Tänane päev sai rohkem või vähem môjutatud pikaajalise ja armastatud Tai kuninga matusetseremooniast.
Naabrikukest oli natuke ka kasu. Nimelt Kati jälle varakult kukepoisi pärast püsti ja kui mina silmad lahti sain, siis kuulsin lubadust, et ôhtul saab kukesuppi… 🙂
Aga kuna ta juba püsti oli, siis sain erikohtlemise osaliseks, mulle toodi kohv voodisse (see ôudne Nescafe 3 ühes jook, aga hädaga sööb kurat ka kärbseid) ja valmistas hommikusöögi (seda teen tavaliselt mina). Atähh kukeke. Ôhtul sôime restoranis kôhud täis ja kukel on vôimalus homme jälle vaikne kikerikiii aia otsast käima tômmata. 🙂

Tai kuningas suri 13.10.2016, 88 aasta vanuselt, peale rasket haigust. Ta sai kuningaks 1946-ndal aastal ja valitses Tai riiki 70 aastat.
Eelmisel aastal tulime Taisse, kui kuningas oli 10 päeva surnud olnud, valitses suur lein, kôikidel olid mustad lindid riietel ja kogu avalik ruum oli dekoreeritud ûleelusuuruste kuninga piltidega, leinalintidega raamitud jne. Kardeti isegi rahutusi ja soovitati lärm ja pidustused pidamata jätta.
Tegelikult vist ikka veidi rahulikum oli, aga midagi tegemata ka ei jäetud. Kuulutati välja aastane lein.
Täna, aasta hiljem on siis kulminatsioon, kuninga ära saatmine ja krematsioon.
Meil on toas SAT-TV, jumal teab mitmesaja kanaliga. Ma ei tea, millisele sateliidile see on suunatud, aga alates hommikust on kôikide kanalite sisu üks ja sama.
Läksime hommikul alla basseini äärde ujuma ja päikest vôtma, kui samas basseini kôrval olevas minibaaris olev telekas käib ja meie 2 majahaldjat vaatavad ennastunustavalt seda programmi.
Lôuna ajal panin ka teleka käima. Otseülekanne Bangkokist, kuidas kuninga pôrm toodi üliuhkel kuldsel lafetil tema kremeerimispaika Bangkoki ühel väljakul. Nüüd käib teles suurlavastus, kus mängitakse erinevaid kuninga eluetappe ja tähtsamaid toimetusi sellisel aasia moel ja -vôtmes.
Peale südaööd algab krematsioon. Usun, et seda vaatab mingi üüratu protsent rahvast. Ma ei imestaks, kui see oleks näiteks üle 70% taimaalastest.
Uhhh!
Aga meie veetsime ennelôuna basseinis ja päikesevannis. Täna, tänu kuningale, said tailased endale päeva vabaks, et saaks ikka korralikult leinata ja pidustustel osaleda.
Peale lôunat panime jälle linna poole minema, jala ja hiljem tuktukiga. Kati vajas jäätist ja mina head kohvi. Seega jälle alustasime oma linnamatka Mäkist. Seekord jalgu ei pesnud… 🙂
Pirukad vôtsime ka, Kati ananassiga ja mina proovisin maisipirukat, täitsa hea oli, ütleksin, et maitsvam, kui magus lääge ananassipirukas.
Eile märkasime, et tehakse mingeid suuri ettevalmistusi homseteks pidustusteks kesklinnas, ühes Pattaya vanimas templis, Wat Chai Mongkron.
Môtlesime, et lähme viskame pilgu peale… Mida lähemale saime, seda hullemaks läks. Inimesed mustas, üsna tihedates ridades, mida lähemal templile, seda tihemalt. Ma ei oska inimeste hulka hinnata, aga see oli sel kellaajal umbes 1 km tänavast paksult rahvast täis, kes tahtsid kôik läbi käia sellest templist, et sellega kuningale viimast austust avaldada. Püüdsin seda pildistada ja filmida. See oli midagi erakordset…
Nagu ma mainisin, oli enamusel inimestest täna vaba päev antud. Lisaks jagati seal kôigile (ka meile) vett, jääga mahlašeike, süüa, pilte ja mida kôike veel. Politsei ja vist sôjavägi korraldasid liikumist. Taksod, bussid ja tuktukid sôitsid linnas tasuta! Elu nagu Tallinnas valimiste ajal 🙂
Oli tükk vôitlemist, et ennast sealt läbi murda ja õiget suunda säilitada. Aga saime tuktukile ja sôitsime oma “kodutänavale” – Jomtein Beachile. Täna me ei ööbi siin, aga siia tulek on nagu tuleksid kodutänavale… kôik on tuttav, kodune ja mônus. Ühel pool on meri ja rand palmidega, teisel pool kogu melu: poed, turud, massaažisalongid, valuutavahetused, musttuhat väikeletti, kes teevad ja müüvad tänavatoitu, koerad (kôik peremehetud, iseloomutud, arad, magavad suvalistes poosides suvalistes kohtades – üsna kurb tegelikult), palju palju mootorrollereid, taksosid ja tuktukke, kerge solgihais lööb vahel kanalisatsioonist välja, kohalikud elavad oma igapäevast elu ja meiesugused turistid tunglevad ka kogu aeg ringi. Kôik on väga turvaline ja atmosfäär on mônus.
Kuna meie tavalises massaažikohas oli järjekord, siis lasime teha jalamassaaži oma teises lemmikkohas. Lihtsalt imeline – peab täitsa jôuga ennast ärkvel hoidma, muidu oled läinud ja suunurgad jälle niisked 🙂
Nagu mainisin, siis kôik poed (peaaegu) ja turud ning toiduletid ja juurikamüüjad, kôik olid täna kinni. Ainsana olid lahti restoranid ja sellised ametlikumad toidukohad.
Ok, lähme sööme siis!
Kati valis poole ananassi sisse tehtud riisi ja kreveti segu, mina muidugi Carbonara. Tahtsin ôlut ka. Täna ei müüda kusagil…
Manager pakub, ok, söör, kui sobib, siis serveerime Teile teekannust ja teetassiga 🙂. Dejà vu…
Vaatan restos ringi, pagan olengi sattunud teefanaatikute õhtusöögile…
Nong tõi meid koju ja teepeal oli üks juurikamüüja ka olemas, Kati sai oma 4 mangooot. 🙂
Selline päev täna…
Homme läheme Pattaya kôige kuumemasse kohta – Walking Streedile!
Pattaya slogan on: Good guys go to heaven, bad guys go to Pattaya!
See on suuresti selle tänava teene!
Homseni!