Täna on meil plaanitud selline lebotamise ja saare idakalda avastamise päev. Plaanisime läbi sõita kogunisti üle 200 kilomeetri. Kuna ette jääb mitmeid kauneid randu, siis mõnes neis ikka supelda ja ühesõnaga nautida päeva.

Hommikusöök meie siinses hotellis on viimatse peal, kõht sai täis ja pisut veel, ise naersime, et enne õhtut nüüd süüa ei tahagi…

Kati soovis võimalikult palju loodust ja rannas viibimist. See sõna jõud on ikka võimas, kui midagi väga tahad.

Algas meie reis tasakene, panin aga rannikule uusi punkte GPS-le söödaks ja liikusime rahulikult edasi, imetlesime vaateid mägedele ja merele. Kati käis oliivipuuga vestlemas ja sellelt uurimas, kus oliivid on jne. Kreeta on ka suur meetootja ja avastasime vahvaid mesitarusid mägedes.

Mõnes kauni rannaga külas olid ilusti kõik päeva alustamas oma toitlustuskohtades, väisasime neid ja lihtsalt jalutasime ja nuumasime silma. 

Ühekorraga jäi teeääres silma selline armas abajas, paarsada meetrit enne Goudourase küla, vesi selline türkiissinine, laine randus mõnuga ja jäneseid oli korralikult näha. Rand täiesti tühi ja seal oli ka parkla koos duššiga. Mõeldud – tehtud, läheme kupsu.

Kuna liiklust praktiliselt polnud, siis sai riidevahetuse teha autokõrval ja hoplaa, avastasimegi ennast veest. Väga mõnus ja karastav vesi, liivarand ja ainult meile. Kati kaugele merele ei tahtnud minna, solberdas kalda lähedal, mina käisin laineid püüdmas ja see oli väga vahva, sest eelnev mägedeskäik Katiga oli olnud kuumuse kohapealt mulle veidike kurnav. Ja suplus oli just see, mida mõlemad vajasime.

Lainepoiss oli korralik ja tahtsin seda jäädvustada. Tõin telefoni ja tegin mõned pildid Katist ja merest. Kati arvas, et ma võiksin ka mõnele pildile peale jääda, et ei arvataks, et me need pildid internetist oleme tõmmanud 🙂 

Panin auto võtme oma käteräti vahele ja karsumdi merre ujuma. Kati teeb minust pilte ja siis paneb kaamera ka käteräti sisse. 

Ujume edasi, naudime oma privaatranda ja korraga peatub maanteel üks punane auto, vaatavad meid ja meie neid ka. See neid ei kohutanud ja varsti marsib trepist alla üks paarike ja meist veid eemal paneb ka randa oma laagri püsti. Lähema 15 minuti jooksul oli kohal juba 5 autot ja rahvast muudkui lisandub. 

Teeme Katiga üle vee kätega žeste, et aeg on edasi liikuma hakata. Kati krabab meie käterätikud ja läheme auto juurde. Mina asun dušši võtma, kui Kati paneb käterätikud autole ja tuleb ka duššitama.

Miks ma sellest nii detailselt räägin on see, et käteräti sees oli olemas mu telo, aga auto võtmeid enam polnud.

Me teadisme, kus me olime ja läksime sinna uuesti võtmeid otsima. Kõnnime pea maas ringi. Üks pere on oma rätikud meie endise laagri lähedale paigaldanud, vabandan ja selgitan, miks me nende asjade ümbrust sedasi takseerime. Nad on väga osavõtlikud ja umbes tund aega sealt edasi otsib perepea koos pojaga koos meie auto võtmeid. 

Rahvast muudkui lisandub, meie otsime võtit, aga seda pole olemas. Ilmselt kukkus liivale ja laine viis merre. See oli selline lihtne võti, ilma elektroonikata, pleksiklaasist saba taga.

Kui olime aru saanud, et Võti on veepiirist ilmselt ca. 15 meetri kaugusel ja kuivamaa osa on korralikult üle vaadatud. Ma teadsin üsna täpselt, kus asub sinine plastmassisit pudelikork, pakendi nipukas, taime kuuivanud lehed (erinevad), aga võtit koos sabaga ei ole.

Meie varandus koosnes siis sellest, et oleme ujumisriietes, meil on plätud ja kuivatuslinad, kellad ja mul oli telefon (see, mille võtsin, et pilte teha). Vett ega sööki pole. Väljas on 30+ kraadi sooja viludas. Ja meil on imeline rand. 

