Täna võtsime veidi lihtsamalt. Hommikul tekkis dilemma, et kas minna mere äärde või hoopis katusele basseini ujuma ja päikest võtma… Põhjuse andis asjaolu, et ilm oli sompus ja päike läbi pilvede eriti ägedasti ei paistnud. Vaatamata kõigele oli õues mõnusalt kuum ilm, 30 kraadi sooja ja kerge tuuleke.

Valisime sel korral katusebasseini, sest kuigi meri on siin samas ja kogu Pattaya üks serv on üks puhas rannariba, siis igal pool ikka vette minema ei kipu. Põhjuseid on mitu. Rannaliiva osa ei ole igal pool kuigi lai, ulatudes vast 5 meetrist paarikümne meetrini. Mulle tundub, et igal pool siin ei ujuta, on olemas “hotellide rannad”, mis on paremas korras ja mõeldud selle hotelli rahvale ja teisi ligi ei lasta. Siis on nii-öelda avalikud rannad, mis on vabad ujumiseks ja tavaliselt on seal keegi ettevõtja paigutanud oma lamamise toolid, mida saab väikese tasu eest endale üürida. Need on paigutatud päikesevarjude alla ja neid sealt liigutada ei tohi.
Kogenud inimesed päevitavadki varju all 🙂 .

Nende varjude all olevate toolide ja mere vahele jääb selline peenikese kruusaklibune rannaala, kuhu saab ka maha panna oma mati või räti ja seal lebotada ja meres käia. Täitsa viisipärane lugu igatahes. Aga ei tõmba eriti… Siis on olemas veel paremini korras rannad, kus on ka putkad õlle ja jäätuse ostmiseks, vidinate rendiks jne. Üks selline parematest asubki Jomtieni Beach’i alguses. Eelmisel aastal käisime seal paar korda. Üks kord oli ka pisike seiklus krokodilliga, kes tuli randa rahvast vaatama…
Siin on link sellele eelmise aasta krokodilli postitusele…

Kuna enamus nendest kohtadest, kus tahaks käia, on meil Pattayal läbi käidud, siis jääbki alles ainult tuum, miks me siin oleme. Täna rääkisime sellest korduvalt. Katil on selleks mangod ja muud “juurikad” ja massaaž, minul massaaž ja kulgemine. Eelmisel aastal kujunes meil ka välja sedasi, et lõunani lebotasime basseini ääres ja siis läksime linna peale seiklusi otsima ja söögijahile.

Samuti läks täna. Põrutasime Tuk-Tukiga lõppu, s.t. kesklinna välja ja lubasime endale ühe hea kohvi Mc Donaldsis. No ei ole hea kohv siin inimõigus ja igalt poolt vabalt saadav. Mäkis on aga hea kohv olemas.

Kui hea kohvi joodud, siis läksime edasi vaatama. Siin kesklinnas on palju igasugu etendusi, showsid, näitusi, vahakujude muuseum, illusionistide hall, kus tehakse iga päev 6 etendust jne.

Pattayal on ka olemas jõusaalid ja ka nemad teevad endale aktiivselt reklaami, siin üks natuke lõigatud foto vasakul olevast jõusaalist ja tema reklaamist ja samas kõrval kohas tehtavatest ehitustöödest. Minu kaamera otsustas siin veidi infoga manipuleerida 🙂

 

Käisime meiegi siin ja seal, lõpuks maandusime sööma. Kati tahtis, et oleks parem restoranimoodi koht, sest temal on Hull Plaan. Nüüd peab natuke eellugu rääkima. Nimelt on Kati tiba peps mingite toitudega, seened, mõned mereannid, jne. Eestimaalgi saab igas peenemas restoranis süüa Tai suppe. Eelmisel aastal õnnestus mul veenda Katit, et läheme ja proovime ära. Supisõbrad oleme me tegelikult mõlemad, aga nende Tai suppidega täitsa hädas… Tellisime mullu ühest kohast siin Tom Kha supi ja ma sain lisaks oma supi kanale ka Kati supi kanaliha ära süüa, et jätta pisutki muljet, et Kati siiski sõi enda suppi ja mitte perenaist solvata. Katile ei maitsenud see hapukas maitse, ma ei tea, millest see tuleb, on see kookospiim või miski heinaline supis, mis teeb talle sellise iseloomuliku hapu maitse… 

