“Kuradi kukk – ma tahtsin teda munaga visata!”
Niisugused olid täna hommikul esimesed sônad, mida ma kuulsin. Selgus, et Kati oli vastu hommikut ärganud ja siis ei saanud enam uinuda, kuna kôrvalmajas elab üks tôsiselt kôhna, aga asjalik kukepoiss. Lendab aga aia peale ja ajab seal oma kuke asja…
Erinevalt minust, on Katil hea kuulmine. Meie toas olev konditsioneer ei ole ka just vaiksemate killast, kuna ka tema teeb oma tööd… Rasked valikud!
“Ma olen nii elevil… lähme täna rolleriga sõitma…”, oli teine sônum, mis minuni jôudis. Eile otsustasime ju tänaseks rolleri rentida…
Tais on vasakpoolne liiklus.
Ma sôitsin mootorrattaga viimati kooli ajal. Siis sai Jawaga käidud isegi Arhangelskis ära, Eesti ka risti ja pôiki läbi sôidetud. Aga nûûd pole 30 aastat motikaga sôitnud…
Tänapäevase rolleriga pole ka varem sôitnud…
Aga uudishimu sai vôitu. Hommikul maksime majahoidjale 150 bahti, ehk 3,75€ ja roller on päevaks meie! Uus roller maksab poes 5000-7000 bahti (125 – 175€), need suurema karbussiga ikka 🙂
Ühesônaga – vaja kôigepealt veidi harjutada. Mul oli plaan, et kui rolleri käima saan, siis sôidan alguses siin ümber, vaiksematel teedel ja saan tsikliga sôbraks, siis kutsun Kati ka ja hakkame koossôitu harjutama…
Enne olin märganud, kui kergelt kôigil rollerid käivitusid, süüde ja sidur sisse ning starteri nupule ja voilaa, masin käib… mul nii lihtsalt ei läinud.
Istun seljas ja vajutan nuppe, aga ei käivitu… Leidsin käimalöömise vända ka ja kui olin seda ka 3 korda löönud, käivitus hoopis tailannast majapidajanna.
Ou no söör, let me help… istus ratta selga ja tegi sama, mis minagi hetk tagasi, masin läks poolest pöördest käima… Slaavi müstika, ma ei vôi…
Hiljem selgus, et tsikkel ei käivitu, kui küljel olev ratta püstihoidmise jalg ei ole kôhu alla algasendisse lükatud. Ma tôesti ei teadnud, koolis ka ei räägitud…
Nüüd läks edasi kôik juba lepase reega. Jagasime kiivrid ja tegime kiivririhmad parajaks. Värav lahti ja mina rattaga kohe vupsti tänavale. Väga mônus – automaatsidur, nagu Družbal ja automaatkast. Palju lôbu pakkus ka suunatulede nupp. See jäi mul alati peale… hiljem avastasin, et seal oli keskel väike nupukene, mis siis lüliti alati keskasendisse tagasi tôi.
Siduri heebel osutus tund aega hiljem hoopis tagapiduriks 🙂 Ühesônaga – äge ratas. Hakkame raha koguma, et endale ka selline soetada.
Samal ajal Kati… Ma sôitsin oma ôppesôidule ju ilma Katita. Leppisime kokku, et ta jalutab ka väljapoole, siis saame kokku ja harjutame paarissôitu, kôlab nagu iluuisutamine 🙂 Kusjuures Kati läks jalutama juba koos kiivriga 🙂
Mul hakkas sôit juba enam-vähem välja tulema. Hakkan Katit otsima, sôidan kogu ümbruskonna läbi, Katit pole. No pole vôimalik. Jäi üks tee, mis viis täitsa valesse kohta, viimases hädas sôidan sinna ja seal ta ongi. Mingi ristmiku peal, kiiver nagu Orissaare seenelise korv käevangus, tema kôrval oli miski pisike ümar puur, mille sees oli kukk. Ma ei oska seda ära siduda, aga mingi seos hakkas siiski tekkima… 🙂
Tegime siis sôitu ja justkui pidas. Nahk oli seljas märg, otsustasime ujuma minna oma basseini. On ikka vahva leiutis inimkonnal!
Tsikkel renditud, mis edasi? Ok, meie lähedal magistraali peal on hulgiladu Makro, sôidame sinna. Seal on pähkleid, maitseaineid ja muud nänni, mida plaanisime koju kaasa osta. Sôidame ja saime isegi parempöörde suurel ristmikul tehtud (vasakpoolne liiklus ikkagi).
Särk oli seljas märg ja Kati oli üsna seda meelt, et ta vajab aega kohanemiseks, et tagaistmel reisida. Ma näiteks ei tahtnud seda ise ka kooliajal teha.
Ühesônaga läks nii, et Kati tuli jala koju tagasi. Ma tegin samal ajal 3 tiiru kodu vahel, vedades seljakotiga manti koju. Viimase tiiruga sai ka Kati oma armsa kiivriga koju toodud mööda vaiksemaid tänavaid…
Kokkuvôtteks, mulle hakkas meeldima. Sain rattaga sôbraks. Kahekesi sôit vajab veidi praktikat.
Samas, elades kesklinnast veidi eemal, annab roller suure vabaduse. Ja odava rolleri olemasolu tôttu siin keegi jala ei käigi!
Ostsime endale lôunaks 700g krevette. Vôid ja soola ka. Aastaid tagasi sôber Raino valmistas ja mulle jäi meelde, et hästi lihtne oli…, mis maitseaineid ta seal kôiki kasutas, seda jällegi ei mäletanud…
Sulatasin vees krevetid ja praadisin vôis nad kuldpruuniks. Maitseaineid muid ei kasutanud, natuke näpuotsaga soola. Päris hea sai ja ainult sabad jäid järele.
Täna on natuke vesisem ilm, pilves ja kohati sajab. Meid see väga ei seganud, panime jala minema ja siis tuktukiga kesklinna. Tuktuk oli rahvast täis, seisime auto tagaosas resti peal ja hoidsime end seal kätega püsti. Teed olid märjad ja siis pildus tagarataste alt vett ja liiva meie sandaalide vahele, jalad said märjaks.
Läksime tähistama eilset RRP-d (Rahvusvaheline Rämpstoidu Päev). Vajusime Mäkki sisse, pesime jalad ja ostsime cappuccino, jäätise ja ananassipiruka. Meie ôunapuruka asemel on siin ananassipirukas, ôuna oma on muide parem.
Kohv maksab 120 bahti (3.-€), jäätis 10 bahti (0,25€) ja pirukas 19 bahti (0,49€)
Kati ostab elevandi kujusid ja muid suveniire, seljakott on minu seljas. 🙂
Homme on armastatud Tai kuninga tuhastamine. Lind ka ei lenda, paljud toidukohad on suletud, alkoholi ei müüda. Massiliselt müüakse musti T-särke mingi omapärase oranži sümboolikaga. Homne vist kannab seda kogu maa. Seda kuningat armastati ja austati tôeliselt, valitses samast ajast, kui Inglise Elisabeth, üks pikimaid valitsemisaegu.
Aktiviseerisime jälle naabrimehest taksojuhi, kes meid kenasti koju tôi. Natuke hiljem selgus, et olime pimedas ühe toidukoti talle autosse unustanud. Tôi rolleriga järgi ära, lisarahast keeldus.
Kui kellelgi siia linna kunagi asja on, siis Nongi kontakti julgen küll jagada. Selline “kodustatud” kohalik on hea variant. Tema on ônnelik ja Sinul turvaline ja soodsam.
Täna läbisime 14 km ja ca. 18000 sammu.