See duššivesi oli päris hea maitsega, kuigi umbes 30 kraadis soe. Aga mereveele oli ikka hea peale juua. 🙂

Vahekokkuvõte: Võti on ilmselt meres, me oleme Chania linnast sisuliselt kõige kaugemas punktis, kuhu selle saare peal üldse minna saab. Helistan rendifirmale ja seletan asja ära. Lubas tagasi helistada, kui on välja mõelnud süsteemi, kuidas meid aidata. Meie muudkui otsime võtit, see teine pere ka käib nina maas ja muudkui kompab vees kive.

Kati on üsna vesine ja õnnetu, teeb oma rituaale, et meid jälle selgesse vette tagasi viia. Mina käin mööda lainemurdu kaldast 2-3 meetri kaugusel vees ja loodan, et mingi ime läbi ma näen seda võtit või tunnen jala vastas.

Oli üsna lootusetu olukord. Kell 12 paiku helistab rendifirma ja teatab, et on 2 võimalust. 

Esimene – tuleb autoabi ja võtab auto ja viib selle kusagile garaaži ja me peame maksma kinni võtme ja selle veo ja ise vaatama, kuidas edasi saame. Meie dokumendid ja raha on seal autos ja see ei tule kõne allagi.

Teine – paneb tagavara võtme Chaniast Heraklioni mineva bussi peale ja sealt leitakse taksojuht, kes selle võtme meile ära toob. Me oleme peaagu kõige kaugemas saarte kagunurgas – Goudurases. Chania on peaaegu saare loode nurgas. Tehniliselt saaks teha 3 tunniga, kui kõik jookseb, tegelikus elus pigem 6+ tundi ja seegi pole kindel… Oleme seal armsas abajas ja see on peaaegu maailma kõige ägedam suplus, peaaegu maailma kõige ilusamas kohas, aga asjaolud on teised. 

Tellisime selle võtme ja lubasime sellega seoses olevad kulud kanda.

Samal ajal ise traalime aga randa ja loodame, aga mida… Kuna midagi me muuta ei saa, siis vähemalt naudime seda, mis on. Rahvas on muidugi lainetest pöördes, kilkavad lapsed ja sama teevad ka täismehed (kokku kirjutatult). Naised loomulikult samuti. Teen siis seda minagi kaasa, Kati otsustas lina peal päevitada.

Käisime vahepeal mõlemad auto juures vaatamas, et äkki on keegi siiski võtme leidnud ja näiteks auto juurde toimetanud. Aga polnud, siis enne alla randa minemist käisin vähemalt dušši alt läbi, et sooja magedat vett juua. 🙂

Kulminatsioon saabus siis, kui ma läksin 2 tundi hiljem parklasse, et sellele rendifirmale helistada, et mingitki infot saada ajalise perspektiivi osas. Helistan neile ja tütarlaps räägib, et ta on juba võtme bussiga teele pannud ja taksojuht on ka välja valitud, kes võtme meile toob. Et see takso maksab 180 eurot ja võtme peame ka veel kinni maksma. 

Korraga vestluse ajal näen, et Kati teeb rannas ühe onu ees rõõmutantsu ja ise vehib minu suunas kätega. Ma sain sel hetkel aru, et meie armas võti on ometi leitud. See onu oli merest tulnud ja näinud meres meie võtit. Kui Katit poleks sel samal hetkel seal onu kõrval olnud, et see võti tema käest ära rabada ja veenduda, et see ongi meie võti, siis mine tea, mis onu selle võtmega veel oleks edasi teinud. Seda me ei tea. 

Aga me saime oma võtme tagasi. Suure murdlainetusega mere kaldalt vee seest, kus see liikus edasi-tagasi koos kivide ja liivaga.

Kas on siis võimalik heinakuhjast nõel üles leida?

Kui juba nii hästi läks, siis tegime oma ringi ka väikese mööndusega läbi, käisime ära ka Vai rannas ja tulime siis oma hotelli Ierapetrasse tagasi.

Lõpp hea, kõik hea!

Homme alustame oma tagasiteed ja meil on jäänud veel üks ööbimine Rethymno linna läheduses ja 2 ööbimist Chanias. Chanias anname auto tagasi ja plaan on reisi eelviimasel päeval võtta ette ka Samaaria kuru.