus, et ei saagi. Kõik oli super ja maitsev, valisin ühe kallima hommikusöögi, hind 145 bahti (3,5€). Kohv oli ka hinnas. Kati valis arbuusišheigi (raputatult, mitte segatult). Kõik oli kole ilus (sic. Eesti keel)
Ja siis kohe randa, sest enam polnud vôimalik seda kuuma hommikut kuivade ujukatega ära kannatada.

Plaan oli olla max. 2 tundi rannas. Ma olin enamuse aja vees ja hõljusin nagu meduus seal. Merevesi on soe nagu supp ja soolane ka. Vahel läheb vees ka kõht tühjaks ja siis viib mõtte vägisi toidu tegemise peale… Siis mõtled nende lihtsate ja toredate tailaste peale, kes igal tänavanurgal endale ja teistele midagi keedavad… soolane vesi ja mingid taimed ja varred, natuke nuudlit ja veidi riisi, vähemalt poole saaks sogasemast merenurgast väikeste aukudega sõelaga kohe potti tõsta. Aga siis on potis liha vähe jne.
Ühesõnaga aega mul seal mõelda oli ja korraga vaatan, et rahvas hakkab kaldal Kati ümber kogunema, kõigil näpud ette suunatud… mere poole, kaldale. Kati teeb mulle ka kätega märke, ajab käsi vertikaalselt laiali… ma sain aru, et midagi seal on, aga päriselt aru ei saanud…
Mingi elevus ühesõnaga… Sumpan ka ligi uudistama ja selgub, et selle sooja ja soolase mere(supi) sees, üsna kalda lähedal, käib pisike krokodillipoiss inimesi uudistamas…
Pisike oli, vast 50cm pikk ja suu oli ka väike. 🙂
Kati tegi mulle kaugelt kätega kroku suu liigutusi, aga ma ei osamud arvata… ja jumal tänatud 🙂
Kohe oli kohalik Police vees ja kahe mehe ja võrguga saadi tegelane ka kätte. Meil polnud telefone kaasas, sellep nii värvikalt jutustasingi. Samas, rannas olnud vene turistid (hinnanguliselt 80% Pattaya turistidest on venekeelsed) suundusid peale intsidenti kohe lähedal olevasse poodi suuremaid mälukaarte ostma… 🙂

Tegelikult alustasime hommikut oma juurikatädi külastamisega, et viia talle üks eestimaine Kalevi šokolaad ja kohvi joomisega oma eelmise aasta hotelli D Varee Jomtien Beach receptionis asuvas kohvinurgas. Seal lihtsalt on selles piirkonnas parim kohv (Illy kohv) ja seda osatakse seal teha. Osati ka sel aastal, espetsell selle pärast läksime sinna… 🙂
Juurikatädi, kes meid eile ilusti ära tundis ja mäletas, oli aga samal ajal turus uusi mangosid toomas. Andsime siis šokolaadi koos parimate tervitustega tema sugulasele, kes seal tööl oli.

Peale rannaskäiku jälle tuk-tuki taksoga hotelli (10 bahti nägu) pesema ja nôrguma. Meil on ju ikkagi puhkus, ei tohi üle sebida 🙂

Siis läksime siin lähedal ühte reisibüroosse. Tahtsime reisi saarele, ujuda ja snorgeldada.
Pole probleemi! Tegelane rääkis suurepärast vene keelt ja oli isegi Peterburis ôppides Eestis ja Lätis rongiga käinud. Ühesônaga – semljak!
Selle kohtumise tagajärjel läheme esmaspäeval vara hommikul Ko Samet saarele. Tullakse hotelli järele, tund bussisôitu lôuna suunas lahe äärde ja siis kiirpaadiga saarele. Seal pidid olema kôik kellad ja viled, lôunasöök, snorgeldamine, ujumine ja päike… 1100 kohalikku, ehk alla 30€/ nägu.
Huvitav fakt on veel see, et inglise keelses hinnakirjas oli sama asi 100 kohaliku võrra kallim 🙂
Saime siiski venelaste hinnaga, kuna rääkisime vene keeles. Aitäh minu vene keele ôpetaja, ehk vene kroonu! 🙂 Nüüd saab dividende välja vôtta… 🙂
Siis tuli Katile meelde, et tal hakkab lôpuks kôht tühjaks minema. Ja tahaks sama salatit, mis eelmisel aastal serveeriti pooliku ananassi seest. Oli ilus ja hea… Mina mäletasin, kus see koht oli (enda arust), aga Kati ei uskunud mind ja siis muudkui kogusime samme mööda Jomtien Beachi söögikohti, otsisime salatit… 🙂
Aga ära tasus, täitsa kogemata, sel ajal kui mul oli juba veenire taga jooksmas (peanahk ühe koha pealt, aga suht suure raadiusega higistas) 🙂
Ilus, puhas ja viisakas koht.
Kati sai salati ja ma katsetasin üht oma lemmikut itaallast, Pasta Carbonarat. 5+ oli tulemus. Väga ebatervislik ja ülimaitsev…
Mul on nahk pea ja ôlgade piirkonnast lahkumas. Läksime siis ôhtul veel massaaži tegema.
Toss oli nii väljas, et valisime lihtsa, tunniajase pea ja turja massaaži, nimega Head & Shoulders. Môtlemisvôime on mul ilmselt seotud selle tossuga, mis mul oli juba väljas. Hambaarst oleks ka mônusam olnud… see vend, kellele mind usaldati, teadmatusest, töötles mu pead, kaela ja ôlgu, tund aega… Ma enne seda ise ennast pealae pealt väga katsuda ei tahtnud, ainult külma vett oli hea pähe lasta. Tal olid täitsa tugevad pöidlad ja muidu ka jôudu kôvasti. Kati oli jällegi jube rahul.
Seda sellepärast, et ma (oma kogemusest) teatasin talle rannas, et üle 2 tunni ei ole seal tervislik olla. (Krokodillid ja puha…)