Ma arvan, et Itaaliasse mineku otsus küpses valmis selle aasta märtsis. Itaaliasse oleme tahtnud mõnel varasemal aastal juba minna, aga ikka tulid ette asjaolud… Eelmisel aastal oli see Kreeta reis ja üle-eelmisel Ungari reis. Nüüd polnud enam pääsu, tuli ära teha. Ja kõige kindlam viis otsuse jõustamiseks on teadagi lennupiletite ära ostmine. Selle siis märtsis ära tegimegi. Kuna Katil on sünnipäev veebruaris ja mina olen tähtkuju järele Sõnn (kingi-ideede koha pealt kaunis kaugele kukkunud…), siis läks nii, et Kati sai lennukipiletid kingituseks. Aga reisikindlustuse eest maksis ikka ise, siis teab, et ulakusi ei tohi teha. 🙂

 Me oleme Itaalias juba kolmandat korda. Esimesel korral oli meil võimalus tulla siia koos klubivendadega ja see oli ikka väga vahva reis. Peatusime Garda järve ääres ja sai Veneetsia ja Verona ja Garda ümbruses hästi ringi vaadatud. See oli 2020 jaanuaris ja siis pooleteise kuu pärast keerati maailm lukku. Koroona viirus tegi siis siinmail kõvasti laastamise tööd.

Teisel korral sattusime Itaaliasse 2021. aastal, kui käisime Katiga Horvaatias ja külastasime kokku 11 riiki. Itaalia oli lihtsalt nii tee ääres, et käisime ja vaatasime üle tema Trieste nurgakese. See lugu on siin. Ega see lihtne polnud, seal pole ju võimalik leida parkimise kohta, sama hull lugu, kui Karlovy Vary’s aastaid tagasi. Linna sisse saad sõita ja sõidad kogu selle kuurorti tänav-tänava järel läbi, aga parkida ei saa isegi nii palju, et jäätist osta. Vähemalt jäi linnake selletõttu kenasti meelde.

Ühesõnaga, sel korral peame siis Kati sünnipäeva Itaalias. Ta praegu tudub ja ei tea sellest veel midagi, aga ärgates avastab siis üllatuse. Hakkab ehk õhtuks kohe kartulisalatit ja täidetud mune tegema. Mulle meeldiksid veel need singirullid ka… 🙂

Tegelikult me ootasime seda reisi juba mõnda aega. Kati võttis isegi puhkuse välja. Minul on veel juhatuse esimehele sellekohane avaldus esitamata. 🙂 Aga puhkust oli vaja küll. Ega muidu välja ei puhka, kui ära ei sõida. Kui istuks kodus, siis teeks ikka vasaku käega neid tööasju ja võib-olla isegi enam, kui muidu tööl olles. 

Iseasi, et kas just juulis-augustis peab ikka Itaaliasse minema. Siin on palav ja otsakont on kogu aeg märg. Päeval oli mingi 35 kraadi vilus siin Milanos. Aga kuna Kati saab puhata, siis kui ta saab, siis nii on. Ilma Katita ma jälle puhata ei saaks, tema teab teed lennujaamast välja ja hea nina on tal ka söögikohtade leidmisele, aga nagu öeldakse, ärgem rutakem teemast ette…

Tänane hommik oli ses mõttes tavaline, et kell äratas 5.30, väike suplus ja siis kohvile. Meil on kõik kenasti korraldatud – masin teeb kohvi. Sina ainult vajuta nuppu, lisa vett, pane juurde kohviubasid ja viska masina alumine riiul veest ja kohvi jääkidest tühjaks. Kõik muu teeb masin ise nagu nõiaväel. Kuna Kati tahab seda capussino jooki, siis peab muidugi lohvi panema piima sisse ja pärast veel lohvi ära puhastama. Sel korral ta masinapuhastamise tabletti ega katlakivi eemaldamist ei nõudnud. Hoidis meie aega kokku.

Nagu ka Bolti taksojuht, kes meie ühise arvamuse ajel kihutas linnas kõik nurgad sirgeks piirkiiruse piires ja tõi meid bussijaama nagu õlitatud välk. Kõik sujus kenasti. Istume ja ootame Tallinna bussi. Piletid on eelnevalt internetist ostetud ja isegi välja trükitud. Kati käib paar korda ümber bussijaama, samme on vaja…

Nüüd ma pean rääkima Katist. Saksa pootsmani iseloom on tal. Kolm ja pool kuud tagasi otsustas, et tema tegeleb oma enese kaaluga. Meil on ühine kaal ka toa põrandal, aga temal on vaja ikka enese kaaluga tegeleda. Uskumatu iseloom ja fakt, kui kergemeelselt ta loobus vahest jäätisest või juustukillukesest. Viimase päevani. Ise ütles, et kui Itaaliasse läheme, siis oleme puhkusel ja ennast kusagilt-otsast tagasi ei hoia. Ta kohutaval kombel tahab endale lubada gnocchisid juustuga. Lubas isegi valget veini endale lubada ja Gelatosid samuti. Gelato on siis itaalia jäätis. Täna oli see kõik meil ees, aga vahel teeb inimene plaane ja jumal naerab, täna siis läks taas veidike omamoodi.