Aeg-ajalt on see jutuks tulnud ja selgub, et enamusel juhtudest inimesed on nõus tapma selle supi eest… või vähemalt niisuguse kirega on nad seda kirjeldanud, kui hea supp ja Tai supid üldse kõik on… 

Pean tunnistama, et ka mina olen loll ja suurt sellest aru ei saanud. Oma Tom Kha jätsin ka suurema osa söömata, kuna see imelik maitse ei mekkinud… 

Täna siis Kati teatab, et vaja veelkord proovida suppi süüa, aga võtame mingi teise supi. Usun, et see oli Tom Yum Goong, krevettidega. Ilus supp ja soov barjäär ületada Katis täitsa olemas, aga peale paari lusikatäit loobus. Seened olid ka sees ja täpselt sama hapukas maitse supis… Mul on tunne, et andiski vist alla, jääb neile, kellele see meeldib veidi rohkem… Sonkisin ise ka seal sees ja peale paari lusikatäit enam ei tahtnud. 

Seda Suppi sõime Pattaya kesklinnas ühe peatänava äärses vabaõhu restoranis. Vähemalt 10 erinevat tänavakaupmeest käis meile pakkumas: kellasid, elevandikujusid, sigarette, tablette ja rohtusid, ehteid ja tontteabmida… Jomtien Beach on sellistest tegelastest puhas. Sellepärast seal meile meeldibki. 🙂

Nüüd väike nipinurk, ehk kuidas hoida ennast ja teisi endaga kaasas olevaid inimesi õnnelikuna väljaspool Euroopa Liitu… Jutt käib muidugi internetist. Tais Telia (ilmselt samuti teiste operaatorite) internetti saab kasutada, aga see on ebamõistlikult kallis. Aga võõras linnas on hea, kui saad vaadata, kus sa asud ja kuidas liikuda. Tegusamal inimesel vaja ka omi meile vaadata ja olla ühesõnaga ühenduses. Tais ja usun, et ka mujal, müüakse turisti SIM kaarte. Me ostsime sel aastal endale 600 bahti (15€) eest 15 päevase SIM kaardi koos telefoninumbriga ja 8 GB andmesidega. Panin selle ühte vanasse telefonisse ja aktiveerisin HOT SPOT’i, ehk ilusas eesti keeles – kuumkoha. Telefon on mul seljakotis ja jagab sealt rõõmsalt WIFI’t ja me oma telefonidega oleme nagu Eestis. Hästi mugav võimalus.

Tahtsin veel rääkida tänavaületusest Tai linnades. Siin on valgusfoorid ja sebrad ka ristmikele maha joonistatud. Aga jalakäial ei ole siin automaatselt mingeid õigusi. Vähemalt mulle nii tundub. Üle-eelmisel aastal, kui kodustasime oma seltskonnaga paariks päevaks ühe noore Tuk-Tuki juhi, kes palus end kutsuda Mr. C-ks (tema nime ei osanud me välja hääldada). Ta tegi meile linnas elavas ettekandes selgeks, kuidas peab tänavat ületama (ja autojuhtidele kättemaksuks suvalises kohas). Mõte on selles, et kui oled tänava ääres, jalakäiate ülekäigu raja ees ja ootad, et keegi autojuhtidest seda märkab, siis on see täiesti lootusetu ootus. Ainus võimalus edasi minekuks on oodata veidi rahulikum hetk liikluses ja siis otsustavalt astuda sõiduteele ja üks avatud peopesa suunata liikluse peatamiseks autode ja motikate suunas. Täpselt nagu seda teeks Harry Potter oma võlukepikesega. Siis nad lasevad Su üle. Ja ainult siis. Kui ise ei julge seda teha, siis ootad, kuni tuleb see, kes seda salanippi teab ja tema varjus siis kippe-kippe üle tee joosta… 🙂

Saime täna hea jalamassaaži. Meie jaoks uued noormehed ja väga pühendunult ja põhjalikult tegid tund aega oma tänuväärset tööd. Alguses on valus ja lõpus voolivad su labajalga nagu pehmet savi. Imeline tunne!

Massaažisalong avatakse kell 10.30 ja on avatud kuni kliente jagub… 🙂

Homme jälle edasi!