Tänane hommik sai alguse kell 6.00, kui Kati mu üles ajas. Temal juba kikud pestud ja valmis minema, et pikk ja segane päev ees. Vaja minna. No kuidas ma lasen tal üksi minna ja ise jään vaadet Minski Gorki pargile imetlema. Kati tõi kohvi ka voodisse… Nii saime siis päeva varakult käima.
Kahemiljoni elanikuga linnast – Minskist saime kenasti välja. Pühapäeva hommik ka, aga autosid on Valgevenes vähe või siis nendega ei sõideta. Isegi pealinnas on selline Elva Coopi esine trall kesklinna ristmikutel, aga mujal (kiirteedel näiteks) on nagu Tallinn – Tartu maanteel kella 5 ja 6 vahel hommikul. Samas autosid on seal igasuguseid, ka väga uhkeid…
Nüüd tuleb kasulik osa nendele, kes plaanivad oma esimest autoreisi kaunile Valgevene maale, ehk kuidas kokku hoida 100 euri auto kohta. Jutt käib ühest seadeldisest (bortovoje ustroistvo), mis on kohustuslik kõikidele sõidukitele Valgevenes, kes kasutavad kiirteid. Tegemist on auto esiklaasile, peegli kõrvale, nähtavale kohale paigaldatatava seadeldisega. Enne reisi googeldades saime teada, et see on vajalik asi ja enam-vähem ka teada, kuskohast võib seda saada.
Uba on selles, et kui sõidad autoga sellel tasulisel teel (http://beltoll.by/…/to…/march2018/Road-Map_beltoll-by_RU.pdf), siis iga natukese aja tagant on üle tee selline raam, kus on küljes kaamerad ja muu pudi, et jälgida liiklust.
Sõites selle raami alt läbi teeb see asjandus piiksu, ehk suhtleb raamiga. Ja kui suhelda ei õnnestu, ehk autos pole seda asjandust, siis tehakse pilt ja oled kohe registreeritud vastavas mustas nimekirjas.
Me tulime eile Valgevenesse ja kuigi oli olemas paberil maakaart (piiril jagati), et kuskohast saab neid vajalike vidinaid soetada, siis kuna me ei sõitnud kiirteel (polnud vaja), ei teinud me ka erilisi jõupingutusi, et seda asjanduse jagamise kohta leida.
Täna Minskist välja sõites hakkasin neid putkasid otsima. Ühe magasime maha ja siis ootamatult endale, olimegi juba tasulisel teel. Minskist välja sõites oli palju bensiinijaamu, kõik suured, puhtad ja korras, peaaegu autovabad. Sõidame ühte sisse ja hakkan teenindajat küsitlema. Aga nemad ei müü neid asjakesi, sellega tegeleb riiklik ettevõte – Belarusneft. Küsin, et kuskohast siis saab seda soetada, vastus, et sõitke 30 km edasi, seal on vastav bensukas. (Mitte kõik Belarusneft bensukad ei tegele sellega). Kui spetsialist annab nõu, tuleb kuulata.
Sõitsime edasi need 30 kilomeetrit, teed imelises korras, vahel mõtled, et oled muinasjutus. Teeveered niidetud lõpuni ja pisut veel edasi, prügi me maas ei näinud vist kordagi kogu Valgevenes, jne. Saabub ka oodatud bensukas ja seal on eraldiseisev spets putka.
Sees istub kena tütarlaps ja me siis alustame soetamise protsessi. Hinnad eurodes on järgmised:
• Seade ise – 20 eurot
• Krediit – 600 km läbimiseks tasulistel teedel – 25 eurot.
Maksta sai ka kaardiga. Tehtud.
Küsisin, et me juba veidike sõitsime tasulisel teel ilma selle apastraadita, millega arvestama peab?
Vastus – kui teid peatab autoinspektor, siis ilmselt järgneb trahv.
Köki-möki, Valgevene hinnad ja trahvid, äkki ei jäägi vahele.
Sõidame edasi. Ca. 10 km pärast inimtühjal tasulisel kiirteel peatab meid miilits ja palub viisakalt oma masinasse. Näitab seal meile meie paturegistrit, ehk mitme raami alt oleme tasulisel teel läbi sõitnud, pildid juures ja puha. Kogu Valgevene peale oli sel hetkel patuseid umbes kuus autot. Üks oli rootsist.
