Täna on meie reisi eelviimane päev ja homme alustame teekonda koju. Siit, Poola linnast, Bialystok’ist on koduväravasse 810 km. Ühe soojaga Bratislavast koju 1600 km läbida ei tundunud mõistlik, tudume ära ja siis koju.

Sõit Bratislavast siia algas üsna pea Slovakkia ja Poola piiri ületamisega. Seal oli piiri asemel kiiruse piirang ja mingeid asjamehi näha ei olnud. Poolas minu teada sõiduautodel kiirteede maksudega pistmist pole, seega ka seda muret meil polnud.

Aga mure tuli ootamatust kohast. Ei olnud eluohtlik või tervistkahjustav, aga mul kulus päris palju aega, et sellest aru saada ja asi ära lahendada.

Agu Sihvka moodi alustades, pean ütlema, et kui kõik algusest peale ära rääkida, siis enne reisile minekut hakkasin oma kogemusele toetudes mõtlema, et kuigi kõik majutuskohad lubavad tasuta WiFi’t, siis see ei tähenda tegelikult mitte midagi. Tegelikult ka! Meil on täna Bialystokis 10-s ööbimine ja teeme veidi sellekohast statistikat. Kõik 10 lubasid tasuta WiFi’t. Kolmel selle nimelist SSID, ehk ruuteri nime majutuse kohas ei olnud võimalik tabada. Võis olla ruuteri rike, vajadus restardi järele vms. Aga fakt jääb faktiks. Ülejäänud 7-s kohas oli nimetatud võrk olemas. Allalaadimine 2-5 Mbps ja üles veel vähem. Hallo! See ei ole nett, mida päriselt saaks kasutada muuks, kui e-posti lugemiseks.

Me rentisime Tele2 taskuruuteri koos piiramatu kiiruse ja mahuga SIM kaardiga reisi ajaks. Ja see oli peaaaegu alati kordades parim, kui see koha (särje või lõhe) peal pakutud neti kiirus. Bratislavas elasime keldris nagu kakandid ja sealne nett lubas allalaadimist ca. 5 Mbps ja üles 1 Mbps. Tele2 ruuter mingil põhjusel keldrist levides vastupidi. Eilese postituse video laadimine toimuski vaheldumisi võrke vahetades. Loodan, et nende kohtade põliselanikel on kodudes siiski parem nett, kui nad oma külalistele pakuvad.

Tänase päeva neti probleem tulenes sellest, et meie Tele2 taskuruuter otsustas mitte töötada. Telefon Tele2 võrgus – on nett, taskuruuteri SIM – ilma netita. Olen samal ajal ise roolis ja netti on ka vaja, et GPS kaardid pilti näitaksid. Aga pilti pole. Panime Kati rooli ja siis asusime probleemi lahendama. Korduvad resetid ei viinud tulemuseni. Helistan Tele2 helpdeskile ja siis selgus probleem – minu piiramatu kiiruse ja mahuga lepinguga SIM kaardil on peal mõistliku kasutamise piirang. 75GB ja kui see täis saab, siis … Seda mulle esinduses ei räägitud. Tele2 abiliini tütarlaps oli minuga rõõmus ja kannatlik, aimas kohe põhjuse ära ja andis ka nõu, kuidas asja lahendada. Tuleb sellelt SIM kaardilt saata numbrile 9575 saata SMS sõnumiga: TASUTA .

Tänasin teda nõuande eest. Kuna taskuruuter sõnumeid ei saada, siis oli vaja lahendada insener-tehniline ülesanne, kuskohast leida autost nõel, millega avatakse telefoni SIM kaardi pesa. Et telefoni sisse panna ruuteri SIM kaart ja sellelt saata vastav SMS. Etteruttavalt ütlen, et autost sellist nõela ei leidnudki. Ostsin ühest kaubanduskeskusest messidel kasuatava rinnasildi, mille tagaküljel on sobiv rõhknõel. Nii sai asi lahendatud ja selle SMS saatmise järel on sellel piiramatu mahuga kaardil juures täiendav 5 GB mahtu. Kui see otsa saab, siis vaja jälle sõnum saata ja nii edasi…  

Netistatistika juurde tagasi tulles, vaatamata sellele, kas ööbimiskoht pakkus netti või ei, kasutasime alati oma taskuruuterit, sest see oli harilikult kordades parem. Aga seda mitte tänases kohas. Ma pole nii kiiret netti näinudki, kui siin on. Telefoni speedtestid olid käik põhjas, omanik naeratas ja ütles “fiiberkaabel”. Tema on juba tulevikumees. 

Täna Katiga sõites tuli jutuks, et kas me mäletame mis meiega juhtus Ljubljanas või Rijekas või Splitis. Meie intensiivsusega reisi häda on selles, et uued muljed “kirjutavad” vanad üle ja ainult meie blogi lugedes on neid taastada võimalik. Fotod ja videod aitavad ka kaasa. Kui blogi ei peaks, siis ei mäletaks ilmselt pooli asju, mis reisil ikka juhtuvad…

Ühes Poola linna kaubanduskeskuses (nimi ei tule kohe meelde) sattusime lõuna ajal sööma Tai pada – Pad Thai krevettidega. Taid tegid ja see oli suurepärane. Selline mõnus taas äratundmine läbi maitsete ja visuaali. Olime väga rahul ja rõõmsad…

KOKKUVÕTE

  • Külastasime reisil 11 riiki: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tsehhi, Austria, Sloveenia, Itaalia, Horvaatia, Ungari, Slovakkia
  • Dokumente (ID kaarti) küsiti Itaalia ja Horvaatia piiril ja Horvaatia – Ungari piiril
  • Ungari on kõige soodsama ostukorviga maa nendest riikidest. 
  • Horvaatia ja Eesti tunduvad olema kõige kallimad riigid
  • Kokku läbime ca. 5500 km
  • Zagrebis olime 2 päeva, muudel päevadel alati liikusime edasi.
  • Autokütus ja ööbimine (Booking.com kaudu) kokku ca. 1000 eurot
  • Poolast allpool olles nägime ainult 1 Eesti numbriga autot
  • Poole aasta saiasöögi vajadus on reisi jooksul rahuldatud
  • Sääski ja parme me ei kohanud reisi jooksul
  • Kõik need mäed, mille peale reisi alguses käivitusime: “Vou, kas näed, millised mäed!” on tänaseks “tavalised” ja mõnusalt meeles.
  • Võõrsil on hea, aga kodus on parem! Selleks, et seda ära tunda, tulebki vahel koduväravast kaugemale ära minna.

Täname Katiga meie reisikirjade fänne, kes kaasa elasid ja oma mõtteid ja head nõuandeid andsid! Teist oli tõesti palju abi!

Tänan ka meie blogi kaasautorit Katit! Paljud tema ideed ja mäletamised on siis lahtikirjutamist leidnud.

Reisida ja maid avastada on muidugi tore ja sellega peab ikka aeg-ajalt tegelema. Aga koduigatsus on mõtetes ja järelikult on aeg tagasi minna. Nagu tuntud koorilaulus, Mesipuu ootab. 

Eks kunagi jälle…