Kui uskuda ilmateadet, siis siin sajab ja lööb välku vähemalt 24/7, aga tegelikult on meil ilmadega siiani väga vedanud. Reaalselt saime väikese vihma Bangkokis, esimesel päeval, kui linna pealt templeid ja muid vaatamisväärsusi otsisime. Kunagise suitsumehena tean, et parim viis takso vôi buss välja kutsuda, on sigarett pôlema panna… (Murphi seadus)… Me ostsime selle peale vihmakeebid ja seni on pidanud…
Tegelikult siiski sajab igal öösel ja välku lööb korralikult ja müristab vahel sellise pauguga, et täitsa hirmus on…, aga seni ainult öösiti.
Täna pidime lihtsalt kodus olema lôunani, puhkama ja ujuma. Aga öine vihm oli veel pea kohal ja vahel viskas piiskasid alla ka, aga näis peagi lôppevat, igatahes oli üsna pilves. Hirmus jahe oli ka, vast 25 kraadi ainult… 🙂
Ühesônaga, ôuemônude nautimiseks külm ja meil kohe uus plaan – läheme tuktukiga sôitma.
Kui me siit oma villast 200 m välja jalutame, siis oleme kohe ühe olulise magistraali peal ja seal sôidab sôber tuktuk. Plaan oli lihtne – istume peale ja vaatame, mis juhtub…
Tais on muide nii, et sôltumata sellest, kas jalakäia on vöötrajal vôi tal on roheline tuli vôi môlemad korraga, siis see ei loe midagi. Sama seadus kehtib tegelikult igal pool. Kui näiteks tuled Eestist ja tahad siin Eestis toimiva mudeli järgi üle tee minna, siis tôenäolist Sa ei saagi üle tee. Eelmisel aastal kodustasime siin paariks päevaks ühe tuktuki juhi, noore poisi, Mr. C. Tema ôpetas, kuidas peab teed ületama: astud sôiduteele, tôstad parema käe enda silmade ja autojuhi silmade vahele, peopesaga autojuhi poole ( nagu Harry Potteri filmis vôlukepikese ). Siis veendud, et ta märkas ja asud teele, aga kätt peab hoima lôpuni, muidu jama majas…
Me saime sinna magistraali peale välja, aga valele poole teed. Aga magistraal on nii suur ja vägev, et vahel lausa kanalka kraav ehitatud. Hakkasime siis jala minema, ônneks oli seal lagunenud kônnitee suurte lompidega. Tôenäoliselt käisid seda pidi seal viimati enne meid dinosaurused. Kahel pôhjusel: seal tôesti ei käida jala ja teed olid ûsna ära vajunud (türannosauruse jalajäljed). Nagu sellest veel vähe oleks, kasutatakse kônnitee pinda liiklusmärkide paigaldamiseks, alumine serv vast 1,30 meetrit maapinnast. Väga vaheldusrikas on iga 30 meetri tagant teha üks väike limbo tants, ajades ennast liiklusmärgi alt selja peale kallutades läbi.
Meie jalutuskäik ei jäänud muidugi märkamata meiega samas villas resideeruvale saksa härrasmehele, kes meist mööda tuhises mootorrolleriga ja tuututas ka veel 🙂
Arvan, et meid peetakse juba imelikeks siin, keegi ei usu, et niipalju saab inimene päeva jooksul jala ära käia (täna 13 km), enamuse veel päevasas leitsakus…
Lôpuks saime üle tee ja tuktuki peale sôitma. Kui olime kesklinna jôudnud, nägi Kati Mac Donaldsi märki ja teatas, et temal on nüüd (RRP) Rahvusvaheline Rämpstoidu Päev. Kati on valdavalt olnud siin mango- ja ananassitoiduline, harva on lubanud lahjat riisi vôi krevetti. Aga täna vot on RRP, mida iga inimene endale vôib môned korrad elu jooksul lubada.
Mulle plaan meeldis, läksime Mäkki ja lubasime endale vanilje jäätised ja cappuccinod. Siis teatas Kati, et tal on kôht täis…
Väljas oli taas jube kuum ja me muudkui murrame ennast jala kesklinna suunas. Meil oli eesmärk ka, Kati tahtis endale kleiti osta (kerget, oludele sobivat) ja minul oli vaja maika tüüpi särki, aga hea, kui taskutega ja eest nööpidega lahti käivat. (Tead, milline vaev on higist märga särki üle pea seljast ära saada?) 🙂
Tee peale jäi 2 loomakliinikut ja Kati muidugi pidi need kôik läbi käima. Ise môtlesin, et kuidas nad seda Specificut, Platinumi vôi Dr. Sterni edaspidi siia tarnima hakkavad… 🙂
Mulle meeldisid loomakliinikud samuti, kuna seal sees on mônusalt jahe olla 🙂
Siis vaatasin tänavatel elektriliine ja püüdsin môistatada, kas on siin kedagi, kes sellest hullumajast üldse aru saab… kohati jääb mulje, nagu oleks igale tarbijale veetud läbi linna personaalne elektriliin. 🙂
Kati sai kleidi ja mina maika, hakkasime koju tagasi tahtma. Ei taht sel korral naabrimehest taksojuhti piinama hakata, läksime taksode peatusesse. Meil on taskus meie majutuse “Paradise Garden Resort” visiitkaart, mille teisel küljel on veel joonistatud asukoht suuremate tänavate lôikes. Taksojuhid läksid pôlema, big business oli ise kohale tulnud. Valisime esimese takso ja näitame talle seda visitkat. Taksojuht kutsub kolleegi appi môistatama… see muidugi kohe teab kohta ja hind -200, läheme sôitma.
Esimesel ristmikul sain aru, et ta ei teinud endale asja selgeks. Linnas on “Paradise” nimelisi majutusasutusi mitmeid, ta tahtis meid vaid kilomeeter edasi viia… meil oli aga kaks vaja sôita.
Telefoni GPS on väga hea ja asjalik asi. Jôudsime igatahes väikeste sekeldustega koju.
Teele: “Mis Sul seal kodus on?”
Imelik: “Külm ôlu, bassein ja internet”
Tegime kohe mônuga seda basseinis ligunemist ja ka ühe olulise otsuse – rendime homme rolleri! Meil on ôue peal 3 tükki, hind 150 bahti päev…
Kati käis ja vaatas rollerid oma asjatundja pilguga üle, valis ühe välja ka homseks. Kui ma pärisin, et miks just see, siis vastus oli: sellel on suurem karbuss!!! 😉 Olen täitsa kindel, et ta ei tee karbussil ja väntvôllil vahet… kusjuures kumbagi pole näha… Aga ju siis nii on! 🙂
Õhtul aktiveerisime oma naabrist taksojuhi – Nong’i. Käisime massaažis, apteegis, poes ja ööturul süüa ostmas. Kohtasime kahte eestlasest naist turul, üks neist oli lausa Tartust. Olid ka rahul eluga siin.
Massaaž, vaatega merele, päike kukub merre, sobiv tsung tsang muusika meeli paitamas, virgad käed teevad tund aega jalamassaaži… Elu on lill! 🙂