Vastu vaielda ei saanud. Vabandus teemal, et me ei leidnud vastavaid putkasid varem üles, ei pädenud. Ja kõik see nii viisakalt ja asjalikult, et tekib tahtmine oma patustamist uuesti tegema minna. 🙂
Kati, kes erinevalt minust kuuleb hääli (mitte, et ta hääli kuuleks, aga mina olen lihtsalt vaegkuulja), tegi hinda kuuldes suu üsna avali. 100 euri oli meie eksimuse hind. Trahvi sai maksta ainult Valgevene rublades või kaardiga. Kati küll kuuleb kenasti, aga ma saan vene keelest ka aru. Ta hakkas soovitama, et maksame äkki eurodes, sularahas. Õnnestus teda kinni hoida, muidu oleks meid ilmselt raudu ka pandud altkäemaksu pakkumise eest. See on siinmail suurim võimalik patt. Kõik riigiametnikud on varustatud sellise kaelakaameraga, mis salvestab kogu vestluse ja pildi kliendiga suhtlemisel.
Maksime oma trahvi ära ja siis hakkasin mõtlema selle suure venna asjast… Aga nad on ilmselt ise üsna rahul. Kõik on olemas, ilmselt üsna odav ja mõtlema liiga palju ei pea.
Moraal – tee endale selgeks, kus asub vastav putka ja soeta endale see seade enne tasulisele teele jõudmist. Sul ei ole lootustki! (Aparaadi saab soetada lepingu sõlmimise järel, andsin vist 12 allkirja. Aparaadi saab ka riigist väljudes tagasi müüa sama hinnaga, juhul, kui selle putka üles leiad. Mingil põhjusel ei saa seda teha igas piiripunktis, mis oleks päris heaks lahenduseks.)
Üks suur tundmatu tänases päevas oli Valgevene-Ukraina piiripunkt. Selle läbisime jalga gaasilt maha võtmata – ühe tunni ja 40 minutiga. Läks üsna nobedalt. Nad on tõesti sõbralikud (üks mutt välja arvatud) ja seletavad piisavalt ja on head. 🙂
Jõudsime Ukrainasse. Vihma hakkas sadama ja mitte vähe. Sain rooli Katilt enda kätte ja see sõit oli selline paras katsumus. Eriti peale Valgevenet.
Sõidame piirilt Kiievi suunas, sõitsin ja mõte töötas… Déjà vu… Kuna ma sellist asja enne olin kogenud?
Meelde tuli! See oli palju aastaid tagasi, äkki see oli LindaLine või mõni teine väike kiirpaat, mis Tallinna ja Helsinki vahel kiiresti sõitis. Tol õhtul oli paras torm ja laev sõitis sisuliselt laineharjadel. Laevapõrandast kostusid sellised löögid, et hirm oli siis nahas.
Kes teab, millest ma räägin, need teavad. Kui tahad tunda ennast taas noorena ja mälestusi uuesti üle kogeda, siis siin on sinu võimalus. Täisesti üks-ühele – eriti koos vihmaga.
Kuidas on võimalik, et sedavõrd tähtis tee on selline “lipp-lapi peal” ja “laintesse heidan end” tee.
Lubatud kiirus oli 120 enamus ajast ja enamus tegelasi ka kasutas selle ära.
Mõtlesin, et äkki pandi omal ajal asfalt mingi riigivalitseja rõõmuks lihtsalt kartulivagude vahele ja unustati lihtsalt ära siluda… Ei oska öelda. Seal oli mitu lõiku, kus sai normaalselt ka sõita, aga 80% oli üsna kehvakene tee. Kuni Kiievini.
Kiievis oli korraks parem, aga siis läks kõik samamoodi edasi.
Aga kohale jõudsime. Meie korter on Maidani väljaku kõrval, kesklinnas. Auto saime parkida hoovi. 100 ukraina grivnat päevas, eest. Suhe on 30 grivna eest saab terve euro.
Siin käib selline möll ja melu kesklinnas, nagu oleks mingi festival käimas. Toidukohti ja igasugu tänavaartiste on palju näha. Inimsed on soojad ja siin on väga hea ja äge olla.
Sõime ja jõime veidike ja valmistume homseks. Läheme siis Kiieviga tutvuma.