Päev algas nagu iga teine. Minu padi oli Kati padjaga võrreldes märjem, ehk minu nippel-kuppel higistas soojas toas enam, kui Kati nuttis. Asi seegi. Eilne seiklus oli üsna karm ennekõike Katile, aga see mööda Milanot kõndimine ja politsei uste taga ootamine ja mitteteadmine, mis edasi saama hakkab jne. Täna tegime ERGO’le kahjuteatise ja summa oli kokku 1007 eurot. Usun, et see shokk ja selline märja kaltsuga vastu nägu saamise emotsioon oli rahaga võrreldes ikka hullem. Keegi ei taha avastada, et tema asjades soritakse, ammugi, kui need veel “mehele pannakse”, ammugi veel reisil olles… Aga päeva lõpuks oli see siiski ainutl 1000 eurot ja emotsioonide virr-varr.
Teine tarkus on see, et reisikindlustus on vaja kindlasti teha. ERGO on meid juba 2 korda ära päästnud varasematel aastatel, ehk toob sel korral samuti kastanid tulest välja!
Nüüd maa peale tagasi. Tänane päev nägi ette rendiauto kätte saamise ja Milanost Genovosse sõidu ja Genovo üle vaatamise. Mis see meie käes teha siis pole…
Meie Milano korter oli küll üsna lähedal kurikuulsale keskvaksalile, aga linnaosa mõttes vist ikka selline pisut kahtlane…
Üleüldse, siinmail meie senise kogemuse põhjal tundub, et Aafrika ja Itaalia on asunud oma rahvastikku kokku sulatama. Tumedama nahaga inimesi on ca. 20-25%, enamuses üsna tegusad ja töötavad, hängivad ja ajavad asju. Selles meie linnaosas oli neid kuidagi üle keskmise enam. Linnaosa oli ka üsna räpane. Üks huvitav asi on see, et prügi ametlikult sorteeritakse peensusteni, palju enam, kui Eestis, mulle tundub… Aga reedel, kui kohale jõudsime, siis meie linnaosa tänavad olid prügiga kaetud. Me alguses arvasime, et mingi festival vms.
Tundub, et kogu see mahe prügi peale sorteerimist visatakse lihtsalt tänavale ja siis samad linnaosas elavad tegelased panevad oranzi vesti peale ja pilluvad selle prügi mingitesse masinatesse, ilma eriliselt seda sorteerimata. Kui suurem saast on eest saanud, siis tuleb harjadega masin, kes prügijäägid tänavalt kokku kogub, teda aitab õhuluuaga ja oranzi vestiga varustatud kohaliku elanikuga sarnane inimene. Püüdsin olla korrektne… Igatahes selline mulje meile jäi, see esimese õhtu restoran, mille toidu pildid paljudele ei meeldinud, see oli kohalike seas väga popp. Natuke omamoodi seltskond sinna õhtuti kogunes, mida nad seal tarvitasid või tarvitamata jätsid, meil infot pole…
Aga nüüd taas maapeale, sel korral pauguga. Anname korteri üle, paneme uksed lukku ja väljume hoonest. Kati on selline pisike, tal läks paremini. Mina viimasest, tänavale viivast metallväravast väljudes ei olnud küllalt aupaklik ja ei kummardunud piisavalt. Sihuke jõmakas käis tead, maha ei kukkunud, aga verd tuli kenasti pea pealt. Kombin käega pealage, pea on alles, aga valus ja verine. Katil olid kohe olemas vajalik verd imav draakula paber ja ametliku nimega – põlve plaaster. No on tubli naine!
Need vanaaegsed metallist väravad, on tehtud keskmise Itaalia mehe pikkust arvestades. Ja vaata, kui ei tea ka sel hetkel, et kohe hakkab valus ja lööd pea ära, siis pole ju ettevaatlik ka. Täitsa hooletu, võiks isegi öelda… Lisaväärtusena saan öelda, et verevedeldaja tablett töötab kenasti (võtan seda arstide soovitusel), verd tuli ja alles mõne aja pärast õnnestus asi kontrolli alla saada. Hea, et mul juukseid peas pole. Mine siis veriste juustega autorendi firmasse, mine tea, mis järeldusi teevad. Aga mul ainult põlveplaaster peas ja päikeseprillid sellekohal – keegi ei saanud arugi…
Keskvaksalis sai eile ja üleeile palju ringi käidud. Mõlemale jäi silma see pildi tegemise massin, millega dokumendi fotosid tehakse. Katil on vaja teha endast 4×5 cm dokumendifotod. Hakkame ajutist riiki sisenemise dokumenti taotlema ja seal ei ole midagi teha digitaalse fotoga. Peab olema füüsiline pilt.
