Kui hakkasime hommikul sõitma, siis Kati esitas küsimuse, millele polnudki nii lihtne vastata… Mulle tundus, et neljapäev. Selgus, et alles kolmapäev. Vot selleks ongi vaja vahel kodust kaugemale minna, et ei teaks, mis päev parasjagu on. Siin ei oma see mitte mingisugust tähendust. Ja see on hea tunne…
See Google Mapsi app saab kelleltki pappi, sest see ei ole muidu võimalik… Panin Rijekas hommikul peale maršruudi ja täitsa kindlalt valisin variantide hulgast selle, mis ei vii kiirteele. Viis ja pool minutit hiljem võtsin robotilt magnetribaga pileti ja tema tegi selle peale oma tõkkepuu lahti. Ja nii meie seiklus algas. Valida oli siis juba vähe. Tegime korraliku tiiru super highway’l ja alles Zagrebi külje all saime nina lõunasse pöörata, mööda kiirteed muidugi…
Kati oli roolis ja ta ei saanud õnneks midagi aru, keeras aga vapralt rooli ja nautis häid teid. Ja see tee oleks meid toonud kohe Zadari linna ja meie apartmendi ukse ette, kui ma poleks teinud katset masinat lollitada. Kui meie sisemaareis hakkas juba rannikule jõudma, tegin meie Google mapsile selgeks, et me ei lähe täna Zadari, vaid ööbime hoopis Senj linnas. Ja ta andis alla. Saime peale 9 euro loovutamist jälle lihtsamatele teedele ja käisime Senj linna Konzumis ja ostsime jäätised. Sinna sisenedes peatas meid nooremas keskeas 30 aastane mees, kes tervitas meid enamlevinud mandrieuroopa keeltes ja pakkus meile midagi, millest ma spontaanselt keeldusin. Kati, kes ei saanud midagi aru, küsis, et mis ta tahtis. Ja ma ei teagi siiani, kas see oli majutus või midagi, mida ajakirjanduses seostatakse topinguga. Pärast oli ta sealt igatahes kadunud.
Vaatasime sadama üle ja siis sättisime ennast rannikut pidi allapoole sõitma. Sõna sõnalt nägi see välja nii, et:
- panen masina käima
- ühendan telefoni auto carplay-ga
- panen sihtkohaks meie apartemendi aadressi
- ta leiab selle, nagu oleks seal juba enne käinud
- pakub 3 valikut minna, nendest 2 viivad erinevaid tasulisi kiirteid pidi
- valin kolmanda, mitte kiirtee, vaid rannikut pidi sõitva tee variandi
- Tema näitab, et see on valitud ja palub sõitu alustada
- Sõidan ja ajan igal ristmikul näpuga rida, kuhu sõita
- Korraga on ees ristmik, mille puhul ma saan aru, et paremale minnes sattume rannikut pidi viivale maanteele ja otse sõites sattume kiirteele
- Mis sa arvad, kuhu see armas aplikatsioon oma sinise joone vedas?
Peatasin ristmikul auto ja tegin veel korra kontrolli ja lihtsalt keerasin rannikurajale. Peale seda olime sõbrad, sest sealt enne Zadari linna polnudki võimalik enam minema saada kiirteele. Olen enda üle nii uhke… 🙂
Ja siis läks kenasti. Leidsime varsti teeäärse ujumise koha, kus oli ka kämpinguautode laagrikoht ja sai ka soovi korral süüa, vetsutada ja dušši all käia. Me tahtsime ujuda ja seda me saime, Põhi on kivine ja mul sellega lapsest saati häda. Aga vesi soe ja selge ja soolane. Dušši alla ei läinud ja hiljem autos langes mu juustest! (ilus sõna) soolakristalle…
Pea 200 kilomeetrine reis oli emotsionaalselt ülev ja alguses ahhetasime vaheldumisi, lõpuks tundus juba iga järgmise kurvi tagant avanev vaade selline kaunis, aga mitte enam nii ülev. Inime harjub ilusate asjadega hästi. Tagasi tulles vaataks ikka Suure Munamäe ja Pandivere kõrgustiku ka üle. Aga nad on siit vaadates ikkagi armsad.
Aga nagu öeldakse, üks pilt on parem, kui 100 sõna. Panin kokku väikese kollaaži tänasest päevast.
Homme läheme Spliti linna! Tsutsu-Frei!
