Selle aasta suvi on olnud selline teistsugune. Algas ta nagu iga varasemgi suvi, tegime hoogsalt plaane ja puha.
Mina kirjutasin oma armasale Vihmategija OÜ juhatuse liikmele puhkuse avalduse juba jaanuaris, nagu ettevõtte sisemäärus ette nägi, et soovin koos Katiga minna juulikuu 4-ndal kuupäeval ammuplaanitud puhkusele Hispaaniasse, Malagasse, 10-ks päevaks. Kati tegi seda sama asutuses, kus ta töötab. Teeme muudkui plaane ja juba oli meil kava koos, kus mis kuupäeval plaanime olla, kus kauem ja kus pikemalt.
Meil kõigil on emad või vähemalt on olnud. Kati läks vahetult enne reisi algust ühest faasist teise. Ja meie reis jäi sel korral katki…
Meil olid sellega seoses arusaadavalt mõtted mujal ja otsustasime alles üsna hiljuti ja üsna spotnaalselt uue reisikoha – Kreeta kasuks.
Rain käib igal tööpäeval jala tööle ja kuulab sel ajal, kui oma 6,2 km pikkust ringi jalutab erinevaid podcaste. See on juba 2-3 aastat kestnud hobi, sest kuna Rain töötab tegelikult kodus, siis oli tal ka vaja ennast asjalikuna tunda (et käib ka ikka tööl, mitte ei võta Kati töölemineku järel kohvitassi ette ja ei istu lihtsalt tähtsa näoga arvuti taha) 🙂
Ja mu viimase aja lemmik podcast, mida järjest lisan oma kuulamise listi on Reispass, kus Ivo Tšetõrkin viib kuulajaid erinevaid maid avastama läbi Raadio 2 kanali. Sel korral oli jutuks Kreeka. Ma olen varem ka Kreetale sattunud ja mälestused ikka head. Arutasime 3 minutit, ostsime piletid Finnairist ja siin me nüüd oleme.
Oma varasematel reisidele oleme pea alati jõudnud arusaamale, et üle planeerida ei tasu, et koha peal on ka võimalik majutused saada ja siis oled vaba nagu linnuke oma tempot tegema jne. Alguses oligi nii, et panime lihtsalt Chania linnas kaheks ööks endale hotelli ja siis juba võtame rendiauto ja vaatame kuhu läheme.
Kreeta on täpselt selliseks rendiauto tripiks turistidele mõeldud saar. Ilusad rannad, head söögid ja joogid, lahked ja lihtsad inimesed, mäed ja vaated, väärikas ajalugu jne.
Aga 4 päeva enne minekut, kui Rhodosel ja mõnel saarel veel algasid metsatulekahjud ja kuumus oli erakordselt kõrge, läks meil, nagu öeldakse rahva seas, … .
See on ikka hirmus, kui plaani pole ja paneks ikka mõned kohad veel jne.
Hakkasin siis Booking.com kaudu asja uurima. Ja tõesti, varem saadavust rohkem ja hinnad ikka paremad. Nüüd juba hinnad päris kõrged ja polegi normaalsete hindadega midagi enam alles. 2 õhtut tihedat planeerimist ja tagasimakse võimalusega bronnimist viis seisuni, et meil on kõik peatused teada ja enamuses äragi makstud. Aga need tunduvad olevat ikka head ka 🙂
Turiste siin muidugi on, seda on Chanias näha.
Inime peab ju puhkama (ja me mõlemad tundsime, et peame oma oravarattast välja saama) ja maksku siis või natuke raha. Oleme selle igal juhul ära teeninud. Ja me korraldame oma reisi ise, ei kasuta pakette ega tsartereid. Saame ise ka tehtud.
Kindlustusest
Ärajäänud Hispaania reisi lennupiletid ja muud kulud saime ERGO kindlustuse kaudu kenasti tagasi. Natuke paberimäärimist aga väga sujuv ning asjalik kindlustuse selts. Sama selts tõi meid ka Taist erakorraliselt tagasi 2018 aastal, kui minu isa lahkus… ERGO aitas ja oleme selle eest tänulikud. Ühtlasi hea teada, et kindlustamine on reisil ikka hea ja turvalisust suurendav tegevus, kui ootamatused peaksid tabama.
Eile, reedel, päev enne reisi algust, meie ca. 20 aastat vana kass Miku, kes oli ikka toimekas ja üldse isemoodi tegelane, käitub päevläbi imelikult, viimasel ajal oli söömisega eriliselt halvasti ja õhtul kella 19 ajal läheb otse Kati sülest nagu öeldakse “vikerkaare taha”. Meil veel reisiasjad pakkimata ja selline ootamatus. Korraldasime Mikule siis matused ja olime kurvad. Mõni kass on ikka erilisem ja Miku oli seda kindlasti…
Selline sissejuhatus meie selle aasta reisile.