Läheme sellesse keskvaksalisse ja asume seda pildimassinat otsima. Juba teine või kolmas kohalik turvategelane teadis öelda, et see on metroode juures. Leidsime koha üles. Teenus maksab 6 eurot, kaardiga ei saa maksta. Pisiraha kotis polnud. Lähen lähedalasuvasse mingeid kreeme müüvasse poeboksi ja pakun müüjale 50 eurost, et see siis selle mulle väiksemaks teeks. Ta ei öelnud seda, aga ilmselt plaaster peas ja 50 euro vahetamise plaan pani kogenud valdkonna töötaja peas pirnikese põlema, et see sell tahab mingit jama korraldada. Muud ei jäänudki üle, kui ostsin kõrvalpoest coca-cola ja sain sedasi vahetusraha väiksemad vajaliku kupüürid. Praeguse kogemuse pealt ma ei usaldaks seal majas vastu tulevat kirikuõpetajat ka mitte. Hull pesa on selline… Aga palju rahvast käib sealt läbi iga päev…
Meil oli Katiga plaan hommikul valmis, et kui sinna patupessa taas peame minema, seal on ju autorendi firma ka…, siis kuidas me üksteist turvame. Mõlemal on kohvrid, aga mul veel seljakott, läpaka ja muude tehnika vidinatega, dokumentidega jne. Leppisime kokku, et Kati käib minu järel ja jälgib, et keegi pahatahtlik mu inventaaridega midagi paha ei teeks. Ja kui sõidame rahvarohkel eskalaatoril, siis paneme seljad kokku ja võtame ringkaitsesse. Naljaga pooleks, aga naljakas enam nagu pole ka :-).
Läheme Autorendi firmasse. – OK Mobility ja saime peale mõningaid üksteisele dokumentide ja maksekaartide näitamisi ühisele arvamusele, et me sõidame Itaaliat vallutama autoga Nissan Juke (Peugeot Captur or similar). Meile see sobis, sest ma sõidan kodus Nissan Qashqaiga ja see on hea auto. Mingi teema seal muidugi tekkis teemal, et minu ostetud 51 eurone full insurance pole piisav ja nii edasi. Auto rent koos nende meelest täis kindlustusega 11 päevaks siis peaaegu 600 raha. Võib-olla saanuks veel soodsamalt, aga Itaalia majandust peab ka toetama. Autol läbisõit 6600 km ja peaaegu nagu meil kodus oleva suurem vend. 🙂
Kodus on E-power, siin saime Hybrid variandi, minekut on ja ainus asi, mis veidike mõtlema pani on kiirusehoidik. Kodus on adaptiivne, siin on rumal kiirusehoidja. Viimased 5 aastat sellega nii harjunud, et ei mõtlegi, kui ees sõitev auto pidurdama peaks. Selle autoga ikka peab pead ja pidurit ka kasutama.
Muus osas elu lill! Teekond Genovosse oli ca. 130 km pikkune ja üle mägede sõit. Kiirtee ja selle maksu suurus oli 11 eurot. Kiirteel sõites tegelikult pole vahet, kas sõidad Itaalias või Tallinna lähedal kiirteel. Midagi erilist ei koge ega näe. Tagasitulles oleme endale plaaninud Aadria mere kaldalt ülesse tulemiseks väikesemaid linnu ja teid. Eks siis ehk näeme Itaalia maapiirkondi ka paremini.
Aga kiirteel oli valdavalt kiirus 120 km/h lubatud, sellest muidugi keegi eriti ei hooli. Kohale saime kenasti. Me oleme esimest korda Genovos ja meie esmamulje oli väga hea. Liguuria meri (Vahemeri) ja siis hakkab kohe kaldast mäkke minema see linnake. Mäeküljed on kauneid maju täis ehitatud siia aastate jooksul. Meile jäi mulje, et täna – pühapäeval oli elutempo selline rahulik ja nautlev. Väidetavalt on siinne vanalinn üks suuremaid ja suur oli ta küll. Vanalinnas kihas kaubanduselu, ka kitsastel kõrvaltänavatel. Päeval saad süüa ainult pizzat, õhtul alates 19.00 avanevad restoranid ja pakutakse laias valikus ennekõike Itaalia kööki, aga ka muude naabrite mõju oli tunda.
Saime oma auto hotelli juurde pargitud ja paneme padavai linna peale minema. Sihukesed õlleneelud tekkisid selle kuuma ilmaga, et andke ainult võimalus. Vanalinna servast kohe sellise leidsimegi, Elvis laulis ja Kati koos temaga. Esimene õlu oli lihtsalt jänu kustutamiseks. Teist juba natuke nautisin ka :-). Üks huvitav asi on meile mõlemale silma jäänud, et me joome liitrite viisi vett ja muid vedelikke, aga vetsus toimub ainult sorts. Tundub, et siin kliimas aurustub kõik läbi naha ja minu puhul – muidugi läbi pealae. Kui tuli kättemaksu aeg, siis läheme baarmeni juurde ja sel kohe info olemas, mida me tarvitasime, aga matemaatikaga ikka kehvasti. Liitis meie nähes paberi peal ja sai summaks 33 eurot, imestasime pisut ja Kati palus tal selges “You name it” keeles üle arvestada ja kui kompuutrit kasutas, saime summaks 26 raha.
Itaalias väidetavalt baaris jootraha ei jäeta. Tundub, et nii ongi. Nad oskavad seda ise enestele tekitada kenasti.
Vaatasime üle sakraalehitised ja sadama rajatised, poed ja turud. Ostsime enestele sellised õlakotid ühe hiinlase käest, mida saab kanda endal külje või kõhu peal ja seda kätega vajadusel katta. Elu ise annab vajalikke vihjeid. Kotid maksid kokku 9 eurot, Nahast, rihmadega ja lukkudega. Tühjad, oma raha peame sinna sisse panema.
Homme on plaanis võtta ühendus Genovo Eesti aukonsuliga, et temaga seda Kati reisidokumendi asja arutada. Ja kui see tehtud, siis on plaan järgmised 2 ööd veeta Firenzes (or similar) ja käia ka Pisa torni toetamas.
