Meie paat randus ja käe ulatas noor abimees, nii lahkelt neiule… Ühesõnaga paadist kõikuvale kaile saamine vajas teatavat osavust ja selle eest ulatati meile ka kohe arve – 20 bahti. 🙂 (Arvel oli kirjutatud: Boat stop landing fee).
Toodi meid ühte sadamasse, kust kaudu sai (läbi turu) minna kõige otsemat teed vaatama Grand Palace. See on väga uhke ja suur koht, kus trügib palju inimesi ja kohalikke oli täna vähemalt enamuses…
Grand Palace on Bangkoki süda ajaloolises tähenduses. See oli kunagise Siami ja praeguse Taimaa kuninga ametlikuks residentsiks aastatel 1782 – 1925. On senini ametlikus kasutuses valitsusele ja kuningakojale. Samas ka üks Tai lemmik vaatamisväärsustest.
Turgu ei maininud ma enne ilmaasjata. Me käisime seal vähemal 3 korda oma garderoobi uuendamas.
Esiteks on küllaltki soe – 32 kraadi ja tuult ka peaaegu polnud. Minul oli ilma käisteta T-särk ja põlvedeni lühikesed püksid jalas. Kati oli ette valmistunud põhjalikult templituuriks. Naistel peavad olema kaetud jalad pahkluuni ja õlad ka kaetud. Turult tahtis Kati endale osta üht salli õlgadele, mis kataks siis käed ka pikemalt, et oleks kõik sünnis.
Näpib seal ühtesid salle ja mõtleb värvitooni peale, kui selle müügikoha omanikust onu hakkab mulle rääkima, et tal tõenäoliselt leidub mulle ka käistega T-särk ja pikad püksid. Ma muidugi tänasin teda lahkelt ja lubasin viisakalt mõelda sellele, et enne koju minemist siit läbi tulla ja karmi põhjakliima tarbeks temalt ka pikemad säärevarjud osta… Ta ei jäänud rahule ja siis selgitas, et selliste pükstega, millel on lühikesed sääred, ma sisse ei saa sinna Grand Palacesse. Ja särk peab ka olema varukatega. Kauplesime mõnuga ja siis tõmbasin temalt ostetud elevandipiltidega lohvakad püksid tema poes oma pükstele peale ja särgi ka vahetasin seal rahva rõõmuks ära. Kati ostis endale kusagilt ka räti õlgadele ja me olimegi valmis minema vaatama seda populaarset kohta.
Sissesaamine käis lihtsalt. Täpselt nagu suuremates lennujaamades, on ka seal tehtud sellised vahvad laborindid, et suuri masse mingitki pidi korras hoida. Minu meelest oli täna seal rahvast väga palju, aga laborindist saime lihtsalt jalutades läbi, ainsamateks takistusteks olid teel aeglaselt liikuvad ettepoole painutatud kaelaga tegelased, kes valdavalt suhtlesid ja mängisid, et pikk tee düünides lõbusamalt läheks…
Piletid ostetud ja juba olemegi sisenemas, kui Katile antakse märku, et ega ikka ei ole küll… Kohalik turvamees või sõjamees (mundrikandja) sõbralikult viitab, et Kati läheb taas osturingile… 🙂
Katil vastostetud rätiga õlad kaetud ja kleit lohiseb mööda kive järele… Aga peab ostma ja selga panema ka kohaliku (vist lehmapildiga) T-särgi. Arvestades asja pidulikkust, siis hinnad ikka natuke kallimad, kui muidu turul… Aga nagu Kiire papa ütles, et nüüd, kus me juba niipalju kahju oleme saanud, siis peame me tegema nagu Raja Teele tahab… Ostsime särgi ära.
Väga suur hulk importmehi kannab sellel üritusel elevandipildiga puhvpükse, nad olid väga armsad ja naljakad… 🙂 mina samuti nende hulgas. Kati kõõksus naerda üsna pikalt ja lõpuks tahtis neid pükse endale saada peale pidulikku protsessiooni, ma lubasin. Hea tal kodus uhkust ajada.
Sees oli ikka uhke küll, kulda ja karda omajagu ja igal pool. Äri käib muidugi igal rindel, kes pakub ennast giidiks, kes müüb suveniire ja pudelivett. Paljudesse kohtadesse sisse ei saanudki, saime ainult ühte väga uhkesse Buddha templisse ja sinnagi loomulikult paljajalu.
Edasiteel külastasime ka Wat Pho templit. See on kohe Grand Palace lähedal.
Selleks ajaks hakkas juba väga kuum ja tulime lihtsalt hotelli tagasi.
Homme hommikul viib meid takso Pattayale. Saime reisibüroost päris hea hinna – 1300 bahti.
Pattaya sobib meile kordades paremini, oma tempo ja tegevuste poolest. Ja sealsed tuk-tuki ja muude äride juhid pole üldse nii agressiivsed oma kaupa müüma.
Seega Jomtien Beach kutsub!