Tartu inimese suureks eeliseks on Tartu – Tallinna buss, mis teeb peatuse Tallinna lennujaamas. Kui lihtne ja mõnus on siit minna lendama. Pole vaja autoga sõita (eriti tagasiteel) ja parkida. Takso viib ja toob bussijaama, Sina vaata rahus bussis filmi (Kati ekraan oli sealjuures “saba andnud”) või maga või tee mida tahad. Check-In oli ka kodus juba tehtud ja Tallinna moodsad läbivaatuse süsteemid ei nõudnud isegi läpaka kotist välja võtmist. Kõik sujus, aga Kati jäi muidugi kohe vahele. Narko juhtum siiski. Alguses Kati isegi üllatus pisut, mis siis, et sünnipäeva reis, aga tollitöötaja kutsus ta veidike kõrvale (ma olin siis just ametis püksirihma taas pükstele panemisega) ja kummardus ta ees sügavalt ja võttis kingalt ja säärelt vist narkoproovi. Ma pole narkot elus isegi mitte näinud, ma ei oska seoseid luua. Aga ju siis need kohad on populaarsed…

Nüüd veel üks tagant-järele tarkus. Varsti lae alt kommunikaatorist naishääl ütleb, et me võime hakata kogunema värav 5c ja 5d juurde. Id-kaart, pardakaart kaasas. Meil oli veel kirjas, et peame lennukile lähenema tagumisest uksest.

Läheme massiga kaasa. Seal on 2 saba, üks lihtsatele kodanikele ja teine Prioriteetsetele kodanikele. Vaatan Katile otsa, sünnipäeva reis küll, aga riigikogusse ei kuulu. Seisame siis selles pikas ja rahulikus sabas. Ega lennuk ikka enne ära ei lenda, kui meie peal oleme. Pealegi oli meie kohver juba lennukisse laetud, ise nägime… Meil on selline oranz kohver, parempoolne oma olemuselt, kaugele näha. 

Sel korral oli lapsi lennukis palju. Kogu see 3 tundi käis üks laste hõikumine ja trall. Minu lapsepõlves lapsi lennukisse hullama ei lastud. Olgem ausad, ma pole lapsena isegi rohkem lennanud, kui kunagi lapsepõlves ostsin pileti Tartu lähedalt läks üles “moosiriiul” AN-2, sellega õnnestus Tartut ülevalt poolt esimest korda imetleda. Paar tuttavat inimest isegi tundsin sealt ära… 🙂 Lapsel ikka nägemine korras.

Ühesõnaga, pärast selgus, et me olemegi need Prioriteetsed kodanikud ja meil on õigus esimeste hulgas lennukisse minna. Põhjus oli selles, et meil oli ostetud ka pagasile koht. No mine sa tea, kui äkki on head veini soodsalt või makarone…

Lend läks nagu naksti, mina vaatasin filmi, Kati natuke magas ja juba olidki kaadris Alpi mäed ja Itaalia põllumajaduslikud vaated. Istusime lennuki keskosas, kus on avarii väljapääsud ja seal oli jalaruumi mõnusasti.

Kohver tuli ka meie lennuga ja Bergamo – Milano bussi saime kohe lennujaama eest. Pilet 12 eurot inime. Kuigi konkurents on seal suur, siis peaks vist järgmisel korral eelistama Terravisioni firma busse. Need said varem bussi täis ja minema.

Meie apartment on Milano Centrist 1,6 km kaugusel jalutades. Ei hakanud transporti raiskama ja tulime ise kohale. Meil on udupeene sissesaamisega korter. Äpp ja puha. Tutvustuses olid videod, kuidas vajutad nuppu ja kohe uksed avanevad jne. Eks ta enam-vähem nii käiski, aga sel korral lihtsale ei töötanud. Pärast meenus, et check-in oli alates 16.00. Meil oli sinna veel 4 minutit aega ja tõesti kell 16.00 hakkasid nupud tööle. 

Katusealune korter on üsna soe ja kliimaseade annab endast parima, et meie aklimatiseerumine ilusti sujuks. Kotid nurka pandud, läheme Metrooga kesklinna midagi head sööma. Õlut tahaks ka juba… Metroojaam on meist ca. 200 meetri kaugusel, maa-all. Läheme kohale ja hakkame endile piletit ostma. Pilet 90-ks minutiks maksab 2.20 eurot reisija kohta. Selle elame üle, aga masin ei taha raha kaardilt, ega ka sularahas maha võtta. No ei lasegi reisima. Tulime siis maapeale tagasi. Hakkasime söögikohti otsime siinpool, et küll homme masin taltub ja lubab piletid siiski ära osta.

Kell on 17.30 ja tänavatel on tegelikult suht vähe rahvast näha. Peavad siestat. Ja kohalikud toidukohad avanevad alles 19.00 ja hiljem. Me oleme muidugi hommikusöögi ja ühe gelato peal siiani tiksunud ja kõhtu hea-parema tarbeks hoidnud.

Eksleme oma linnaosas ja sattusime 17.55 ühe sisseviskaja kätte, kes teatab, et tema resto juba lahti. Ärimudel on lihtne – maksad 12 raha ja saad ise valida joogi ja sööd nende itaaliahõngulises rootsi lauas niipalju kui jaksad. Lasime ennast sisse rääkida ja saime sellise kõva kolmese tulemuse. Kati ütles välja tulles natuke krõbedama sõna ka, aga inime õpib. Ega toidupoodi ei tohigi näljast inimest lasta, hakkab seal hullu panema…

Aga päevast väike väsimus ka peal ja las ta siis täna nii sai. Homme läheme hommikul vara jala kesklinna ja las siis see metroo pangamasin ise arvab, kelle tulud niimoodi suuremad on…