Meie tänane reis käis seda rada pidi: Tartu – Tallinn – Helsinki – Chania. Tallinnast Helsinkisse 30 minutit ja Helsinkist Chania’sse üle 3. tunni lendamist. Jõudsime kohale, takso tõi 30 euro eest Chania kesklinna, Poseidoni hotelli.
Kõik viisipärane ja sujus kenasti. Helsinkis lubasime lennujaamas endale kumbki Pad Thai, ehk Tai paja. Tõmbas kenasti reisimise tundlad teravaks ja lõi õige häälestuse. Kui sõitsime Chania lennujaamas lennukilt bussiga lennujaama, siis olid Katil silmas pisarad. Mäed ja puhkus on ilusad, üleelamised on ikkagi meeles… Aga me nüüd puhkame ja paneme täiega. Nii otsustasime. Kati ema oli ka mures oma viimastel päevadel, et tema pärast reis ära jäi, ta poleks seda kindlasti tahtnud.
Teine asi, mille kohe päeva alguses ära otsustasime, et Kati täna juhib kuni Chania lennujaamast väljumiseni. Mida see tähendab? See tähendab seda, et Kati peab ennast vahel lillelapseks meie reisidel, et mina olen kõik ära korraldanud ja tean, kuhu minna ja tema ei muretese üldse. Samas on Katil olemas loomulik anne ära eksida enam-vähem 100 meetri kaugusel meie reisimajutuse kohtadest. Korduvalt juhtunud ja tõestatud. 🙂
Täna siis Kati toob meid Chaniasse. Kõnnib ees ja teeb kulgemise otsuseid. Ja tõesti kõik sujus, Chanias leidis enne mind ukse, kustkaudu lennujaamast välja saada jne. Kõik sujus ja inglise keelest saab ka aru, vahel detailides on komplikatsioone, aga inimese kohta, kes koolis saksa keelt õppis ikkagi väga hea… Selleks peabki aegajalt reisimas käima 🙂
Saime oma tsumadani lindilt kätte ja läheme välja taksot jahtima. Bolti siin pole. Aga ukse ees on taksode rivi pikk ja suurel plakatil on ka kiri, et Chania kesklinna saab 25 euroga.
Näitame taksojuhile oma Bookingu broneeringut ja see teatab hinnaks 30 eurot. OK, mis me vaidleme, olemegi ju kesklinnast 20 minuti jalutamise tee kaugusel. Äge vend oli, pidas peaaegu kogu aeg kõnesid paljude inimestega, keel oli meile võõras, aru ei saanud. Samas ta ise rääkis üsna head inglise keelt.
Ta oli enda autos lõhnakuuskedesse investeerinud, suitsetab vabal ajal Cameli suitsu ju. 15 km sõitu lennujaamast ja Katil ilmnesid allergia tunnused, saime õnneks ikka kohale ilma suuremate jamadeta. Kuigi jamade võimalusi oli kogu aeg. Suurema Mercedese omanikuna pidas ta ennast ikka väliselt Fiat Panda roolis olevaks. Uskumatu, kuidas ta pidurdamata sellistest napilt läbitavatest autode vahedest läbi sõidutas. Tänavad on kitsad, kõik pargivad teede ääres kahel pool, lisaks jalakäiajad ja rollerid jne. Mul oli küll vahepeal “rohkem püksis kui kõhus”, nagu mu ema omal ajal armastas öelda 🙂
Aga me usaldasime teda ja vaatasime ikka aknast välja. Vaated on looduse osas ilusad, taamal mäed ja siis veel suuremad mäed.
Majadel on ikka need vanast ajast tuttavad “armaruurid tuuritavad katusel”, et keegi ei saaks öelda, et maja on nüüd valmis ja pead hakkama riigile maksu maksma. Armatuurid turritavad, tähendab, et kunagi ehitan ehk edasi ja maja pole seega veel valmis. Kinnisvara maksud võivad sel korral oodata 🙂 .
Jõudsime oma Poseidoni nimelisse hotelli, mis on merest vast 50 meetri kaugusel, tädil hea inglise keel suus, lahke ja sõbralik.
Panime kotid nurka ja läksime kohe linnapeale sööma ja tutvuma.
Muljed on siiani igati head. Homme siis täpsemalt 🙂
P.S. Täname kõiki, kes on meid ikka innustanud seda reisiblogi pidama. 🙂
